Pruunkaru

See artikkel on pruunkarust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Karu (täpsustus).

---

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Karu
Pruunkaru (Ursus arctos)
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Karulased Ursidae
Perekond	Karu Ursus
Liik	Pruunkaru
Binaarne nimetus
Ursus arctos L.
Pruunkaru praegune ligikaudne leviala

Pruunkaru (ladina keeles Ursus arctos; käibekeeles ka lihtsalt karu) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik. 2022. aastal valiti karu aasta loomaks.^[2]

Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad.

Laia levila tõttu eristatakse mitmeid pruunkaru alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest.

Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-Aafrikast. Nad elasid kogu Põhja-Ameerikas lääne- ja keskosas kuni Hudsoni lahe laiuskraadini põhjas ja Mehhiko põhjaosani lõunas. Euraasias elasid nad Lääne-Euroopast kuni Siberi idarannikuni ja Himaalajani; nad puudusid ainult Ees-Indias ja Kagu-Aasias. Aafrikas elasid nad Atlase mägedes.

Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru levila ahenenud. Paljudes piirkondades on ta välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas USA-st 20. sajandil.

Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende arv tunduvalt vähenenud. Suured asurkonnad on säilinud Alaskas, Lääne-Kanadas ja Põhja-Aasias.

Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest piirkondadest.

Pruunkarude koguarv maailmas on hinnanguliselt 185 000 – 200 000.

Andmed karude arvu kohta konkreetsetes riikides on jämedad hinnangud, sest karud rändavad üle riigipiiride.

Karu on levinud kõikjal Mandri-Eestis.^[3] 2009. aastal hinnati karude arvuks vähemalt 700 isendit, neist vähemalt 140 on täiskasvanud emakarud;^[4] 2015. aasta seisuga pole nende arvukus oluliselt muutunud.^[5] 2020. aasta suvel oli karu üldarvukus vahemikus 900-950, varakevadel aga kuni 1000. Karu asurkonna seisundit võib pidada väga heaks.^[6]

Karude arvu Eestis on aastati hinnatud järgmiselt:^{[5][7][8][9][6]}

Aasta	1954	1980	1985	1995	2001	2009	2015	2018	2020	2022
Arvukus	180	150	500	660	550	700	700	750	950	900

Arvukus oli aga väga väike sajandi eest, kui Alutaguse metsades elas alla 30 looma.^[7]

Geneetiliste uuringute tulemusena on leitud, et Eesti karud on eraldiseisvad Soomes ja Venemaa lääneosas elavatest karudest.^[7]

Albaanias on umbes 250 pruunkaru (2006).^[10]

Austrias hävitati karud 19. sajandi keskpaigaks. Kärntenis kohati 1950.–1960. aastatel karusid, kes olid sisse rännanud endisest Jugoslaaviast. Aastal 1972 asus Ötscheri piirkonda Alam-Austria edelaosas (piirkonda, kus viimased isendid 19. sajandil maha lasti) elama noor isane isend (Ötscheri karu). Aastal 1989 lasti sellesse piirkonda lahti Horvaatiast pärit emakaru, ja 1991 sündis kolm karupoega. Aastatel 1992 ja 1993 jätkati karuprojekti, asustades Austriasse veel kaks karu.

Tol ajal tulid esimesed teated suurematest kahjudest, näiteks murtud lammastelt ja laastatud kalatiikidest, mis häälestasid kohalikud elanikud karuprojekti vastu. Meedias hakati rääkima "probleemsetest karudest". Rajati "sekkumisvägi", kes peletas hoiatuslaskudega eemale asulate lähedusse ilmunud karud.

Alates 1998. aastast nähti igal aastal noorloomi. Üksikud karud rändasid sisse Sloveeniast. Hiljuti oli Austrias 25–30 loomast koosnev väike, kuid stabiilne karude populatsioon. Enamik neist elas Alam-Austria ja Steiermargi piirialal, peamiselt Ötscher-Tormäueri looduspargis (Põhja-Kalkalpenis tõendati 2008. aastani 35 isendit, 1999 oli karude arv maksimaalne (12) jooksul^[11]), väike rühm ka Lõuna-Kärntenis, Karni Alpides, Drauzugis ja Karavankides. Aastal 2002 nähti peale selle Trento provintsist sisse rännanud isendit Tiroolis. Veel üks Tirooli pruunkaru oli aastal 2006 Saksamaa piiri ületanud JJ1. Oktoobris 2008 nähti Stubaitalis karu MJ4, keda viimati kohati Lõuna-Tiroolis Sarntalis.

