Elle Kull

Elle Kull (sündinud 5. jaanuaril 1952 Haapsalus) on Eesti näitleja ja poliitik, alates 1998. aastast UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president.

Tsitaadid väljaandest: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009

• Isa kukkus nagu sirge puu, juure pealt. Ta polnud kunagi midagi kurtnud. Ta ju ei rääkinud palju, ütles ikka, et suu on söömiseks. Kui tal muresid oligi, siis hoidis ta neid enda sees. Eesti mees mis eesti mees. (lk 23)

• Haapsalu on saanud minu jaoks täiskasvanuna järjest suurema tähenduse. Kui merd ei ole, ei ole mul õhku hingata. Lõuna-Eesti kuplite vahel, mis on küll väga kaunid, on mul kitsas olla. (lk 27)

• Ma ei teadnud, mis on hirm. Ma olin endale ju nii kindel, olin hea võimleja, poomil ja raudteesillal polnudki minu arvates vahet. Et oleksin võinud alla kukkuda ja surma saada? Mis oli surm varateismelise tüdruku jaoks? Seda polnud olemas. (lk 28)
• Lapsena ja noorena ei oska karta enese ega teiste elu pärast. Vastutus tuleb alles ajapikku. (lk 28)

• Keskkooli kirjandustunnis anonüümsena kirjutatud luuletus (lk 29)

• ["Ukuaru" filmivõtetest:] Leida [Laius] hellitas mind ära. Tema käis ja küsis, kas ma olen võtteks valmis, kas olen keskendunud. Leida pani mind Minna osasse sisse elama. Mina püüdsin mõelda ainult Minna mõtteid ja uskuda seda, mida teen. Lavastajana oli Leida väga põhjalik, nõudis viimse üksikasjani süvenemist. Ses mõttes olime sarnased. Ka mina tahtsin teha alati nii hästi kui vähegi võimalik. Tegimegi mitu duublit, aga minu puhul kukkus nii välja, et kogu jõu olin andnud siiski kohe, esimene duubel jäi enamasti kõige paremaks. (lk 46)

• Üks filmi sümboleid pidi olema rong, mida Minna silmadega jälgib ja mille liikumine pidi tähendama noore naise igatsust. Mingit rongi ei olnud, mürin lisati hiljem. Leida jooksis puuoksaga kaamera taga ja mina jälgisin silmadega oksa, mis pidi olema kujutletav rong. (lk 46)

• "Ukuarust" sai tunnustust vääriv film tänu Leidale. Leida oli mu kasvataja, igas mõttes. Temale, keerulise saatusega naisele, kel polnud oma peret ega lapsi, oli filmigrupp nagu perekond. Leida ei olnud vanatüdruk ega kuivik, nagu teda on näidatud Jüri Sillarti filmis. Ma ei ole selle filmi teinud meestega nõus! Leida oli naine oma kiindumuste ja armulugudega, mida ta vahel mullegi usaldas. Ta oli suurepärane lavastaja. (lk 50)

• [August Kitzbergi "Libahundi" lavastusest:] Teised meie kursuse tüdrukud tahtsid olla Tiinad. Mina tahtsin olla Mari! (lk 52)

• "Libahundi" paljudes käsitlustes seatakse keskpunkti ja pannakse draamat kandma Tiina. Kooli kirjandustunnist mäletan, et Tiinat esitleti kui vabaduse eest võitlejat ja "õiget", Mari leidis hukkamõistu kui tuim ja allaheitlik leppija. Minu meelest ei ole Mari sugugi tuim, temas on sama kirglikud tunded kui Tiinas. (lk 52)

• Mari ongi meie soost ja meie tõugu. Mari on eestlane, sest niisugused me olemegi. Pingul kui pillikeeled, aga välja ei näita - ei tõsta häält, ei vala pisaraid, ei karga kaela. Mari ei ole kaugeltki tundetu, kuid tunded on peidus sügaval tema sees. (lk 53)

• Kohutav, kui ebakindel võin ma oma sisemuses olla.

Ei ole ma oma enesekindluse ega tarkusega eriti kunagi hiilanud. Isegi kui mõnda asja tean, olen siiski igaks juhuks kahtlev. Vahel on selline kahtlemine isegi mõistlik - sa ei võta iga avastust lõpliku tõena, kuid teisest küljest kulutad asjade elluviimiseks kordades rohkem energiat.

