Dagmar Normet

Dagmar Normet (kuni 10.06.1940 Dagmar-Sarlia Rubinstein; 1940–1945 Dagmar Randa; 13. veebruar 1921 Tallinn – 16. oktoober 2008) oli eesti kirjanik, stsenarist, libretist, näite- ja lastekirjanik, teatriloolane, biograaf, õpetaja ja tõlkija.

Tsitaadid väljaandest: Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979.

• Une-Mati oli tujust ära. Ta uitas mööda Tallinna tänavaid ja tundis ennast hirmus üksikuna. Postiljon kandis kirju laiali, kioskitädi müüs ajalehti, majahoidja rookis kõnniteelt lund ja lapsed läksid kelgutama. Igaühel omad tööd ja tegemised. Ainult Une-Matil polnud midagi teha, sest päike paistis, õhtu oli alles ees ja keegi ei tahtnud veel magada. (lk 5)

• Mati aga jäi pingi ette seisma.

"Maili, vaata, kui vahva kelk mul on!" uhkustas ta.

"Minu kelk on palju vahvam!" nähvas Maili vastu.

Tegelikult olid laste kelgud täpselt ühesugused, just nagu kaksikud.

"Aga mul on täitsa uus kelk!" kiitis Mati.

"Aga minu kelk on veel palju uuem!" ei jäänud Maili vastust võlgu. (lk 7)

• Ning äkki — külm talvepäike tuli parajasti pilve tagant välja — lõi "tühi koht" virvendama ja lainetama! Pöörlevad värvilaigud tihenesid ning nendest ilmus nähtavale kummaline olevus.

Tal olid suured kurvad silmad ja naeruhimuline suu. Võiks koguni öelda, et tema suu ulatus ühest kõrvast teiseni, aga see poleks tõsi, sest kõrvu sel olendil polnudki. Ta sarnanes koguka padjaga, mille küljes kasvasid tillukesed käed-jalad. Olevus oli üleni meresinine, ainult juuksetutt keset lagipead helkis roosakalt. Kõhul ilutses tal kaks kena piltidega taskut ning käes hoidis ta üsna veidrat teravatipulist nokkmütsi.

"Mina olen Une-Mati. Ma tahaksin sinuga mängida," ütles kummaline olevus.

Mati vaatas Une-Matile otsa, vajus potsti kelgule ning jäi magama.

Tups üritas uriseda, haigutas siis mõnusasti, heitis lumele pikali, pani pea käppadele ja uinus.

Une-Mati ohkas sügavalt ning läks koledasti tujust ära.

Oma tööd tegi ta küll hoolega — tõi igal õhtul inimestele puhkust ja kosutavat und, kuid teda ennast vaevas üksildus. Une-Mati igatses leida head sõpra ja mängukaaslast.

Aga kuidas sai ta lastega mängida, kui need teda ei näinud?! Ei näinud sellepärast, et Une-Mati müts oli VÕLUMÜTS! Müts tegi Une-Mati nähtamatuks. Võttis ta aga mütsi peast, siis jäid kõik, kes Une-Matit nägid, otsekohe magama. (lk 8)

• "Trammitantsulaul", lk 11

• Buratino võttis käekotist pileti ja ulatas selle Matile. Poiss torkas pileti väikese metallkarbi pilusse ja vajutas käepidemele. Plõks! Ja piletil oligi auklik kiri peal.

Une-Mati jälgis seda toimingut huviga.

"Ahaa!" mõtles ta, "tähendab, trammis tuleb sõita piletiga!" (lk 12)

• Tupsi silmad ja nina läksid omavahel riidu.

Silmad ütlesid: "Siin pole mitte kedagi!"

Nina aga ütles: "On küll!"

Ja nüüd ei mõistnud Tups muud teha, kui sõbralikult saba liputada ja samal ajal hoiatavalt lõriseda. (lk 13)

• "Istu vagusi!" tõreles Mati. "Mis sa selle tühja pingi peale urised!"

"Tühi pink!" Une-Mati tundis, kuidas need kaks lihtsat sõna talle haiget tegid. See oli imelik valu: justkui oleks ta klaasikilluga näppu lõiganud, aga näpp ei olnud käe otsas, vaid hoopis rinnas. Une-Mati süda valutas, justkui süda oleks sõrm, milles istub kaks teravat klaasikildu. (lk 13)

• "Koeral peab pilet olema," ütles onu. "Ka siis, kui ta sõidab oma peremehega. Minu teada koerad üksi trammis ei sõidagi. Või oled sa näinud trammi, milles sõidaksid ainult koerad?"