Kuigi karud teevad vahel koduloomadele ja mesipuudele kahju, on austerlased nendega suuremalt jaolt leppinud. "Karuadvokaadid^[küsitav]" käivad karupiirkondades karude eest kostmas ja aitavad kahjusid klaarida.

Aastal 2004 kutsuti ellu "LIFE Nature Co-op Projekt", mis Euroopa Liidu toel püüab pruunkarusid Alpidesse taasasustada. Selles osalevad Itaalia (Trento provints, Friuli), Austria (Kärnten, Põhja-Austria, Ülem-Austria ja Steiermark) ja Sloveenia. Projektiga püütakse Alpides elavatest pruunkaru populatsioonidest moodustada metapopulatsioon, nii et loomad saaksid paljuneda ja iseseisvalt ellu jääda.

Aastavahetusel 2007/2008 teatas Maailma Looduse Fondi Austria organisatsioon, et Austrias sündinud üle 30 pruunkarust on leitavad veel ainult neli. Teatavaks sai mitu illegaalset mahalaskmist (viimati detsembris 2007 noorloom, mille tegi kindlaks Föderaalne Kriminaalamet), teiste asukoht on teadmata. Ilma kaitsemeetmeteta on pruunkarud Austrias ohustatud.

 Pikemalt artiklis Kantaabria pruunkaru

Hispaanias elab umbes 160 pruunkaru kolmes asurkonnas.

Hinnanguliselt 140 karu elab Somiedo looduspargis Astuurias, Kantaabria mägedes Oviedo linna lähedal.

Väiksem asurkond (umbes 25 isendit) on Kantaabria mägedes Saja-Besaya looduspargis umbes 200 km ida pool Reinosa ja Torrelavega vahel Kantaabria provintsis.

Mõlema piirkonna karude arvu peetakse stabiilseks, sest tegu on asustamata mägipiirkondadega, mida teed ei läbi.

Kõige väiksem asurkond (umbes tosin isendit) elab Püreneedes Hispaania ja Prantsusmaa piirialal. Seda asurkonda peetakse väljasurevaks, sest seal pole pikka aega järelkasvu olnud. Kohalikud elanikud nõuavad karude ümberasustamist või hävitamist.

Itaalias elab kolm väikest pruunkarude rühma. Pruunkarude koguarv seal on 50–60^[10] (2006).

Adamello-Brenta looduspargis on 25 isendist koosnev asurkond, mis on väga ohustatud.^[12] Karude arvu suurendamiseks asustati sinna aastatel 1999–2002 kümme looma Sloveeniast.

Abruzzo, Lazio ja Molise rahvuspargi piirkonnas on umbes 30–50 karu.^[12] See asurkond erineb kolju ehituse poolest teistest pruunkarudest, mistõttu see võib tegu olla omaette alamliigiga (apenniini pruunkaru, Ursus arctos marsicanus).^[13] Eraldi alamliigina kirjeldas seda esimesena Altobello (1921). Apenniini pruunkaru praegune levila paikneb Monti Sibillini ja Alto Molise ning Monti Simbruini külgaheliku ja Majella vahel. Suurima asustustihedusega ala vastab enam-vähem rahvuspargi territooriumile. Viimastel kümnenditel on registreeritud arvukalt salaküttimise juhtumeid: ajavahemikus 1980–2004 on teada 55 isendi hukkumine selle tagajärjel.^[12]

Kolmas rühm elab Sloveenia piirialadel Friuli-Venezia Giulia maakonnas.

