Paul Ariste

Tema vanemad olid Rääbise mõisa sepp Aleksander Berg ja Liisa Berg. Lapsepõlves elas ta mõnda aega Puurmanis.^[viide?] Ta õppis Tõikvere külakoolis kuni 1916. aastani, mil pere kolis Tallinna. 1917. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis ja lõpetas selle (kooli nimeks oli vahepeal saanud Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium) 1925. Keeltehuvilisena asus ta veel koolis käies õppima esperantot.^[2] Tema esimene publikatsioon oligi 1921. aastal ilmunud esperantokeelne artikkel "La livoj", milles ta kirjutas liivlastest.

1925. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1930. aastal. Ülikooliõpingute ajal astus ta EYS Veljesto liikmeks. Õpingute kõrvalt töötas Ariste aastatel 1925–1927 Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus ja 1927–1931 Eesti Rahvaluule Arhiivis.

1931. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis magistriväitekirja teemal "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". 1931–1933 täiendas Ariste ennast Tartu Ülikooli stipendiaadina Helsingi, Uppsala ja Hamburgi Ülikoolis. 1939. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis väitekirja "Hiiu murrete häälikud" ja sai doktorikraadi.

Pärast õpinguid välisülikoolides sai Aristest 1933. aastal Tartu Ülikooli õppejõud.

Ariste võttis sõna ka eesti keele arengut puudutavatel teemadel, näiteks leidis ta 1937. aastal, et keeleuuenduste käigus on liiga kergekäeliselt eesti keelde üle võetud tõlkelaene ja eriti just saksa keelest.^[3]

Sõja-aastatel jätkas Ariste Eestis oma teadlasetööd. Saksa okupatsiooni ajal oli esimest korda võimalik tutvuma minna vadjalaste asualadega, mis enne sõda olid olnud väljaspool Eesti piire. 1942. aastal kuuluski Ariste Eerik Laidi eestvedamisel toimunud ekspeditsiooni osaliste hulka. Väidetavalt olevat just siis saanud alguse tema suur kirg vadjalaste suhtes.^[4]

Aastatel 1944–1946 oli Ariste eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja, seejärel 1946–1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. 1949. aastal sai ta professoriks.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1954. aastal keeleteaduse alal.

Ta oli 10. maist 1945 kuni 9. maini 1946 poliitilistel põhjustel vangistatud, mille järel muutus võimudele lojaalseks^[viide?]. 1958. aastal püüti teda v��rvata ka KGB agentuurvõrku, ent ta keeldus sellest.^[5] Äraütlemine ei takistanud siiski tema edaspidist karjääri ja teadustegevust, samuti võimaldati tal korduvalt välismaale pääseda.

Ülikoolis õpetas Ariste soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Ühtlasi rajas ta eesti fennougristikakoolkonna ja õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.

Ariste suri 2. veebruaril 1990. Kuna ta oli õigeusklik, toimus tema ülikooli aulas aset leidnud ärasaatmine õigeusu kombe kohaselt.^[1] Ta maeti Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

Paul Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel, samuti vadjalaste rahvaluule ja etnograafia.

Esimest korda külastas Ariste vadjalaste asualasid Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal, ent tihedamalt hakkas ta sinna uurimisretki korraldama pärast sõda. Nende retkede käigus kujunesid tal välja kindlad keelejuhid, kellele ta enim tähelepanu pööras. Madis Arukask on leidnud, et seetõttu jäid nii mõnedki potentsiaalsed informandid kõrvale.^[6]

Lisaks vadjalastele tegeles ta veel mitme teise teemaga.

Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.

• "Vadja päevikud 1942–1980" (koostanud, saatesõna ja kommentaarid: Ergo-Hart Västrik). // Litteraria nr 22. Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu 2005, 237 lk
• "Mälestusi" (trükiks ette valmistanud Mart Orav). Eesti Kirjanduse Selts. Tartu 2008, 362 lk

• 1954 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik
• 1959 ja 1982 Eesti NSV riiklik preemia
• 1965 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1966 Ungari Teaduste Akadeemia auliige
• 1969 Soome Teaduste Akadeemia välisliige ja Helsingi Ülikooli audoktor
• 1971 Szegedi Ülikooli audoktor
• 1980 Soome Akadeemia välisliige
• 1981 Lenini orden
• 1982 Tartu aukodanik
• 1985 Tööpunalipu orden
• 1985 Eesti Teaduste Akadeemia medal

• Paul Ariste medal

Paul Ariste abikaasa oli etnoloog ja arheoloog Erna Ariste.

Olev Remsu romaanis "Tapjad" (kirjastus Tänapäev, 2017) on kursusejuhendaja akadeemik Pergi prototüüüp Paul Ariste.

Aristel oli soov igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest^[viide?]) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene olla ja see tal ka õnnestus. Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks ta kohale juba tükk aega enne kassa avamist^[viide?].

1936. aastal kinnitas Paul Ariste ajalehele Rahvaleht, et on juba kooliajast olnud taimetoitlane, ehkki "olevat vahepeal mitu korda liha maitsnud".^[7]

Ariste tundis üliõpilaste ja üldse inimeste vastu väga suurt huvi. Väidetavalt olevat ta tundnud 100 000 eesti inimest.

Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.

Paul Ariste oli tuntud polülingvist. Keele õppimist alustas ta alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.

Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.

• Oudekki Figurova

• Huno Rätsep. "Akadeemik Paul Ariste". Perioodika, Tallinn 1980, 56 lk.
• "Professor Paul Ariste biobibliograafia 1921–2000 = Professor Paul Ariste: Biobibliographie 1921–2000" (koostanud Mare Onga). Tartu Ülikooli Raamatukogu. 2000, 256 lk.
• Kristi Salve. Paul Ariste ja vepsa rahvaluule. Mäetagused nr 23, 2003, lk 167–184.
• Ott Kurs. "Aristega Vadjas". Akadeemia 9/ 2005, lk 2027–2033.
• Jaan Õispuu. "Paul Ariste Vadja päevikud". Keel ja Kirjandus 11/ 2005, lk 931–937.
• Ott Kurs. "Rajamaade rahvaid". Tartu 2006, lk 79–85.

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Paul Ariste Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Info Paul Ariste kohta (koos fotoga) endise Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse (SURI) kodulehel
• Paul Ariste bibliograafia (Tartu Ülikooli raamatukogu andmebaas)
• Paul Ariste virtuaalnäitusel "Kolm keelemeest"
• Haud Tartu Vana-Jaani kalmistul