Himaalaja

Himaalaja on kurdmäestik Aasias, mis hõlmab Nepali, Hiina, Bhutani, India ja Pakistani alasid. Himaalaja on maailma kõrgeim mäestik ning suurim ja noorim kurdmäestik, kus on 14 üle 8000 m kõrgust tippu. Mäestiku keskmine kõrgus on umbes 6000 m.

Nepal, Bhutan ja Sikkim on peaaegu täiels ulatuses Himaalajas. Suurem osa Himaalajast kuulub Pakistanile, osa paikneb India, Nepali ja Bhutani territooriumil. Pakistani kontrolli all olev osa paikneb vaidlusaluses Kashmiris ning hõlmab 83 900 km². Hiina kontrolli all on umbes 36 000 km² vaidlusalase Kashmiri osast Ladakhist. Hiina nõudleb ka Indias Arunachal Pradeshis asetsevat Himaalaja osa.

Himaalaja on osa mägede vööndist, mis ulatub Põhja-Aafrikast Kagu-Aasiani. See piirneb läänes loodesse jäävate Karakorumi ja Hindukušiga, idas aga läheb üle mitmeks mäeahelikuks, mis kulgevad Tiibetis lõuna ja kagu suunas. Põhja pool lahutab Himaalajat Transhimaalajast vagu, milles voolavad Brahmaputra jõgi ja Induse ülemjooks.

Sügava oruga Sutleji jõgi, mis läbib kogu mäestiku, jagab selle väiksemaks Lääne-Himaalajaks ja suuremaks Ida-Himaalajaks.

Himaalaja eraldab otsekui müür Ees-Indiat Tiibeti kiltmaast ja Lõuna-Aasiat Sise-Aasiast. Lõunasse jääb Induse-Gangese madalik.

Himaalaja kulgeb kirde suunas avatud kaarena Nanga Parbatist (8126 m) Pakistani Kashmiris Namcha Barwa mäeni Tiibetis (7756 m), Induse läbimurdeorust läänes (73–75° E) Brahmaputra läbimurdeoruni idas (94–95°; Tiibeti lõunaosas). Lääneosas on ta loode-kagusihiline, idaosas kirde-edelasihiline, keskosas ida-läänesihiline.

Mäestiku pikkus on umbes 2550 km ja laius umbes 180–400 km (loodes 280 km, idas 150 km). Mäestik hõlmab mitu rööbiti kulgevat mäeahelikku. Himaalaja kogupindala on umbes 595 000 km².

Himaalaja lõunaserv on terav, sest mäestik tõuseb India tasandikualast esile kolme astmena. Kõige alumise astme moodustavad 1000–1500 m kõrgused Siwaliki mäed ehk Eel-Himaalaja, keskmine aste on kuni 3000 m kõrgune tasasem Väike-Himaalaja ehk Madal-Himaalaja (3500–4000 m, üksikud tipud üle 6000 m) ja põhjapoolne, kõige kõrgem aste, 50 km laiune peaahelik Suur-Himaalaja ehk Kõrg-Himaalaja, kus maailma kõrgeimate mäetippude vahel on sügavad orud. Suur-Himaalajat eraldavad Väike-Himaalajast orud ja nõod, sealhulgas Katmandu org ja Kashmiri org. Suur-Himaalajasse jäävad Džomolungma, Kanchenjunga (8586 m), Lhotse (8516 m), Makalu (8463 m), Dhaulagiri (8167 m) ja Nanga Parbat (8126 m).

Suur-Himaalajas asub Džomolungma ehk Mount Everest, mis on kõrgeim mägi Maal (mäe tipp on 8848 m kõrgusel merepinnast). Igal aastal tekib mandriliste laamade põrkumisel kõrgust juurde.

Himaalajas on järskude sakiliste nõlvadega mäetipud, suured liustikud, erosiooni tekitatud nõod, palju jõeorgude tekitatud sügavaid kuristikke. Lõunast paistab Himaalaja kaarena, mille peatelg on lumepiirist kõrgemal. Lumeväljad, oruliustikud ja laviinid toidavad allpool asuvaid liustikke, millest saab alguse enamik Himaalaja jõgesid. Suurem osa Himaalajast on allpool lumepiiri.

Siwaliki mägedest lõunasse jääb vihmametsavöönd Terai.

Mäestiku nimi tuleneb sanskriti sõnast himālaya, mis on tatpuruṣa-tüüpi liitsõna sõnadest hima 'lumi' ja ālaya 'paik' ning tähendab 'lume paik'.