Vaikne eestlase jäärapäisus on aga mu tugevaim külg. Kui olen endale midagi pähe võtnud, viin oma asja, isegi läbi halli kivi, ükskõik kui keerulisi teid pidi, läbi eksirännakute, ikka lõpuni. Ja tagantjärele mõtlen vahel, miks ma küll pidin nii keerulist teed kasutama selleks, et jõuda taas alguspunkti. (lk 58)

• ["Reigi õpetaja" filmimisest 1976. aastal:] Hästi romantiline ja traagiline lugu! See polnud banaalne armastuskolmnurk. Aino Kallas tahtis lugejat veenda, et ilmas on olemas suur, kõikevõitev ja püha armastus, mis on ülem kui seadused, Jumala ja inimeste kehtestatud reeglid. (lk 60)
• Jüri Müür oli selle teema jaoks liiga ratsionaalne inimene, liiga mees. Leida oleks "Reigi õpetajast" teinud hoopis teistsuguse filmi, mis oleks ulatunud vaataja südameni. (lk 61)
• See oli karm, hall ja elutu film. Mikk Mikiver tegi jõulise Lempeliusena hea rolli, aga ei mina ega Tõnu Mikiver suutnud avada romantilise armastajapaari hinge. Kõik jäi kuidagi puiseks. (lk 62)

• Hakkasin aru saama, miks Panso oli mind hoiatanud: "Ära raiska aega filmi peale!" (lk 63)

• Imelik, et mul ei ole praegugi nende äraütlemiste pärast kahju. Võib-olla oleksin filmirolle järjest vastu võttes siiski neist midagi õppinud? Ma ei tea tagantjärele, mis oleks olnud õigem. Mulle tundus, et kõik peale Leida teevad filmi nagu muu seas. Leida valmistas iga järgmist tööd mitu aastat ette. "Ukuarus" oli ta mu ära hellitanud. Kõik mu järgmised filmid olid minu meelest tühjavõitu. Võimalik, et mulle lihtsalt tundus nii. (lk 63)

• Filmi puhul oleneb palju režissöörist. Kaadreid võetakse jupiti, režissöör paneb filmi hiljem jupikaupa kokku, näitlejal kipub tervik käest kaduma. (lk 65)

• [Filmirollidest:] Hea lugu peab olema. Peaasi, et pärast vaadates ei oleks häbi filmi ega enda pärast. (lk 66)

• [Telefilmist "Kahe kodu ballaad", 1985:] Puutusin esimest korda kokku vanadusega. Vana olla oli väga keeruline. [---] Mul, noorel naisel, oli Maria jaoks jõudu liiga palju. Kippusin liiga kiiresti ja jõuliselt astuma. Iga liigutust tuli kaaluda ja teha mitu korda aeglasemalt, kui mina olin harjunud. Noort eristab vanast täiesti erinev energia! Seda pidin endale igal sammul meelde tuletama. (lk 70)

• Matused olid Haapsalu linna keskel asuvas vanas surnuaias. Hauda mind lausa ei sunnitud, kuid ärasaatmise stseenis pidin lebama kalmistu kabelis kirstus. Kirst oli võtte ajal miskipärast kõrge puki otsa seatud, Kerge aitas mind kirstu ja sealt välja. Võtted võtsid aega nagu ikka. Et mul kirstus igav ei hakkaks, olin võtnud kaasa kudumistöö ja suitsupaki. Just siis, kui pidin surnuna liikumatult lamama, läksid kaks meest mööda, silmad suured, omavahel kõvasti arutades. Uks kinnitas teisele: "On jah täitsa elus, ma ise nägin!" (lk 75)

• ["Pisuhänna" Laura rolli kohta:] Mind on paar korda trammi eest ära tõmmatud ja lugematuid kordi on tuttavad mulle pahaks pannud, miks ma neile tänaval tere ei ütle. (lk 77)

• Vahel mõtlen, et võib-olla ei ole tõeliselt andekatele inimestele määratud kaua elada, kuigi teised neid siin maa peal väga vajaksid. Näitleja lahkumine igavikuteele on suur kaotus nii teatrile, kolleegidele kui ka publikule. Iga lahkuja kohale jääb kauaks tühi koht. Öeldakse küll, et asendamatuid inimesi pole olemas, kuid isikupärane andekus on asendamatu. (lk 79)