Suuremas osas Lätis hävitati pruunkaru täielikult 20. sajandi alguseks. 19. ja 20. sajandi vahetuseks oli säilinud vaid väike asurkond Vidzemes Lubānsi järve ümbruses. Viimased karud kütiti Lätis aastatel 1921–1926. Kõik karud, keda pärast seda Läti territooriumil on kohatud, on juhukülalised kas Eestist või Venemaalt. 1946. aastast on karude arvukus Lätis pisitasa suurenenud, seda peamiselt riigi kirdeosas. 2003. aasta seisuga arvatakse Lätis elavat umbes 10 karu, kuid see arv on aastati kõikuv. Pärast loodusliku asurkonna hävimist enne teist maailmasõda ei ole pruunkaru Läti territooriumil teadaolevalt poeginud, seega on Läti pruunkaru levila marginaalne osa.^[14]

2009. aastal tehti Norras väljaheidete DNA-analüüsi põhjal kindlaks 164 karu, mis on suurim arv selliste analüüside algusest alates.^[15]

Prantsusmaal elab umbes 10–20 pruunkaru Püreneedes. Kogu sealne asurkond põlvneb tervenisti sissetoodud loomadest. Viimane kohalik karu tapeti 2004. aastal. 1930. aastateni oli pruunkarude asurkond ka Prantsuse Alpides.

Rootsis hinnati karude populatsiooni suuruseks 2008. aastal 3221 isendit. Võrreldes 2007. aastaga oli karude arvukus suurenenud 4,8%.^[16] Karude püsiasustus on 6 läänis: Norrbotteni, Västerbotteni, Jämtlandi, Västernorrlandi, Dalarna ja Gävleborgi läänis.^[17]

Rumeenias elab suurim karude populatsioon Euroopas.^[18] Eeskätt Karpaatide metsaaladel elab neljakohaline arv pruunkarusid: aastal 1988 oli neid umbes 7000. Et 1989. aastast alates hoogustati küttimist, on nende arv tunduvalt vähenenud. 2006. aastal hinnati karude arvukuseks umbes 6000.^[19] Sealt alates on arvukus taas suurenema hakanud ja 2012. aasta seisuga võis riigis elada umbes 9000 karu.^[20] Rumeenia valitsus lubab küttida nn nuhtlusisendeid.^[18]

Saksamaal ei ela looduses enam pruunkarusid. Juba keskajal tõrjuti nad metsastesse ja raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse. Viimane karu Harzis lasti maha 17. sajandil (tema auks on püstitatud karumonument), Tüüringis 18. sajandi keskel ja Ülem-Sileesias 1770. Baieri metsas tapsid vennad Forsterid Zwieseli ümbruses ajavahemikul 1760–1800 veel umbes 60 karu. Teadaolevalt viimane pruunkaru Saksamaal tapeti 1835 Ruhpoldingis.

Seoses sellega, et Austriasse on pruunkarusid sisse rännanud või asustatud, on saanud aktuaalseks võimalik karude asurkonna rajamine Saksamaale. Aastal 2005 valis Saksamaa Looduskaitseliit pruunkaru aasta loomaks.

Mais ja juunis 2006 nähti Saksamaal pruunkaru: JJ1, keda ajakirjanduses hakati kutsuma Brunoks, liikus mitu nädalat Austria piiri lähedal. Ta murdis mõned koduloomad ja teda oli sageli näha asulate lähedal. Seepeale anti ajutine luba looma mahalaskmiseks, kuid avalikkuse survel see tühistati. Siis prooviti karu elusalt kinni püüda, kuid kolme nädala pärast sellest loobuti. 26. juunil lasti ta Spitzingsee lähedal maha.

Slovakkias elab 700–900 karu, peamiselt Kesk- ja Põhja-Slovakkias.^[21]

2013. aastal hinnati enne jahihooaja algust Soome karude koguarvuks 1560–1680 isendit.^[22] Osa Soome karudest talvitub Venemaal, seetõttu ulatub suvel karude arv Soomes üle 2000.

Šveitsis lasti karu enne 2008. aasta juhtumit viimast korda 1904 Engadinis. Hiljem nähti karu veel 1923. aastal. Seoses Austria karude taasasustamise projektiga tehtud uurimuse järgi on Šveitsis veel karudele sobivaid elupaiku.