Himaalaja on Alpi kurrutuses (tertsiaaris) tekkinud noor mäestik. Juuras ääristas Euraasiat, kuhu tollal ei kuulunud Araabia poolsaar ega Hindustani poolsaar, Tethyse ookean, sügav kristalse aluspõhjaga nõgu. Umbes 180 miljonit aastat tagasi hakkas Gondwana manner lagunema. Üks selle tükke, sealhulgas Indo-Austraalia laam, mis sisaldas ka praegust Hindustani poolsaart, liikus praegusest Aafrikast eraldudes 130–140 miljoni jooksul põhja suunas Euraasia laama suunas. Tethyse ookean (Tethyse süvik), mis enne Alpide teket oli lahutanud Aafrikat ja Euraasiat, eraldus maailmamerest ja sulgus nende laamade vahele. Kui süvik kitsenes, paindusid surve all selle alused kivimid ning tekitasid meresetetes läbipõimuvaid murranguid. Graniidi- ja basaldimassid tungisid mantlist nõrgenenud maakoorde, mis koosnes settekivimitest. Umbes 40–50 miljonit aastat tagasi põrkus praegune Hindustani poolsaar Euraasia laamaga. Laama ots subdutseerus Tethyse süviku ja Tiibeti laama alla. Järgneva 30 miljoni aasta jooksul jäid Tethyse ookeani madalad osad kuivale, sest sukelduv Indo-Austraalia laam kergitas merepõhja. Horisontaalne surve tekitas Tiibetis vertikaalseid liikumisi. See aitas kaasa Tiibeti kiltmaa, maailma kõrgeima kiltmaa (keskmine kõrgus 4800 m) kerkimisele.

Kurrutus jõudis haripunkti ajavahemikul umbes 20 miljonit aastat tagasi varamüotseenis varatertsiaarist varakvaternaarini. Kokkupõrke kiirus suurenes järsult ja Himaalaja hakkas tõsiselt kerkima. Tol ajal võis mäestik kerkida 1–1,5 cm aastas. India plaat sukeldus edasi varasema Tethyse süviku alla. Vanade Gondwana moondekivimite ülemised kihid koorusid 100 km kaugusele lõuna poole tagasi, moodustades tektoonilisi katteid. Iga koorumisega ilmusid välja üha vanemad Gondwana kivimite kihte. Need katted kurrutusid ning endine merepõhi jäi 400–800 km kitsamaks. Jõed tõid mägedest tasandikule erodeerunud materjali, mille raskuse all tekkisid nõod, kuhu omakorda mahtus rohkem materjali. Induse-Gangese madaliku aluse jõesette kiht on kohati üle 7600 m paksune.

Tõenäoliselt sai Himaalajast maailma kõrgeim mäestik alles 600 000 aastat tagasi. Pärast horisontaalseid nihkeid miotseenis ja pliotseenis toimus pleistotseenis intensiivne kerge. Piki kõige põhjapoolsemate tektooniliste katete tuumvööndit ilmusid uusi gneisi ja graniidi intrusioone sisaldavad kivimid, millest tekkisid praegused mäetipud. Mõnele tipule, sealhulgas Džomolungmale, katsid kristallilised kivimid põhja poolt vanu fossiilidega Tethyse ookeani setteid.

Surve jätkub ning igal aastal kerkib Himaalaja mõne millimeetri võrra.

Sama laamade kokkupõrge on tekitanud ka Tarimi nõo, Baikali järve ja Lõuna-Hiina mere. Eelmine umbes sama võimas laamade kokkupõrge toimus umbes 600 miljonit aastat tagasi.

Kiltmaa lõunaäärel sai praegusest Trans-Himaalajast suur veelahe ja kliimapiir. Et järsenevatel lõunanõlvadel sadas rohkem, uuristasid suured lõunapoolsed jõed mägesid piki vanu põikimurranguid põhja poole ning haarasid endasse kiltmaale voolavad jõed. Araabia mere ja Bengali lahe põhjaosa täitusid Induse, Gangese ja Brahmaputra jõe kaasa toodud materjaliga. See protsess jätkub tänapäevani.

Mõnedes orgudes, näiteks Kashmiri orus ja Katmandu orus, tekkisid järved, mis seejärel täitusid pleistotseeni setetega. Katmandu org jäi umbes 200 000 aastat tagasi kuivale ning on sestsaadik Väike-Himaalaja kerkimise tõttu vähemalt 200 m võrra kerkinud.