• See, mida nüüd nimetatakse Eesti väikelinnade depressiivsuseks, oli Elle meelest tema lapsepõlves lihtsalt rahu ja turvalisus. Hirmu ajas peale üksnes valge kitli nägemine. Tollal käisid arstid tihti kodus lapsi vaatamas ja valget kitlit tuli näha sageli. Ellega oli iga kord tegu - nagu ta arstitädi nägi, nii voodi alla peitu puges ja teda tuli sealt väevõimuga välja meelitada. Kulli pere noorim hoidis sängijalast kinni ega tahtnud lahti lasta. Valge kitli kartus tuli tollestsamast kõhutõvest, mida tüdruk oli sülelapsena põdenud ja mille pärast saanud valusaid süste. Alles hiljem hakkas Elle aru saama, et arstid tegid head ja ravisid ta terveks. (lk 27)
• Kord tuli raudteejaama "Anna Karenina" võtetele Moskva filmigrupp. Filmitegijad märkasid Ellet, kes seal parasjagu jälle aega veetis, vaatasid teda pikalt ja rääkisid midagi vene keeles. Elle läks ja küsis piletikassa tädilt, mida tema kohta öeldi. Kassiir tõlkis: "Nad ütlesid, et vaat sellest tüdrukust saab küll kunagi näitleja!"

"Mul kasvasid tiivad selga!" lähevad Elle silmad seda meenutades praegugi särama. "Esimest korda kuulsin, et keegi minu salasoovi välja ütles." (lk 38)

• "Urmas [Kibuspuu] ja Jüri [Krjukov] olid nagu tandem, nad kuulusid kokku," ütleb Elle ja naerab, meenutades, kuidas tandem tuli talle poja sünni puhul õnne soovima. "Tulid, kavalad näod peas, veinipudel peos, ja tegid ümbernurgajuttu, et neil oleks välja pakkuda üks ütlemata ilus poisslapse nimi. Kui küsisin uudishimulikult, mis see on, siis vastasid nad minu suure nurumise peale lõpuks ühest suust: "Jüri-Urmas!"" (lk 79)
  • Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009

• Kui juba oma majas elasime, siis hulkusime tihti raudteeäärses metsas ja käisime meie pere kaht lammast karjatamas. Loodus kogu oma rikkuses oli meie elu loomulik osa. Vahel oli Elle meiega koos, vahel üksi - tema on ju kassiaastal sündinud ja juba siis armastas ta omapäi kõndida. Meie kuulsime hiljem tema seiklustest - lossivaremetel turnimisest ja salakäikudes kolamisest. (lk 33)
• Elle Riigikogusse valimisest oli mul väga hea meel, see töö tõi ta maa peale tagasi. Elles ongi kaks erinevat poolt koos - väga reaalne ja see teine. Kui ta midagi on pähe võtnud, siis ta teeb selle kindlasti ära, sihikindel nagu ta Kaljukitse tähemärgis sündinuna on. Samas võib ta olla igapäevaelus hajameelne ja justkui uneskõndija. (lk 34)
• Kodutöödest oskas Elle lapsena vahel viilida, meie Laidaga pidime need kahekesi ära tegema. Võib-olla sellepärast on elu talle täiskasvanuna pannud täiskoorma vedada? Tema on ikka see, kes tuleb appi. (lk 35)
• Elle õige koht on laval ja ekraanil. See on olnud tema tõeline kutsumus ja Looja on talle kinkinud tõelise karisma, mida omavad vähesed näitlejad. Oleks väga vale, kui Elle ei saaks oma annet rohkem kasutada. (lk 35)
  • Evi Pihlap, Elle Kulli õde, rmt: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009

• Eraldi tuleb rääkida Elle Kullist. Elle Kull on see, kes "Ukuarule" annab tema tõelise hinge. [---] Ta suudab ka kõige riskantsemas stseenis jaäda peenetundeliseks ja sisukaks. [---] Ja küllap ongi Elle Kull too, kes mingil salajasel kombel annab filmile tolle ambivalentsuse, õilsuse ja kahjutunde segu, mis vist ongi see, mis "Ukuarust" teeb jälgitava filmi.
  • Mati Unt, "Ukuaru" arvustus, Sirp ja Vasar, 15. veebruar 1974; cit. via: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009, lk 50