Juulis 2005 rändas Itaaliast Trento provintsist Val Müstairi karu JJ2, kellele pandi nimeks Lumpaz. See vallandas uue arutelu pruunkarude asurkonna rajamise võimalikkusest Šveitsis. Föderaalne Keskkonnaamet koostas dokumendi "Konzept Bär", mis esitab põhiliselt positiivse seisukoha ning võtab arvesse võimalikke järelmeid ja riske, sealhulgas vajadust eriti agressiivsed loomad maha lasta.^[23]

Karu JJ3, kes oli JJ1 ja JJ2 vend, kes oli sisse rännanud suvel 2007, tapeti aprillis 2008 Graubündenis, sest ta ei kartnud inimesi. Samal ajal liikus Graubündenis ka inimpelglik karu MJ4, kes oli samuti sisse rännanud suvel 2007. Kevadel 2008 lahkus ta Šveitsist Itaaliasse. Seisuga oktoober 2009 ei olnud pärast seda karude viibimist Šveitsis tõendatud.

2002. ja 2003. aastal hinnati Valgevene pruunkaru asurkonna suuruseks 140–180 isendit. Nad olid levinud peamiselt riigi põhjapiirkondades.^[24]

Venemaal elab umbes 120 000 isendit.

Kanadas elab umbes 25 000 isendit. Suurima karude arvuga piirkond on riigi lääneosas paiknev Briti Columbia, kus arvatakse leiduvat umbes 16 000 karu. Ülejäänud asurkond elab Alberta, Yukoni, Loodealade, Nunavuti ja Ontario provintsis ning Manitoba provintsi põhjaosas.^[25]

USA-s elab umbes 32 500 isendit, kuid nendest ligi 95% elab Alaska osariigis. Ülejäänud jagunevad suuresti nelja osariigi vahel: Montana, Idaho, Washington ja Wyoming.^[25]

Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul peeniseluu ja lühike juppsaba. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal, mis annab esijalgadele lisajõudu.

Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga. Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui jääkarul.

Kael pöördub hästi.

Pruunkaru jäävhambad koosnevad 42 hambast. Hambavalem on 3/3-1/1-4/4-2/3: ülalõual on kummalgi kolm lõikehammast, üks silmahammas, neli eespurihammast ja kaks purihammast; alalõua hammastik erineb selle poolest, et purihambaid on kaks. Nagu paljudel kiskjalistel, on neil suurenenud silmahambad. Purihammastel on taimetoidulistele omased laiad, lamedad kroonid.

Nagu kõigil kiskjalistel, on pruunkaru seedeelundkond lihtsa ehitusega. Magu on ühe valendikuga. Pimesool puudub. Sool on 7–10 m pikkune, seega pikem kui puhtlihatoidulistel kiskjalistel.

Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Nii küünarvarre luud (küünarluu ja kodarluu) kui ka sääre luud (sääreluu ja pindluu) on lahus, mis tingib suure pööratavuse.

Jalalabad on suured ja neil on alumisel poolel rasked karvased päkad. Esi- ja tagakäppadel on kummalgi viis varvast, mis lõpevad kuni 8 cm pikkuste mittesissetõmmatavate küünistega.

Kõndimisel toetub pruunkaru kogu tallaga nagu kõik karulased: ta on tallalkõndija.

Pruunkaru karvastik on tavaliselt tumepruun, kuid sel võib olla palju värvivarjundeid: võimalikud toonid ulatuvad kollakas- ja hallikaspruunist ja teistest pruuni varjunditest peaaegu mustani. Kaljumäestikus karudel on karvastiku ülaosa sageli valkjashallide tähnidega (inglise keeles grizzly), mistõttu seda alamliiki nimetatakse grisliks (Ursus horribilis).

Pruunkarul on üldiselt tihe aluskarv, pealiskarvad on pikad.

Karvastik muutub vastavalt aastaaegadele. Talvekarv on tihe ja kare ning tundub tokerjana.

Pruunkaru kehapikkus (pea ja kere pikkus) on 100–280 cm, õlakõrgus umbes 90–150 cm. Sabapikkus on ainult 6–21 cm.