Ei, seda Mati küll polnud. Aga ta kujutles, kui vahva selline tramm oleks — koeri täis ja kõik istuvad pinkidel ja vahivad aknast välja ja koer-trammijuht teatab haukudes järgmist peatust! (lk 14)

• Aga Maili ei tahtnud magada. Ta oli südamepõhjani solvunud. Mõelda vaid: isa ja ema sõitsid sünnipäevale ja tema jäeti koju! Mine tea, kui häid kooke ja uhkeid torte nemad praegu seal peol söövad, kuid tema, Maili, hoopis "magagu hästi"! Ei, tema just kiuste magama ei jää!

"Vanaisa, ma tahan kooki!" hüüdis Maili valjusti.

Vanaisa tuli uksele:

"Voodis kooke ei sööda — hambad juba pestud. Küll sa homme saad. Aga nüüd maga ilusti." Vanaisa silus sirge teki veel sirgemaks ja pani ukse kinni.

Homme! Homne kook Mailit ei huvitanud. Tema tahtis tänast saada! (lk 18)

• Ja siis juhtus ime! Vanaisa küünitas parajasti lina järele, kui see äkki ise põrandalt üles kerkis ning Malli voodisse laskus, kattes tüdruku üleni.

"Vanaisa, mis sa teed!" kiljus Maili lina alt.

Kuid vanaisa ei teinud mitte midagi. Ta ainult seisis ja vaatas, kuidas linad, tekk ja padi üksteise järel voodisse vajusid. Ja et vanaisa niisugust imet kuidagi seletada ei osanud, pidas ta seda lihtsalt silmapetteks ning pani selle ülemäärase televiisorivaatamise süüks. Seepärast ei söandanud vanaisa Mailiga eriti riieldagi, vaid korrastas vaikides tema voodit, soovis tüdrukule üsnagi lahkelt juba mitmendat korda "head ööd!", läks teise tuppa ja keeras igaks juhuks televiisori kinni. (lk 19)

• "Ega see vanaema ei olnud," katkestas teda Mati. "See oli emme. Meie perekonna pea ja süda, nagu isa ütleb."

"Ükskõik," jätkas Une-Mati oma pooleli jäänud mõtet, "olgu ema või vanaema, aga mina oleksin ikkagi viisakuse pärast pidanud..."

"Ei ole sugugi ükskõik!" täpsustas Mati. "Vanaema pole kodus, sest vanaema on Buratino ja Buratino mängib täna õhtul. Ja minu ema on praegu koos isaga Tartus. Aga see oli hoopis emme. Ja emme on ju mu vanavanaema! Seda teab igaüks."

Nii keerulise perekonnaseisu kohta ei osanud Une-Mati midagi ütelda. (lk 22-23)

• Buratino! Kas see on siis kellegi vanaema nimi!

"Buratino on ju nukk, pika ninaga puunukk, kes televiisoris esineb," kuulutas Une-Mati ning püüdis sellega näidata, et temagi elust ühte kui teist teab ja et teda polegi nii lihtne haneks tõmmata.

"Aga minu vanaema on jälle see näitleja, kes Buratinot liigutab ja tema eest räägib!" ütles Mati uhkelt. "Ja täna õhtul esineb ta teatris, täiskasvanutele! Sa tead teda küll: ma käisin täna hommikul Buratinoga kelgutamas ja trammiga sõitmas." (lk 23)

• Neid ootas hästi kummaline sõiduk - tilluke saan ilusa kirju kattevaibaga, kümme valget jänest ees.

Sõbrad võtsid jäneserakendis istet, katsid põlved pehme vaibaga ja Une-Mati hüüdis uljalt:

"Hoppadi-hei!"

Vastuseks liigutasid kõik kümme jänest oma kõrvu. See oli ütlemata uhke vaatepilt — kakskümmend pikka valget kõrva ühtses taktis liikumas, just nagu võimlejad spordipeol! Siis jäid kõrvad paigale, aga sibama hakkasid jäneste käpad — neid oli kokku nelikümmend! — ning saan nihkus paigast. (lk 24)

• Jäneserakend sõitis väikese "Zaporožetsi" taga ning pidas liikluseeskirjadest täpselt kinni: kui valgusfooris süttis punane tuli, jäid jänesed seisma, kui süttis roheline, jooksid nad edasi. Ka suunanäitamisega said jänesed osavasti hakkama. Kui oli vaja keerata paremale, kallutas esimene parempoolne jänku oma pikad kõrvad paremale, ja kui oli vaja keerata vasakule, kallutas esimene vasakpoolne jänku oma pikad kõrvad vasakule. Ja et esijänkude kõrvade otstes põlesid pisikesed kollased tuled, siis oli suunamuutmine kõigile hästi näha. (lk 24)

• Sõiduk tuiskas tuulena.

