Sann

Sann oll' ja um ka parhilla iks erälde hoonõh talo tõisist huunist kavvõmban, jõõperve pääl vai lumbi veeren. Peris vanal aol tetti sanno ka maa sisse, nii et õnnõ katus vällä jäi paistuma.

Vanast olliq kõik sannaq savvusannaq. Kütmise aigo tull' sau kõik sanna sisse, palgiq olliq sisest kõik ärq mustas savvunuq ja nõõga kuun.

Sannaahi oll' ligi saina, maakivvest ja savist tett, savil viil liiva seen. Keresekivves kor'ati kõik raudkiviq. Kerese alaqpoolõ pantiq suurõmbaq kiviq, päälepoolõ pantiq vähämbäq kiviq. Sanna es kütetäq kuusõpuuga, tuu pill kibõnit ja või sanna palama panda.

Meheq käveq inne sannan, inne um sann kuumõmb, naasõq latsiga käveq perän. Kõik pererahvas ja tiinjäq ütenkuun.

Sääntseq vanõmbaq inemiseq, kel määnest kotust es olõq ja mõisahe moonamehes ka taha-as minnäq, nuuq elliq talo sannan. Kon oll' miis naasõga, kon naastõraas ütsindä. Latsõq käveq näil tallõ pite kar'an.

Mõskmisõ jaoss olliq vihaq noorõ kõo ossõst, noore kõo latva kiä ärq es lõikaq, tuu olõki-s vihass hüä. Inne jaanipäivä täüskuu aol lätsiq kõik maja naasõq üts lõunavaheq lehessile. Vihaq köüdeti kinniq ja panti sanna pääle orrõ pääle kuioma. Vihta havvutõdi kuuma vii sisen, sis pehme vihaga oll' hüä mõskõq. Ku leheq mant ärq lätsiväq, sis visati timä vällä sanna kõrvalõ, sis naasõq korssiq nuuq roodsuq kokko ja teiq leeväaho pühkmise luvvas.

Ku mõni tõbi oll' külge saanuq, sis küteti sann lämmäs ja naati sääl arstma. Küläarst pand' tan kuppõ ja lask' verd. Ku viländ verd joosnuq oll', köüdeti haav puuvillatüküga kinniq ja valmis.