Tartumaa

Ajaloolise Tartumaa eelkäijaks tuleb lugeda Ugandi muinasmaakonda. 13. sajandi algul hõlmas Ugandi kogu Emajõest lõuna poole jääva maa-ala kuni latgalite asualani ja Pihkva vürstiriigini, läänes piirnes Sakala maakonnaga. Põhja pool Emajõge paiknes muinasajal hulk väikemaakondi ehk muinaskihelkondi: Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse. On arvatud, et Ugandi võis koosneda umbes viiest muinaskihelkonnast, suuremad keskused olid Tartu ja Otepää. Erinevalt Põhja-Eestist ei ole muistse Tartumaa (Ugandimaa) kihelkondade arv ja paiknemine aga täpselt teada.

  Pikemalt artiklis Muinas-Eesti

13. sajandi algul siinmail toimunud põhjala ristisõdade (eestlaste muistse vabadusvõitluse) järel moodustati Ugandi aladel Tartu piiskopkond. 13.–15. sajandil hakkasid tekkima hilisema ajaloolise Tartumaa kirikukihelkonnad: Kodavere, Laiuse, Otepää, Palamuse, Puhja, Rannu, Sangaste, Tartu (Tartu-Maarja), Torma, Võnnu, Kursi (tekkis arvatavasti 14. sajandil Kursi ordulinnuse ja sellega seotud komtuurkonna baasil), Rõngu (tekkis arvatavasti 14. sajandil koos vasallilinnuse ehitamisega), Kambja (moodustati 15. sajandi keskpaigas Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkonna osadest), Nõo (eraldati 15. sajandil Tartu kihelkonna lõunapoolsed alad), Maarja-Magdaleena ja Äksi.

  Pikemalt artiklis Tartu piiskopkond

13. sajandi kujunes Tartu linn piirkonna tähtsaimaks keskuseks, astus Hansa Liitu ja Tartu kaudu toimus suur osa läänepoolsete kaupmeeste kaubavahetusest Pihkvaga. Maismaateede kõrval omandas üha suurema tähtsuse veetee piki Emajõge ja Lämmi- ning Pihkva järve Pihkvasse ja sealt Novgorodi. Novgorodi kulges talvel ka otsetee Želtša suudmest. Piiskopkonna ja Novgorodi vahel sõlmitud rahulepingutes ja kaubandusprivileegides nähti ette vaba kaubaliiklus Peipsi järvel.

Vene-Liivi sõda algas 22. jaanuaril 1558, mil Moskva tsaaririigi väed ületasid Liivimaa piiri Kirde-Eestis Alutaguse ning endise Kaasani khaaniriigi khaan Šig-Alei juhtimisel Kagu-Eestis Vastseliina juures Tartu piiskopkonda, kus laastasid kuu jooksul maad, kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh. Narva ja Tartu. Seejärel kuulutas tsaar välja kahekuulise vaherahu, mille jooksul pidid liivimaalased "Tartu maksu" tasuma. Ent raha ei saadud õigeaegselt kokku ning 11. mail langes venelaste kätte ootamatult Narva. Seejärel polnud tsaar enam rahutegemisest huvitatud ning lükkas hilinemisega kokku saadud raha tagasi.

  Pikemalt artiklis Tartu maks

1558. aasta suvel järgnes maa sihipärane vallutamine, mil Pihkva suunast tungisid Vene väed Pihkva vojevoodi Pjotr Šuiski juhtimisel Tartu piiskopkonda ja venelaste kätte langes nii Vastseliina piiskopilinnus ja Tartu^[viide?] Pjotr Šuiski oli pärast Tartu piiskopkonna vallutamist^[1], ka sealne asevalitseja (namestnik).^[2].

1558. aasta augustiks olid Vene vägede poolt vallutatud ka Vastseliina ja Laiuse. Tartumaa piirkond jäigi edasiseks sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla.

Tartusse määrati Jurjevi asehaldurid: Pjotr Šuiski (1558–); Ivan Petrovitš Fjodorovitš (1561–), Dmitri Hilkov (1561/1562); Mihhail Morozov (1565).

  Pikemalt artiklis Poola aeg

16. sajandi keskel toimunud Liivi sõja lõpetanud 1582 Venemaa ja Poolaga vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsiga sõlmitud kolmeaastase Pljussa vaherahu tulemusel läksid Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III Poola suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile (1542–1605) 1588. aastal Tartu staarostkonna ning Tartu piiskopkonna alad läksid Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna alluvusse.

