Viinamari

Viinamari on viinapuu vili. Üldiselt kasutatakse neid veini ja teiste jookide tootmisel, aga vahel kuivavad nad ka lihtsalt rosinateks.

• Kui sa tuled oma ligimese viinamäele, siis võid süüa viinamarju, nii palju kui sa himustad ja et su kõht saab täis, aga oma taskusse ei tohi sa midagi panna.
  • Viies Moosese raamat, 23:25

• Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?

17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.

• Matteuse evangeelium, peatükk 7, salmid 16–17

• Juhiseid, kuidas korralikku veini valmistada, on palju, aga kuidas seda korralikult juua, neid ei ole. Viinamari kasvab hästi ainult leebe taeva all, ja samasugune hing peaks olema ka neil, kes veini juua armastavad.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 59

• Kui viinamarjad on söödud, jäävad vaagnale kobara veenid.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 21

• Ta armastas viinamarju niisamuti nagu Roger ja selles suhtes pakkusid nad teineteisele alati tõsist konkurentsi. Achilleus istus ja mälus viinamarju, nii et tal mahl lõuga mööda alla nirises, Roger aga lamas sealsamas kõrval ja vaatas pealt nagu vaikne kannataja, endal suu sülge täis. Roger sai alati ka oma õiglase osa puuviljast, kuid ta paistis arvavat, et seesugust maiuspala kilpkonnale anda on puhas raiskamine. Kui toitmine oli lõppenud ja ma Rogeril silma peal ei hoidnud, hiilis ta Achilleuse juurde ja hakkas suure õhinaga tema nägu lakkuma, püüdes niiviisi viinamarjamahla, millega kilpkonn end kokku oli määrinud, endale päästa. Seesugusest käitumisvabaduseSt baavununa napsas Achilleus Rogeri nina järele, ja kui siis lakkumine juba liialt vastupandamatuks ning märjaks läks, puges ta nördinud suhinaga oma kilbi alla ja keeldus sealt seni välja tulemast, kuni me Rogeri silmapiirilt ära olime viinud.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, 2007, lk 57

• Oma viinapuulehtla esimesel suvel jäl­gisin, kuidas kahel põõsal arenesid õitest mahlakad lillad viljad, aistinguküllased ja lõhnast lausa pakatavad. Ma käisin neid iga päev vaatamas, oodates täiusliku küpsuse hetke, kujutledes, mis tunne on värskeid, magusaid ning karastavaid viinamarju suus veeretada. Ühel päeval sai viinamarjade lillakast läikest pingul, prink küütlus, ja ma teadsin, et järgmisel hommikul võib neid juba korjata. See teadmine polnud ainuüksi minu päralt. Ärgates nägin, et iga viimane kui viinamari oli tühjaks imetud ja kestad katsid maapinda nagu tillukesed lillad eesnahad. See pesukarude jäetud vaatepilt on sestpeale kordunud igal sügisel, hoolimata puuridest, lehmakelladest, okastraadist ja muudest peletusvahenditest, ja ausalt öeldes olen ma viina­marjadele ja pesukarudele käega löönud.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 52-53

• Kunagi nägin ma telekas sellist saadet, kus viinamarjadest pressiti mahla välja. Viinamarjad visati hiigelsuurde tünni ja mitu inimest läks paljajalu neid katki trampima. Nad ei pesnud isegi jalgu enne trampimist. Ja viinamarjadest polnud ka vaja seemneid välja urgitseda ega isegi varsi ära võtta. Kindlasti on jalataldade all viinamarju pressides tore tunne, mõtlesin ma.
  • Kristiina Kass, "Arbuusimahl", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 34

• Gustav Suits, "Aeg juua joobnuks on armastusest" kogus "Elu tuli" (1905), lk 74

• Betti Alver, "* Kalendris, mille järgi elu säen" kogus "Tolm ja tuli", lk 75

Vikipeedias leidub artikkel

Viinamari