• Elle Kull Minnana on meeldivamaid kordaminekuid Tallinnfilmi seniste naiskarakterite seas. Osatäitja võluva nooruse siirus, lihtsus ja vahenditus kattuvad rõõmustavalt filmi loojate kavatsustega. Elle Kulli Minna nägu elab ekraanil lausa teise ekraanina. Sagedased suured plaanid näost ja silmadest annavad võimaluse vaadata Minna hinge, kus kohtame sama selgust ja harmooniat kui ümbritsevas looduses. [---] Noor näitleja on Minna karakteris avastanud niisuguseid ürgnaiselikke jooni, nagu oleks siin metsa foonil loodud üks igavese madonnateema filmivariante.
  • Elem Treier, "Film igavestel teemadel", Õhtuleht, 21. veebruar 1974; cit. via: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009, lk 50

• Ellekas - lavaka ajal hüüdsime teda nii - oli meie kursusel algul väga eraklik ja erandlik. Ootamatu, kummaline, süüdimatu, õlgu kehitama panev tabula rasa. Esimesel kursusel oli tal ikka veel seljas viimase klassi koolikleit, millest ta oli juba natuke välja kasvanud, tugeva astumisega prink tüdruk. Peale üheteistkümnenda klassi portfelli oli tal ka tuhvlikott (tollal olid sihukesed!), sest jalanõusid ei tohtinud ometigi kanda võileivaga ühes portfellis! (lk 54)
• Panso armastas Ellet ja pidas teda VÄGA heaks näitlejaks. (lk 54)
• Elleka hääl pole kunagi olnud tugev, aga teisel kursusel kaotas ta selle tükiks ajaks täiesti. Võib-olla oli süüdi ka see, et ta hakkas kõvasti suitsetama - eks ikka sellepärast, et teistega ühtemoodi olla. Lõbu ja lulli lööma ta ei õppinud, alkohol ei tõmmanud teda samuti mitte, kuigi ahvatlusi oli palju. Ellekas oli tohutult kena tüdruk - akrobaatikatunnis vahtisime poistega, suu ammuli, kuidas tema, tollal juba sportvõimlemises noortemeister, tegi edaspidi tirelit ilma käsi maha panemata! (lk 55)
• Ellekas on tohutult fotogeeniline! Kui palju rohkem oleks ta võinud rolle teha ja kui sügavama jälje endast jätta! Aga... ta on alati olnud eetiline, pole astunud kunagi üle enese seatud piiride, ei väljenda ennast ealeski kahemõtteliselt. Ellekas on vaimses mõttes süütu. Ta ei ole ära õppinud näitlejale vajalikku enesemüümise oskust. Niisugused inimesed jäävad paratamatult kaotajateks, luuseriteks. Võib-olla olen seda öeldes halastamatu, aga minu meelest on luuser see, kes ei võta vastu "peenraha". Tema läheb ainult suure "raha" peale ja kui "pank" on kinni, siis ei võta midagi. (lk 55)
• Rahvas armastab Ellekat, sest ta on olnud nii eriline ja jätnud ennast raudselt meelde nagu Georg Ots või Artur Rinne või Boris Lehtlaan või... Kuid nüüd on ta lavalt maha kantud ja teda võidaks mäletada palju rohkemate rollide järgi. Mitte ainult Laurana Ago-Endrik Kerge tõesti suurepärases lavastuses "Pisuhänd", mida ETV truult ikka ja jälle näitab... (lk 55)
  • Jüri Aarma, Elle Kulli kursusekaaslane, rmt: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009

• Ainsa eestlasena teeb filmis kaasa Elle Kull, kelle roll on kirjutatud maksimaalselt skemaatiliselt, nagu seda kõrvalrollide puhul ikka juhtub. Ent nagu žanrifilmidele kohane, tuleb selliseid rolle mängida enesekindlalt, siis hakkavad ka klišeed tööle. Kaamera vaieldamatult armastab Elle Kulli...
  • Ilmar Raag filmist "Igavese armastuse sõdalane" (2006), Teater. Muusika. Kino 12/2006; cit. via: Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009, lk 50

• Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi". Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2009