  Pikemalt artiklis Tartu vojevoodkond

Poola ajast kujuneski välja ajalooline Põhja- ja Lõuna-Eestimaa eraldatus, kus Poola võimu alla jäänud maa-alad liideti Liivimaa kubermanguga, Põhja-Eesti alad aga Eestimaa kubermanguks, Rootsi võimu alla. Tartumaa ala teatakse omaette haldusüksusena aastast 1582. Tollane Tartumaa hõlmas ka enamiku praegusest Jõgeva maakonnast, osa Valga, Põlva ja Ida-Viru maakonnast. Avinurme (Ida-Viru maakonnas), Torma, Laiuse ja Palamuse (Jõgeva maakonnas) kihelkond kuulusid kas täies ulatuses või osaliselt Tartumaa koosseisu. Tollal kinnistunud põhjapiir – Liivi sõja järgne Poola ja Rootsi piir – jäi Tartumaal kehtima kuni 20. sajandi alguseni.

  Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Aastatel 1600–1611. toimunud Poola-Rootsi sõja tulemusel liideti aga alates 1620. aastatest olid Tartumaa alad Rootsi kuningriigi Idamereprovintside Liivimaa kindralkubermangus^[3]. 1636. aastal kui Rootsi riigikiriku superintendent Hermann Samsoni eestvõttel loodi Liivimaa kindralkubermangus kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia, Koknese ja Cēsises, loeti Tartumaal Tartu praostkonda kuuluvaks^[4] Tartu lään, Kirumpää, Vastseliina, Adsel, Põltsamaa, Laiuse, Marienburg, Schwanenburg, Puhja, Rannu, Nõo, Rõngu, Otepää, Sangaste, Fälcki, Valga, Antsla, Rõuge, Kambja, Võnnu kihelkond, Torma, Palamuse, Maarja-Magdaleena, Kodavere, Räpina kirikukihelkonnad, Aja Harglas ja Kastre linnuselään.

  Pikemalt artiklis Liivimaa kindralkubermang

Põhjasõja tulemusena läks Tartumaa koos ülejäänud Eesti aladega Venemaa keisririigi koosseisu.

Tartumaast moodustati Tartumaa (Дерптский уезд), mis kuulus aastatel 1704–1713 Peterburi kubermangu Narva provintsi; Tartumaa, mis kuulus aastatel 1713–1722 Eestimaa kubermangu; 1722. aastast liideti uuesti Tartumaa Riia kubermangu. Aastail 1714–1722 oli maakonnal oma maapäev ja maamarssal.

1740. aastal^[5] kuulusid juba Rootsi ajal kujunenud Liivimaa kindralkubermangu Tartumaa aladele: Sangaste–Laatre (saksa k. Sagnitz oder Theal ja Fölks), Kanepi (Cannapäh), Hargla (Harjel), Rannu (Randen), Rõngu (Ringen), Puhja (Cawelecht), Nõo (Nüggen), Otepää (Odenpäh), Antsla ehk Urvaste (Anzen oder Urbs), Karula (Carolen), Kambja (Cambi), Võnnu (Wendau), Rõuge (Rauge), Põlva (Pölwe), Vastseliina (Neuhausen), Räpina (Rappin), Pilistvere (Pillistfer), Tartu-Jaani (St. Johannis), Põltsamaa (Oberpahlen), Kursi (Kurs oder Talkhof), Laiuse (Lais), Palamuse (Bartholomäi), Torma (Torma und Lohhusu), Kodavere (Koddafer), Maarja-Magdaleena (Maria Magdalena) ja Äksi kihelkond (Eeks). 1740. aastast jagati Riia kubermangu Tartumaa 3-e maakohtu ja praostkonna osaks (saksa k. Theil): 1) Sangaste; 2) Kanepi; 3) Hargla; 4) Rannu; 5) Rõngu; 6) Puhja; 7) Nõo; 8) Otepää; 9) Antsla; 10) Karula; 2. osa: 1) Kambja; 2) Võnnu; 3) Rõuge; 4) Põlva; 5) Vastseliina; 6) Räpina; 3. osa: 1) Pilistvere; 2) Suure-Jaani; 3) Põltsamaa; 4) Kursi; 5) Laiuse; 6) Palamuse; 7) ja 8) Torma ja Lohusuu; 9) Kodavere; 10) Marja-Magdaleena; 11) Äksi.

