Mine sisu juurde

Traditsioon

Allikas: Vikitsitaadid
Kenyon Cox, "Traditsioon" (1916)

Traditsioon on ühiskondlik surve, mida avaldavad surnud.

Proosa

[muuda]


  • Kui religioonist saab ortodoksia, siis on läbi tema sisemise rikkuse aeg: allikas on selleks ajaks ära kuivanud. Ortodoksid elavad traditsioonist ning nüüd on nemad need, kes neidsamu prohveteid kividega pilluvad. Uus kirik, kuidas ta ka ei edendaks inimeste headust, on edaspidi ustavaks liitlaseks spontaanse religioossuse ning nendesamade allikate hilisemate pulbitsuste lämmatamisel, millest ta varasemal ajal oli ise inspiratsiooni ammutanud. Nii on see alati olnud, välja arvatud juhul, kui kirik võtab omaks mõned uued vaimuvälgatused eesmärgiga neist kasu lõigata ning korporatiivsetel eesmärkidel ära kasutada.
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 348


  • Sest on ju ilmselge, et mõne traditsioonilise asjakorralduse eest tuleb maksta vägagi kõrget hinda, kuna need põhjustavad hulgaliselt inimlikku kannatust ja pettumust. Kui need asjakorraldused esitleksid end meile pelgalt asjakorraldustena ja mitte kategooriliste imperatiividena, siis oleks meie mõistlik suund need ükskõik milliste võtetega ratsionaalselt välja valitud eesmärkide jaoks kohandada. Aga selle asemel me naeruvääristame oma Don Quijotesid, neid moest väljas olevate traditsioonide kentsakaid kehastusi, ning vaatame jätkuvalt enda traditsiooni millegi paratamatult lõpliku ja ettemääratuna. (lk 291-292)
  • Traditsioon on niisama neurootiline nagu iga patsient; ülemäärane hirm, mis traditsioonil oma juhuslikest standarditest hälbimise ees on, vastab kõikidele tavalistele psühhopaatia definitsioonidele. See hirm ei sõltu nende piiride ulatusest, mille raames on üldiste reeglite järgimine ühiskondliku heaolu jaoks hädavajalik. Mõnes kultuuris lubatakse üksikisikule palju rohkem hälbimist kui meie omas ning pole võimalik näidata, et niisugused kultuurid selle eripära tõttu kannataksid. On tõenäoline, et tuleviku ühiskonnakorrad arendavad seda individuaalsete erinevuste sallimist ja soodustamist tunduvalt kaugemale, kui ükskõik millised neist kultuuridest, millega meil kogemusi on. (lk 292-293)



  • Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
    • Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", 1987, lk 4



  • Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on traditsioon ja intuitsioon, mida ei saa järele ahvida.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 15



  • Midagi tehakse sellepärast, et seda on alati tehtud, ja seletuseks ongi "aga me oleme alati niimoodi teinud". Miljon surnut ei saa eksida.


  • Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.


  • Sageli kiputakse arvama, et traditsiooni järgimiseks sobib hästi treitud palkidest tareke, mille arhitektuurivormid ja ehitusvõtted on iseloomulikud pigem šveitsi taluarhitektuurile kui meie pärandile. Traditsiooni püsimise eeldusi on aga ennekõike ajaga kaasaskäimine ja paindlikkus. Rahvamuusika interpretatsioonid, mis haaravad igal suvel Viljandi folgil masse, on selgelt XXI sajandi nägu. Miks peaks see siis arhitektuuris teisiti olema?


  • Richard Roht jutustab oma "Vanas Võrumaas", kuidas tema isa (XIX sajandi lõpus, Rohti lapsepõlves), väga vanameelne, traditsioone austav, patriarhaarne taluperemees, rakendas oma talus öist rehepeksu. Mitte et tal oleks seda vaja olnud. Päeval oleks aega olnud peksta küll! Ei, aga ta peksis öösel, lihtsalt sellepärast, et nii oli tema nooruses kombeks olnud, et mõisas oli nii ju tehtud! /---/
Richard Roht on üks väheseid, kes eesti kirjanduses sellest ajast, XIX sajandi lõpupoole elust, ilma ilustavate lapsepõlveklišeedeta kirjutanud on. Aga ta on. Igast ajast jääb siiski mingi tunnistus. Iga traditsiooni lollusest.


  • Ja siis on veel patsient KM, kuuekümnendates aastates daam, kes on end peagi tapmas hurmaadega. Kirurgid on palunud mul ta uuesti üle vaadata menopausijärgse veritsuse tõttu. Loen enne ülevaatust kirja tema märkmete vahel, ja siis tuleb mul see uuesti üle lugeda, kuna arvan, et konsultandi sekretär on end korrektuuripliiatsist pilve tõmmanud.
Umbes kümme aastat tagasi tegi KM maovähi tõttu läbi gastrektoomia ja peab nüüd ranget dieeti pidama, vältides teatud tüüpi toite, mida ta ei suuda seedida. Nimekirja tipus on hurmaa ehk kakiploom - mitte just Granny Smith, seega puuvili, mida on lihtne vältida. Või vähemalt võiks nii arvata.
Maltal üles kasvanud patsient KM-i jõuluaja peretraditsioon on alati olnud hurmaad süüa ning see pole tava, millest ta oleks nõus loobuma, hoolimata kirurgide ähvardustest.* Patsient teadis, et hoiatus pole tühine; need põrgulised on tal juba viis korda soolesulgust põhjustanud, rikkudes ära viis jõulupüha - puuvili moodustab tahke betoonitaolise blokeeringu pärasooles, mis kolmel juhul vajas kirurgilist sekkumist. Kõige viimane kord leidis see aset möödunud nädalal, kui kirurgid lõikusid ta lahti, et pigistada soolest välja diospüüri-besoaar** nagu marmorkuulike hambapastatuubist.
"Ilma selleta pole lihtsalt jõulusid," ütleb ta mulle ja ma ei saa aru, kas ta räägib puuviljast või soolesulguse tõttu haiglasse sattumisest.
*Jumal teab, miks - olen sestsaati üht proovinud ja no ei ole just midagi, mille pärast hõisata. Kiudainerohked ja maitsetud nagu ümmargune punutud kattelinik. Minu arvates Terry's küll ei peaks muretsema, et šokolaadiapelsinide müük lähimal ajal hurmaale alla jääb.
** Kas suudate uskuda, et seedimata hurmaamassi kohta soolestikus on olemas spetsiifiline ja eksklusiivne meditsiinitermin? Pole ime, et meditsiiniõpingud nii kaua kestavad! Kogu selle pahna päheajamine võtab aega. (lk 68-69)
  • Adam Kay, "Oh sa pühade vahetus", tlk Krista Kallis, 2020



Draama

[muuda]
  • ARTUR: Kuulge, ega mul ei ole seda traditsiooni ju vajagi. Siin polegi mingeid traditsioone ega mingisugust süsteemi, on paljad fragmendid, pudemed! Inertsed esemed. Te olete kõik hävitanud ja hävitate aina edasi, nii et olete isegi unustanud, millest see kõik õieti algas.


Film

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel