Karupoeg Puhh

"Karupoeg Puhh" on inglise kirjaniku A. A. Milne raamatusari, mis koosneb kahest raamatust: "Winnie-the-Pooh" (1926) ja "The House at Pooh Corner" (1928). Eesti keeles ilmusid need esmakordselt 1968. aastal koos, ka hiljem on eesti keeles tavapäraselt ilmunud koondväljaanded. Raamatute peategelane on luuletaja, vee- ja õhusõitja ning pooluseavastaja, karu nimega Puhh.

Tsitaadid väljaandest: A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets, Tallinn: Eesti Raamat, 1977.

• "Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab?"

"Mina," vastas Puhh.

• Mesilinnukesi ei või iial teada. (lk 11)

• Puhhi luuletus maskeerumiseks mesilaste eest, lk 14

• Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline leiva peale soovib, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!" Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas juurde: "Leiva pärast, palun, ei tasu sul vaeva näha." (lk 21)

• "Kui keegi ülepea millestki midagi teab, siis on see Öökull, või mu nimi pole Winnie Puhh," arutas meie Karu endamisi. Aga mu nimi muidugi on," lisas ta mõttes juurde. "Nii et asi on selge."

Öökull elas "Kastanis", uhkes vanaaegses häärberis, mis oli suursugusem kui ükski teine või vähemalt näis nii Winnie Puhhile, sest tolle ukse küljes oli koputi ja peale selle rippus seal veel ka kellanöör.

Koputi all seisis kiri, milles oli öeldud:

PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA.

Kellanööri all aga oli teine kiri, mis ütles:

PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.

Need sildid oli kirjutanud Christopher Robin - ainuke olevus Metsas, kes oskas kirjutada, sest nii tark kui Öökull ka oli, oskas ta hädavaevalt omaenda nime ÖKUL veerida ja kirjutada, niisuguste peente sõnade juures aga nagu "läkaköha" või "piparkook" võis ta end otse surnuks vaevata.

Winnie Puhh luges mõlemad sildid hästi hoolikalt läbi, algul vasakult paremale ja siis ka paremalt vasakule - et miski kogemata kahe silma vahele ei jääks. Siis koputas ta koputiga ja kindluse mõttes ka sikutas seda, tõmbas kellanööri ja lisaks veel koputas selle pihta ning hüüdis valju häälega:

"Öökull! Mul on vastust vaja! Siin räägib Karu." (lk 36-37)

• Mõni tund hiljem, parajasti siis, kui öö hakkas juba tasapisi minema hiilima, ärkas Puhh äkki mingist imelikust tühjusetundest. Seda oli Puhh varemgi tundnud ja teadis, mida see tähendab. See oli nälg! (lk 47)

• Vana hall eesel Iiah konutas jõekaldal ja uuris ennast veepeeglist.

"Lihtsalt haletsusväärne," pomises ta. (lk 54)

• "Raske on julge olla, kui sa oled vaid Imetilluke Loomake," vastas Notsu ja tõmbas tasakesi ninaga. (lk 70)

• "Ei mina küll seda pesemise värki poolda," torises Iiah. "Üks moodne eputamine, muud midagi, eriti see kõrvataguste klanimine." (lk 91)

• Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas Notsut siiski alles tema vangistuse viimasel pooltunnil, kui Öökull, kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma tädist, kes kord eksikombel merikajaka muna välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, kael õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus. (lk 106)

• "Puhh," ütles ta, "Christopher Robin korraldab peo."

"Ohoo!" hüüatas Puhh. Ja märgates siis Öökulli ootavat, et ta veel midagi ütleks, lisas: "Kas seal antakse ka neid väikesi roosa suhkruvaabaga koogiasjandusi?" (lk 108)

• Puhhi luuletus tema auks korraldatud peost, lk 110

• Puhhi luuletus talvest ja tuisust, lk 116

• [Iiah:] "Sest neil pole ju mõistuse raasugi, mitte ühelgi neist, paljalt saepuru on neil peas ja seegi on sinna vist eksikombel sattunud." (lk 122)

• Puhhi luuletus Tiigrile sobiva toidu otsimisest, lk 135

• Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud. (lk 137)

• NOTSU (üllatunult): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.

ELEVANTS (kole pettunult): Oo! (Pärast pikka pausi): Ikka tõesti või?

NOTSU: Täpselt nii. (lk 143)

• "On see mõni Kuri Loom või?" küsis ta ja vaatas ise hoopis teise kanti.

Puhh noogutas.

"See on Jaagular," teatas ta.

"Mida need Jaagularid teevad?" päris Notsu, ise salamisi lootes, et nad mitte midagi ei tee.

"Nad peidavad end puude okste vahele ja kargavad sealt sulle kaela, kui sa parajasti puu alt mööda lähed," teatas Puhh. (lk 156)

• "Öökull," alustas Jänes ilma pikemata, "sina ja mina oleme ainukesed, kellel on mõistust peas. Teistel pole seal muud kui paljas pahn. Nii et kui siin Metsas mõtlemist vaja läheb - ma ütlen mõtlemist -, siis tuleb ikka meil kahel seda teha."

"Jah," vastas Öökull. "Seda'nd küll." (lk 166)

• "Mida teeb Christopher Robin hommikupoolikuti, küsid sa. Ta õpib. Et Haritud Olevuseks saada. Omendab - nii vist oli see sõna, mida ta tarvitab, aga väga võimalik, et ma selle ka mõne teisega segi ajan -, niisiis, ta omendab teadmisi." (lk 174)

• Hirmus rahulikuna ja väärikana, jalad taeva poole püsti, purjetas Iiah silla alt välja.

"Oi, see on Iiah!" hüüdis Ruu suure ähmiga.

"Ikka tõesti või?" kostis Iiah, ise väikesesse keerisesse sattudes ja aegamisi ühe koha peal tiirutama hakates. "Ma siin just mõtlesin, et kes või mis." (lk 180)

• Puhh heitis pilgu oma käppadele. Ta teadis küll, et üks neist on parem, ja ta teadis veel seda kah, et kui sa oled otsusele jõudnud, kumb neist on parem, siis teine on vasak, aga häda oli selles, et ta kunagi ei mäletanud, kummast seda arutamist alustada. (lk 195)

• "Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.

"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."

"Ja mõistust on tal kah."

"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."

Tükk aega vaikisid mõlemad.

"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks. (lk 204)

• Puhhi luuletus kukkumisest, kui Öökulli maja lammutas torm, lk 210