Seoses kreiside loomisega 1780. aastatel eraldati suure Tartumaa lõunaosa iseseisvaks Võru kreisiks. Tekkinud Liivimaa kubermangu Tartu kreisi (saksa keeles Kreis Dorpat) piir jäi ajaloolisel Tartumaal kehtima Esimese maailmasõjani. 1920. aastate algul eraldati Tartumaa koosseisust Sangaste kihelkond, mis sai osakeseks loodavast Valgamaast.

Teise maailmasõja eel oli Tartumaa üks suurematest Eesti maakondadest maismaapindalaga 5834 km². Aastal 1949, kui moodustati Jõgeva maakond, liideti sellega Tartumaa põhjapoolsed vallad: Avinurme, Lohusuu, Sadala, Vaimastvere, Laiuse, Jõgeva, Torma, Kasepää, Pala, Saare, Voore, Kuremaa, Kudina, Kaarepere, Kursi ja Saadjärve vald (praegu Jõgeva maakonnas). Aastatel 1939–1950 kuulusid Tartu maakonda lisaks praegustele ka Ahja, Kiidjärve ja Veski vald (1939) (praegu Põlva maakonnas) ning Otepää, Pühajärve ja Aakre vald (praegu Valga maakonnas).

Aastal 1950 kaotati Eestis maakondlik jaotus ning Tartumaast moodustati Elva, Kallaste, Otepää ja Tartu rajoon. Tartu linn oli vabariikliku alluvusega linn. Osa Tartumaast liideti ka Jõgeva, Põlva ja Räpina rajooniga. Otepää rajooniga liideti alasid Võrumaast. Aastal 1959 liideti Tartu rajooniga Kallaste rajoon, aastal 1961 liideti Räpina rajooni põhjaosa ja aastal 1962 liideti Elva rajooni kesk- ja põhjaosa. Samas läks Tartu rajooni kirdenurk Jõgeva rajooni koosseisu. Väike osa Jõgeva rajoonist ühendati Tartu rajooniga aastal 1972.

Tartu rajoon nimetati 1990. aastal ümber Tartu maakonnaks ja kolm aastat hiljem arvati sellesse ka Tartu linn, mis nõukogude võimu ajal oli omaette haldusüksus. Nüüdisaegne Tartu maakond on ajaloolisest Tartumaast palju väiksem, hõlmates vaid selle keskosa (ääreosad on jaotatud nüüdisaegse Jõgevamaa, Põlvamaa, ja Valgamaa vahel).

Ajaloolisel Tartumaal on Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse andmeil 210 ajaloolist looduslikku pühakohta, sealhulgas 43 hiit, 58 kivi, 56 allikat, 20 pühapuud, 23 ohvrikohta ja kümme muud pühapaika (näiteks ohvriaeda).^[6]

Tartumaa ajaloos on oluline osa Hansa Liidul, mille koosseisus Tartust sai Läänemere piirkonnas oluline kaubanduskeskus, ning 19. sajandi teisel poolel rajatud Tartu raudteeühendus Tallinna, Riia ja Peterburiga, eriti aga 1632 asutatud Tartu Ülikool, tänu millele Tartumaa on olnud Eesti hariduselu keskus.

• Muinaskihelkondade kohta vaata Ugandi maakond, Vaiga maakond, Jogentagana maakond, Soopoolitse maakond.

• Kodavere kihelkond,
• Laiuse kihelkond,
• Otepää kihelkond,
• Palamuse kihelkond,
• Puhja kihelkond,
• Rannu kihelkond,
• Sangaste kihelkond,
• Tartu kihelkond (Tartu-Maarja kihelkond),
• Torma kihelkond,
• Võnnu kihelkond.

• Kursi kihelkond,
• Rõngu kihelkond,

• Kambja kihelkond,
• Nõo kihelkond,
• Maarja-Magdaleena kihelkond,
• Äksi kihelkond.

Aastal 1920 moodustati Avinurme kirikukihelkond.

• Põhja-Tartumaa
• Tartu rajoon

• Tartumaa. Eesti Maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus I osa. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1925 Digitaalselt
• Jakob Benjamin Fischer: Versuch einer Naturgeschichte von Livland, 1791 (Tartu Kreisi geograafiast) Digitaalselt (saksa k.)
• Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk lk. 282–302.
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk lk. 60–65.

• Ajaloolise Tartumaa kirjeldus Eesti mõisaportaalis