Kaal on levila eri piirkondades väga erinev. Kõigis asurkondades on isased emastest tunduvalt raskemad.

Kõige raskemad pruunkarud on kodiaki karud, kes elavad Alaska lõunarannikul ja lähedastel meresaartel, näiteks Kodiaki saarel. Nende kaal võib ulatuda 780 kiloni, kusjuures isaste keskmine kaal on ainult 389 kg ja emastel 207 kg. Alaska sisemaa pruunkarud on tunduvalt kergemad: isased kaaluvad keskmiselt 243, emased 117 kg. Lõuna pool Põhja-Ameerikas (Kanadas ja USA põhiosa loodeosas) kaaluvad isased 140–190 kg, emased 80–130 kg. Põhja-Euroopas ja Siberis kaaluvad pruunkarud keskmiselt 150–200 kg, Lõuna-Euroopas on nad tunduvalt kergemad, kõigest umbes 70 kg. Aasias on nad mida ida poole, seda raskemad; Kamtšatka poolsaarel kaaluvad nad 140–320 kg.

Soomes Kuhmos püüti 2006. aastal kinni 373 kilo kaaluv emakaru. Karule süstiti unerohtu, ta kaaluti, varustati raadiosaatjaga kaelarihmaga ja lasti uuesti lahti.^[26]

Nägemine on halb, kuulmine keskmine, haistmine väga hea.

Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida.

Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.

Karupojad sünnivad keset talve. Neid võib olla 1–5, kuid kõige sagedasem on 2 poega. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad emapiima ja kasvavad kiiresti. Imetamine kestab 4–5 kuud ja selle lõppedes on pojad 7–9 kg raskused. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid.

Pruunkaru elab metsades ja tundrates.

Pruunkaru taliuinaku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud. Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%. Talvitumiseks kasutab karu mäestikupiirkondades looduslikke koopaid, mujal pinnaselohke, varjulisi kohti tuulemurrus. Uinaku ajal karu ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb 3–5 kraadi võrra. Suurima osa uinaku ajal vajaminevast energiast (90%) saadakse rasvkoe lagundamisest. Tiined emased ka poegivad taliuinaku ajal.

Looduses võivad karud elada 30–35 aasta vanuseks. Vangistuses on karu elanud kuni 47-aastaseks.

Tavaliselt surevad karud taliuinakus olles.^[27]

Laia levila tõttu eristatakse mitmeid alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest. Geneetilised uuringud siiski ei toeta liigi jagamist paljudeks alamliikideks. Nõnda ei ole alamliikide arvu suhtes üksmeelt, kuid sagedamini nimetatakse järgmisi:

• euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos) hõlmab asurkonnad Alpides, Püreneedes, Ida- ja Lõuna-Euroopas ning Skandinaavias.
• süüria pruunkaru (U. a. syriacus) on suhteliselt väikest kasvu ja helepruuni karvkattega. Levinud Lähis-Idas ja Kaukaasias. On vaieldav, kas tegu on euroopa pruunkaru variandiga või eraldi alamliigiga.
• siberi pruunkaru (U. a. beringianus) elab Venemaa Aasia-osas.
• kamtšatka pruunkaru (U. a. piscator) elab Kamtšatka poolsaarel ja on suuremat kasvu kui siberi pruunkaru. Ta kehapikkus on kuni 2,5 m ja kaal kuni 600 kg.
• atlase karu (U. a. crowtheri) elas Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus. Suri välja küttimise tõttu 19. sajandi lõpus.
• grislikaru (U. a. horribilis) elab Põhja-Ameerikas. Ta on tugevam ja raskem kui euroopa pruunkaru, teda peetakse ka agressiivsemaks.
• kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud. Karvkatte värvuse järgi kutsuti teda inglise keeles "Golden Bear" (kuldne karu). Ta elas California osariigis ja California poolsaarel.
• mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) oli levinud Mehhiko põhjaosas, tõenäoliselt suri välja 1960. aastatel.
• mandžuuria pruunkaru (U. a. manchuricus) esineb Hiina kirdeosas ja Mongoolias.
• kodiaki karu (U. a. middendorffi) elab Kodiaki saarel ja naabersaartel Alaska lõunaranniku lähedal. Tänapäeval elavatest alamliikidest suurim, kaaluga kuni 750 kg ja kehapikkusega kuni 2,70 meetrit.
• tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus) esineb Tiibetis ja Sichuanis, sinakashalli karvkattega.
• hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis) elab Jaapani Hokkaidō saarel.