Himaalaja lõunaserval lasub kerkemurrangu kõige alumine osa tertsiaari liivakividel, mis ladestusid nõkku mäestiku lõunaserval. Kõige ülemine osa on Suur-Himaalajas, selle all on 10 km paksune plaat eelkambriumi moondekivimeid, mille peal on tuhandeid meetreid fossiilidega setteid, mis pärinevad ajavahemikust kambriumist kuni tertsiaarini. Džomolungma tipus on lubjakivi, mis tõenäoliselt pärineb karbonist kuni permist ning mis sisaldab mereloomade fossiile.

Himaalaja koosneb neljast peastruktuurist, mida saab jälgida piki 2400 km pikkust kurrutusvööndit. Eel-Himaalaja on eelmäestik, mille moodustab müotseenist kuni pleistotseenini mäestiku erosioonisetetest kujunenud molass. See molass kuulub Muree formatsiooni ja Siwaliki formatsiooni ning on kurrutunud soomusstruktuur. Himaalaja madalad osad (Väike-Himaalaja) koosnevad hilisproterosoikumi ja varakambriumi setetest, mis pärinevad India laama passiivsest äärest. Seal on ka graniiti ja teisi vulkaanilisi kivimeid. Väike-Himaalaja on piki Main Boundary Thrusti Eel-Himaalaja peal. Suur-Himaalaja on mäestiku kõrgala. Induse õmblusvöönd ehk Induse – Yarlung Zambo õmblusvöönd esindab India laama kokkupõrget Ladakhi batoliidiga põhjas.

Ladakhis domineerivad graniidiformatsioonid, mis on tekkinud laamadevahelise hõõrumise tohutust kuumusest, Zanskaris on kerkinud palju setteid Tethyse ookeani põhjast.

Siin on loetletud kõik kaheksatuhandelised ja tähtsamad seitsmetuhandelised mäetipud.

1. Džomolungma (8848 m)
2. K2 (8611 m)
3. Kanchenjunga (8598 m)
4. Lhotse (8511 m)
5. Makalu (8481 m)
6. Cho Oyu (8201 m)
7. Dhaulagiri (8167 m)
8. Manaslu (8163 m)
9. Nanga Parbat (8126 m)
10. Annapurna (8078 m)
11. Hidden Peak (Gasherbrum I) (8068 m)
12. Broad Peak (8047 m)
13. Gasherbrum II (8035 m)
14. Gosainthan (8012 m)

• Nanda Devi (7817 m)
• Namcha Barwa (7755 m)
• Tirich Mir (7690 m)
• Kula Kangri (7554 m)
• Mustagh Ata (7546 m)
• Gaurisankar (7144 m)
• Kangto (7090 m)

Himaalaja on võib-olla tähtsaim kliimapiir maailmas, sest ta eraldab suurt Lõuna-Aasia mussoonkliimaala Sise-Aasia rohtlapiirkonnast (kuivadest mägismaadest), kus on mandriline kliima. Himaalajast lõuna pool, Indias, on aasta läbi soe ning mussoon toob eriti Ida-Himaalajas palju sademeid (Assami Himaalajas on aastane sademete hulk üle 10 000 m). Himaalajast põhja pool seevastu on talv väga külm ja suvi suhteliselt soe, aga sademeid on väga vähe. Edelamussoon (maist oktoobrini) laseb kogu oma niiskuse langeda Himaalaja järskudele lõunanõlvadele, nii et lühemad ja laugemad põhjanõlvad saab vähe sademeid ning on lõhki kuivanud nagu Tiibeti kiltmaa.

Lumepiir on lõunanõlvadel palju madalamal (4500–5200 m, keskmiselt 4600 m üle merepinna) kui põhjanõlvadel (umbes 5500–6000 m, keskmiselt 5400 m), sest põhja pool sajab palju vähem.

Liustikke on palju. Nende kogupindala on üle 33 000 km².

Himaalaja on Holarktise ja Paleotroopise piiriala.

Madalamatel lõunanõlvadel (alla 900 m üle merepinna) kasvavad tihedad troopilised vihmametsad troopiliste liikidega, näiteks bambus ja kruvipuulised, viigipuud ja puukujulised sõnajalad.

Umbes 2000 m kõrgusel leidub lähistroopiline igihaljas mägivihmametsi, kus kasvavad näiteks kiviviljakud, ebakastanipuud ja magnooliad ning alustaimestik on rikkalik, sisaldades näiteks palju võhaliste ja käpaliste liike. Igihaljad tammed kasvavad kuni 2100 m kõrgusel. Kõrgemal on parasvöötme heitlehised metsad.

Kõrgemal kasvavad okasmetsad, näiteks männid, nulud ja seedrid.

3000–4000 m kõrgusel moodustavad rododendronid metsi või põõsastikke. Metsapiir on umbes 3000–3500 m kõrgusel, puudepiir umbes 3500–4000 m kõrgusel.

