Tigu

Teod ehk kõhtjalgsed (Gastropoda) on loomade riiki limuste hõimkonda kuuluv klass. Tänapäeval elab Maal umbes 85000 liiki tigusid, kelle mõõtmed ja väliskuju varieeruvad liigiti märkimisväärselt. Kaks kolmandikku teadaolevaid teoliike elab meres. Eestis on maismaalt leitud umbes 85 liiki tigusid (neist 14 kojata ehk nälkjad), mageveekogudes umbes 40 liiki tigusid ja meres 15 liiki tigusid.

• Rahvalaul, "Vana kannel" II, nr 418

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

• Juhan Viiding, "Vaimuelu" kogust "Elulootus" (1980), lk 31

• Juhan Viiding, "Võõras maa", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 267

• Karl Martin Sinijärv, "Teoinimese jaaniõhtu" (2000), ilmunud: "Krümitor0671", 2011, lk 50

• Eno Raud, "Kägu ja tigu" kogust "Kilul oli vilu"

• Ja oma eluea kogemustest teab taat väga hästi, et kui ta musta konna või libedat lutsu ehk üldse kalu unes näeb, siis on vihma varsti maailm. Siis ei ole veskiga enam muretki ja mõnetunnilise ootamise järel ilmub taevaservale ränk pilvemürakas, ajab suured katsesarved ettepoole kui ilmatu tigu ja pikk kael veab taga päratu laia keha, mille kõht kiire jooksuga tahab muljuda metsi ja maid tasaseks kui laud. Kuid ta ei lõhu ega murra siiski midagi, küll aga toob kaasa jahedat õhku ja puid väristavat tuult, ja pea hak­kab harvade vihmapiiskadega katustel trummeldama. Ja nii varsti tuleb vett pidamata ja mõõduta.
  • Juhan Jaik, "Vihmatark" raamatust "Võrumaa jutud" (Tallinn: Canopus 2008)

• "Jaa, tõepoolest. Erakordselt veider nähtus," ütles Theodores ja heitis siis sellise pommi, mis mul hinge kinni pani.

"Kui nad on kõrvuti, siis... mm... ühe teo isaspool paaritub teise teo... mm... emaspoolega ja... mm... ümberpöördult samuti."

Mul kulus natuke aega, enne kui seda hämmastavat informatsiooni seedida jõudsin. Pärisin ettevaatlikult, on mul õigus järeldada, et iga tigu on niihästi isane kui ka emane.

"Mm. Jaa," vastas Theodores. "Hermafrodiit."

Ta pilgutas silmi ja kõhvitses pöidlaga habet. Larry, kel oli näol piinatud ilme nagu tavaliselt, kui me Theodoresega loodusteaduslikke probleeme arutasime, oli samuti sellest tigude armuelu hämmastavast uudisest üllatunud.

"Te teete kindlasti nalja, Theodores," protesteeris ta. "Te tahate öelda, et iga tigu on korraga isane ja emane?"

"Jah, tõepoolest," vastas Theodores, lisades meisterliku tagasihoidlikkusega: "See on väga imelik."

"Püha jumal," plahvatas Larry. "Minu meelest on see alatu. Igal pool põõsastes hulguvad need neetud limased elukad üksteist võrgutades nagu hullud ja neil on mõlema aistingu naudingud. Miks pole ometi inimsoole sellist kingitust tehtud? Vaat seda tahaksin ma teada."

"Ahaa, jaa. Kuid siis te peaksite munema," tähendas Theodores.

"Seda küll," ütles Larry, "kuid milline suurepärane võimalus oleks see kokteiliõhtutest vabaneda! "Mul on väga kahju, kuid ma ei saa tulla," ütlete. "Ma pean munadel istuma.""

Theodores tõi kuuldavale lühikese naeruturtsatuse.

"Kuid teod ei istu oma munadel," seletas ta. "Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna."

"Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks," ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. "Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta."

• Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, 1994, lk 58-59

• Lapsepõlves oli ta ise alati tigudega mänginud. Ehitanud neile vabaõhukodu. Torganud oksad maasse. Õhukesest puust auklikud seinad. Teinud liivast väikesed voodid. Ja siis oli ta teod magama pannud. Isegi siis, kui polnud veel üldsegi õhtu. Ta oli katnud need väikeseks lõigatud puhastuslappidega. Järgmisel päeval olid teod alati kadunud. Jalutamas. Ja tema kogus need siis jälle kokku. Tõi koju. Mõnikord oli nende hulgas tigu, kes nägi täiesti võõras välja. Teotädi tuli külla. Et ta pidi ka just neile loomadele maja ehitama, kes oma kodu endaga kaasas kandsid.
  • Judith Shalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 79

• Öö oli niiske. Terve rõdu oli tigusid täis roomanud. Jumal oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse?

Igal teol on oma isiklik pühakoda seljas.

• Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum 2010, lk 190

• Aira Kaal, "Üks tigu ilma majata". Tallinn: Eesti Raamat, 1968
• Kirsti Oidekivi, "Tigudele". Tallinn: Huma, 1998
• Vahur Afanasjev, "Tünsamäe tigu". Tartu NAK, 2015
• Piret Kiristaja, Annelie Ehlvest, Liina Remm, "Eesti kojaga maismaatigude määraja". MTÜ Loodusajakiri, 2014, sari "Looduse raamatukogu"