"Võimas mootor!" kiitis Mati asjatundlikult. "Ei tea, mitu hobujõudu tal on? Kas sada või musttuhat või valgetuhat?"

"Meie saanil on kümme jänesejõudu!" ütles Une-Mati. "Seda on hästi palju."

Sellega pidi ka Mati nõustuma, kuigi ta polnud veel kunagi varem kuulnud, et mootori võimsust mõõdetakse jänesejõuga. (lk 26)

• "Aga minu vanaisa peas käivad lepatriinud uisutamas," teatas Mati.

"Ei või olla!" imestas Une-Mati.

"Käivad küll!" kinnitas Mati. "Vanaisa ise rääkis mulle, kui ma küsisin, miks ta oma pea täitsa paljaks ajab. "See on lepatriinude pärast,» ütles vanaisa. "Et neil rohkem ruumi oleks liuelda. Lepatriinudele meeldib väga iluuisutamine." (lk 26)

• "Emajõgi?!" rõõmustas Mati. "See on minu ema jõgi, sest ema õpib Tartu Ülikoolis."

"Selle jõe nimi ongi Emajõgi," püüdis Une-Mati seletada, kuid Mati ei kuulanud teda.

"Ei, see on siiski ülekohtune!" arvas poiss, kes kõigis asjus täpsust armastas. "Ega minu ema üksinda siin ei õpi. Isa õpib ka! Jõe nimi võiks niisama hästi olla ka Isajõgi!"

"Täitsa originaalne mõte!" kiitis Une-Mati. "Isajõgi! Sellist polegi veel olemas!"

"Ei, jälle pole õige!" muretses Mati. "Ega isa üksinda siin ei õpi. Ema õpib ka! Jõe nimi peaks olema hoopis "Isa-ja-emajõgi"!"

""Isa-ja-ema-jõgi" — see on küll päris kena, aga siiski nagu liiga pikk nimi," kaalutles Une-Mati. "Ma tean!" hüüdis ta äkki rõõmsalt. "Isad ja emad ja lapsed — need on kokku perekond. Jõe nimeks saagu "Perekonnajõgi»!" (lk 27)

• "See ongi vana kuulus TARTU ÜLIKOOL," tutvustas Une-Mati. "Siin õpivad sinu isa ja ema, et tublideks lastearstideks saada."

"Ja vanaisa õppis ka siin, kui ta veel noor oli," lisas Mati.

Poiss vaatas üles ja tema pea hakkas kergelt ringi käima - kuus võimsat valget sammast kerkisid otse tema ees maast ja tõusid nii kõrgele, et Mati ennast äkki tibatillukesena tundis.

"Tarkusesambad!" oli vanaisa kord lausunud. (lk 28)

• "Ema kirjutas jah, et eksamid on käes," meenutas Mati.

"Aga ütle mulle, Une-Mati, mis on EKSAM?"

Tegelikult oli vanavanaema talle seda juba mitu korda seletanud, aga poiss tahtis seda Une-Mati suust uuesti kuulda. Lihtsalt niisama, põnevuse pärast!

"Eksam on see, kui professor küsib ja isa ja ema vastavad. Siis paneb professor isale ja emale hinde, mis näitab, kui hästi nad on vastanud." (lk 28)

• "Aga ütle, Une-Mati, mis asi see PROFESSOR on?"

"Professor on ülikooli kõige targem õpetaja," selgitas Une-Mati.

"Ja kõige vanem ka, eks ju?" küsis Mati.

"Enamasti küll," nõustus Une-Mati, "sest teadmised tulevad aastatega."

"Siis on emme meie pere professor! Sest tema on meil kõige vanem ja kõige targem ka. Tead, ta kasvatab juba neljandat põlvkonda." (lk 28)

• Raagus puud vanas Toomemäe pargis seisid liikumatult. Näis. nagu oleksid nende oksad hiiglasliku musta pliiatsiga linna kohal kumavale taevale joonistatud. Punaka liivaga raputatud teed looklesid läbi sinaka lume. Ka need olid justkui joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.

Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata muinasjuttu sattunud. (lk 30)

• "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30-31)
• "Jänesesõit oli ju üsnagi lõbus," jätkas peenike kare hääl.

"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis."

"See on Tups!" taipas Mati. "Tups räägib! Ma ei teadnudki, et Tups oskab rääkida!"

"Muidugi oskan!" kinnitas kutsikas.

"Sa pole ju kunagi varem rääkinud!" imestas Mati.

"Varem polnud selleks mingit vajadust," lausus Tups ja hüppas põrandale. (lk 31)

• "TERE, KALLIS MATI!

KUIDAS SINA ELAD? MEIE ISAGA OLEME HEAD LAPSED — ESIMESE EKSAMI EEST SAIME MÕLEMAD "5"!

LOODAN, ET SINULGI LÄHEB HÄSTI!

PEA MEELES, JONNIPUNN! ÄRA SÖÖ PUTRU, MUIDU KASVAD SUUREKS! ÄRA PESE KAELA! MINE PAREM SEENETAMA! ÄRA KUULA KELLEGI SÕNA, MUIDU..."

Selle koha peal kiri katkes.

Mati südamel hakkas soe — see oli ju nende jonnipunnimäng! Seda armastasid nad isa ja emaga ikka mängida!

Pikemalt mõtlemata murdis Mati paberilehe pooleks, pistis ema kirja pluusitaskusse ning kirjutas puhtale lehele trükitähtedega vastuse.

KALLISSJONIPUNI MAISÕITNKI JÄNESETAKSUKA TARTTUSE JA MULL POLEKI UT SÕPRA KELE NIMI ON UNEMATI. (lk 33)

Tsitaadid väljaandest: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973.

• [---] "suure teatri" näitleja ei saa ennast kunagi (välja arvatud filmis või videosalvestuses) kõrvalt vaadelda. Ainult vaimusilmas võib ta enda loodud kuju näha. Kuju on tema enda sees, tema ise on kuju sees. Oma füüsise ja südametuksega äratab "suure lava" näitleja dramaturgi loodud kuju ellu. Kuid nukunäitleja ning tema poolt loodava kuju vahel seisab nukk — väike papjeemašeest, puust või vahtkummist nukk, mille teatrikunstnik on kavandanud, skulptor voolinud ja töökoda liikumismehhanismidega varustanud.

Nukuteatris saab kunstniku loomingu resultaat näitleja loomingu lähtekohaks. (lk 5)

• Nukk on pill, on viiul, millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori ja lavastaja kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.

Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)

• Nukusirmi taga ei saa kujuneda egoistlik meeldiv tunnetus "mina kunstis", siin valitseb omakasupüüdmatu "minult nuku kaudu vaatajale". (lk 7)

• [M]inu arvates peab laps maast-madalast teadma, et teatrit teevad inimesed: näitlejad, lavastaja, kunstnik ja helilooja. Kui etendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)

• [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.

"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)

• See väike stseen Vanamooriga toimus siinsamas, Nukuteatri tegelastetoas. Ning nukk ja nukku käsitsev näitleja olid siinsamas, meie vahetus läheduses. Puudus näitlejat varjav sirm, millel etenduselt etendusele toimub ikka sama ime — elutu nuku elustumine. Siin toimus ime otse meie ees. Elutu mateeria omandas elu, omandas kuju. Ja kuju hakkas vastavalt oma karakterile tegutsema — liikuma ja kõnelema. Elutu mateeria elustamises ongi nukuteatri spetsiifika kogu saladus ja võti. (lk 11)

• [Draamastuudio "Vargamäe" trupi ringreisist 1932. aastal:] Rändtrupp elas vagunis ja liikus rongiga ühest paigast teise. Raudteejaamast sõideti siis veoauto või hobuse vankriga järjekordsesse esinemiskohta. Juhtus sedagi, et halbadel teedel kinni jäädi, ja siis tuli omal jõul läbi pori metsatagusesse rahva- või koolimajja sumada. Armastus kunsti ja rahva vastu aga andis jõudu ja vastupidav ust, ning huumoriga saadi igasugustest täbaratest olukordadest jagu. See oli "rahva sekka minek" kõige otsesemas mõttes. (lk 15-16)

• Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)

• Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)

• "Suhtlemine nuku kaudu" ongi nukunäitleja tehnika peamisi nõudeid, sest mis kasu oleks näitlejale intensiivsest omavahelisest suhtlemisest sirmi taga, kui see nukkude kaudu saali ei kanduks! (lk 28)