Alpiinne taimestik kasvab kõrgemal kui 4000 m. Valdavad on holarktilised elemendid, näiteks kuslapuud, priimulad, kivirikud, emajuured ja tulikad. Teadaolevalt kõrgeimal kasvav õistaim on liivkann Arenaria bryophylla, keda on leitud Džomolungma nõlvalt kuni 6180 m kõrguselt.

Põhjanõlvad on metsatud ja napi taimkattega, domineerivad talvekuivad alpiinsed rohtlad (kuivstepp ja poolkõrb). Ainult jõeorgudes kasvab puittaimi (paplid, pajud).

Himaalaja on Palearktise ja Orientaalise piir. Palearktilised loomad, näiteks võsaraat ja hamsterlased, saavad seal kokku tüüpiliste troopikaloomadega, nagu näiteks drongolased ja bülbüllased.

Himaalaja loomastik on väga liigirikas. Ainuüksi Nepalis leidub umbes 800 linnuriiki, rohkem kui kogu Euroopas.

Osa liike on levinud ja tuntud, näiteks lääne-metshiir ja musttihane, teised jälle on piirkonna endeemid. Lõunanõlva madalamas osas on ahve, kaslasi ja koerlasi ning palju linde. Kõrgemal elavad teiste seas kaeluskaru ja Tiibetile omased loomad, näiteks jakk, lumeleopard, kaljukitsed ja muskushirv.

Kärbselisi, ämblikulisi ja lestalisi leidub kuni 6800 m kõrgusel, aga mäestiku kõrgeimas osas loomi ei ela. Mõned linnud lendavad rohkem kui 6000 m kõrgusele, mägihakki on nähtud 8200 m kõrgusel.

Turismiga seotud puude langetamine ja metsatustumine on piirkonna habrast loodust kahjustanud. Metsade langetamise tõttu on mägipiirkonnad kaotanud vett ning erosioon on suurenenud ja tekitanud jõgedes rohkem muda. Muu hulgas see on kaasa toonud mõnikord katastroofilisi üleujutusi mäejalamil.

Aastal 1976 rajati Nepali Džomolungma piirkonda Edmund Hillary algatusel Sagarmāthā rahvuspark, mille pindala on üle 124 000 ha.

Tasandiku ja mäestiku üleminekuala Terai on tihedalt asustatud. Nepalis on ka tihedasti asustatud jõeorud. Kõige tihedama asustusega on 1500–2500 m kõrgusel asetsevad viljakad orud.

Mäestik ise on väga hõreda asustusega.

Lõunapoolsetes madalates mägedes on Darjeelingi, Dharamsala, Dalhousie ja Simla linn.

Põllumajandus on vertikaalselt tsoneeritud.

Terais ja lõunapoolsetes orgudes tegeldakse maaharimisega.

Nisu saab lõunas kasvatada kuni 3500 m kõrgusel, otra veel kõrgemal.

Madalamatel orutasandikel kasvatatakse suvel riisi, talvel otra või hirssi.

Tähtsaimad koduloomad on jakid, lambad ja kitsed, kellest osa sööb soojal aastaajal kõrgel mägedes ja tuuakse talvel tasandikule.

Mööda maad saab transport toimuda põhiliselt veoloomade abil. Mäekurudest on vähestel majanduslik tähtsus.

Suur osa Himaalajast oli India ja Hiina konflikti ajal turistidele suletud. 1990. aastatel hakkas matka- ja alpinismiturism jõudsalt kasvama. Džomolungma, Dhaulagiri, Annapurna ja teiste mägede otsa ronivad alpinistid on toonud kohalikele elanikele suurt tulu, kuid on tekitanud ka keskkonnaprobleeme.

• Himavat
• Himaalaja 10 kõrgemat seitsmetuhandelist
• Himaalaja kuuetuhandelisi

• Fritz Rudolph. Chomolungma und ihre Kinder, Berlin 1978.
• Helmut Uhlig. Himalaya, Reich der tausend Buddhas: Menschen, Götter und Dämonen am Dach der Welt, 1992
• Ülo Suursaar. Himaalaja paradokse. – Eesti Loodus, 8/9, 1997, lk 386–387. Veebiversioon
• Blanche-Christine Olschak. Himalaya. Wachsende Berge, lebendige Mythen, wandernde Menschen, 2000
• Roy Strider. Himaalaja jutud, Tallinn 2011.

• Sulev Kuuse, Ülo Suursaar. Tema kõrgus Himaalaja, gotravel.ee, 22. aprill 2009