Geneetiliste uuringute tulemusena on leitud, et Euroopa karude ühine esivanem elas umbes 175 000 aasta eest ja et Euroopa asurkonna võib jaotada kaheks liiniks. Lääne-Euroopas elav liin tekkis umbes 70 000 aastat tagasi ning selle esindajad on levinud ka Põhja-Ameerikasse ja neile on lähedasemad jääkarud. Idaliin, mis tekkis umbes 25 000 aastat tagasi, on esindatud Baltimaades, Venemaal ja Skandinaavia põhjaosas.

Pruunkaru lähim sugulane on jääkaru. Mõlemad liigid võivad ristuda ja ka sigimisvõimelisi järglasi anda.^[28] Geneetilised uuringud näitavad, et mõned pruunkaru populatsioonid on lähedasemad jääkarudele kui teistele pruunkarudele. Arvatakse, et jääkaru on arenenud pruunkarust suhteliselt hilja ja lahknemine toimus umbes 150 000 aastat tagasi.^[29]

• 
  Grislikaru
• 
  Süüria pruunkaru
• 
  Siberi pruunkaru
• 
  Tiibeti pruunkaru

Karujahi hooaeg kestab Eestis 1. augustist kuni 31. oktoobrini. Keskkonnaameti eriloaga võib nuhtlusisendeid küttida ka muul ajal.

2024. aastal anti Eestis luba 94 karu küttimiseks.^[30] 2009. aastal anti luba 60 karu laskmiseks, kuid hooaja lõpuks lasti vaid 40–45 karu.^[31] 2010. aastal oli samuti lubatud lasta 60 karu, kuid kütiti 57 looma.^[32][33] 2011. aastal oli lubatud lasta 65 karu (lasti 53) ja 2012. aastal 60 karu (lasti 57).^[34][35][36]

	1954	1960	1965	1970	1975	1980	1985	1990	1995	1998	2001	2005	2007	2009	2010	2011	2012	2013	2014	2015	2016	2017	2018	2019	2020	2021	2024
Karude arv Eestis	180	120	159	181	243	350	500	840	660	600	550	569	725	700	700	700					700	700	750	900	950	1000	<950
Kütitud karude arv	0	0	2	1	1	6	24	55	34	37	27	23	27	45	57	53	57	38	36	49	55	54	60	67	92	85

Soomes kestab karujaht 20. augustist kuni 31. oktoobrini. Soomes kütiti aastatel 2003–2008 vastavalt 68, 72, 69, 77, 83 ja 84 karu. Rootsis oli 2012. aastal lubatud lasta 319 karu ja 22. novembriks oli lastud 302 karu.^[37]

Rootsis kestab karujaht 21. augustist 15. oktoobrini. 2023. aastal jagati välja 649 karujahi luba ja 2024. aastal 486 jahiluba. 2017. aastal loendati riigis umbes 2900 karu.^[38]

Sageli kujutatakse karu vappidel, kus see sümboliseerib võimu ja jõudu. Näiteks on karu Berliini sümboliks ja vapiloomaks. Isegi Berliini filmifestivali auhindadeks jagatakse karukujukesi. Teised tuntud linnad, kelle vapil on karu, on näiteks Madrid ja Bern.

Karu on Soome rahvusloom.

Tuntud arhetüüp on nn Vene karu, millest on kujunenud üks Venemaa sümboleid. Ka Moskva olümpiamängude ametlikuks maskotiks oli karupoeg Miška.

Karu on kasutanud maskotina näiteks mitu ülikooli (Browni Ülikool, California Ülikool Los Angeleses, California Ülikool Berkeleys, Alberta Ülikool jt) ja spordiklubi (Brisbane Bears, Chicago Bears, Hershey Bears, North Sydney Bears jm). Tartu Mänguasjamuuseumi maskott on karu Lillekäpp.

Karusid on kujutatud mitmetel koopamaalingutel varasest paleoliitikumist alates.

Soome-ugri rahvastel oli karu püha loom. Karu oli tabusõna, eesti keeles kutsuti karu näiteks mesikäpaks või metsaotiks. Paljudel Siberi rahvastel on karukultus. Karu tapmise puhul peetakse karupeiesid. Väga oluline on karu ka indiaani rahvastele.

Suur Vanker on teistele rahvastele tihti tuntud hoopis kui Suur Karu.

Karudega puututakse kokku juba varases lapsepõlves. Kaisukaru on üks tuntumaid laste mänguasju.^[39] Lastekirjandusest on tuntud näiteks "Karupoeg Puhh" ja muinasjutt "Kolm karu". Eesti lastele on aidanud karusid tuttavamaks muuta "Karu-aabits" (1971), mille põhjal on valminud ETV lasteseriaal "Mõmmi ja aabits". Tuntud on ka "Karumõmmi unelaul". AS Kalev toodab Mesikäpa komme, šokolaadi ja küpsiseid.

Palju kasutatakse karusid kunstis. Kunstiprojektidest on üks tuntumaid United Buddy Bears, maalidest Ivan Šiškini "Hommik männimetsas". Ajalehe Postimees lugejatele on tuttav "Mürakarude" koomiks. Palju on karusid kajastatud ka filmikunstis. Eesti üks esimesi mängufilme oli "Karujaht Pärnumaal". Hilisemast ajast on tuntud näiteks filmid "Karu süda" (mis põhines Nikolai Baturini samanimelisel romaanil) ja "Vennad Karusüdamed".

Valmist on tuntuks saanud mõiste "karuteene", mis tähendab tegija poolt vaadatuna heade kavatsustega tehtud teenet või toimingut, mis aga teisele poolele tekitab hoopis halba.

Mitmes Eesti linnas asub Karu tänav ja mitme järve nimi on Karujärv. Samas pole mitte kõik sarnased nimed karudega seotud – näiteks Valga maakonnas asunud endise Karula valla nimi on tekkinud saksakeelsete nimede eestipäraseks muutmisel.^[40]

2008. aastal oli perekonnanimi Karu Eestis populaarsuselt 27. kohal, Ott levikult 246. kohal ja Medvedev (vene keeles 'karu') 288. kohal.^[41] Nime tuntuim kandja, Dmitri Medvedev, on endine Venemaa president. Ott on ka levinud eesnimi.

Mõni karu on saanud erilise tähelepanu osaliseks. Näiteks Eesti meedias ja ühiskonnas tekitas elevust Ruhnu karu, kes sattus 2006. aasta kevadel jääpangal Ruhnu saarele.

• 
  Šiškini "Hommik männimetsas" (1889), kuhu karud maalis hoopis Konstantin Savitski
• 
  Endine purskkaev karu kujuga Vaksali pargis Tartus
• Lõik esimesest Eesti mängufilmist "Karujaht Pärnumaal"
• 
  Tartu Mänguasjamuuseumi maskott – karu Lillekäpp

• Karutantsitaja
• Jääkaru

Vikisõnastiku artikkel: pruunkaru

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pruunkaru

Tsitaadid Vikitsitaatides: Karu

• Pruunkaru andmebaasis eElurikkus
• Marju Korsten, Sipelgad pruunkaru (Ursus arctos) toidus Eestis, magistritöö, 2006
• Egle Vulla, Pruunkaru (Ursus arctos) toitumine ja sügisene elupaigakasutus Eestis, magistritöö, 2006
• Ulvar Käärt: "Uuring kummutas müüdi Eesti karude Vene päritolust" Eesti Päevaleht, 31. jaanuar 2009
• Ulvar Käärt: "Karud kolivad üha lääne poole" Eesti Päevaleht, 23. november 2012
• "Vene karu ja Eesti karu: vahe on sees" Novaator, 21. mai 2013
• Marek Vahula, Egle Tammeleht. Kas uinuv karu talub teise seltsi? Eesti Loodus, nr 2. 2014.