Vahhabism

Vahhabism (ar الوهابية‎ al-Wahhābiya(h)) on Najdist pärit salafistliku^[1] teoloogi Muhammad ibn Abd al-Wahhabi (ar محمد بن عبد الوهاب‎; 1703–1792) algatatud (tema sõnul taaselustatud) ultrakonservatiivne^[2][3] usuliikumine^[4] islami puhastamiseks uuendustest (ar بدعة bid‘ah). 18. sajandil asutatud vahhabismi esindajad eitavad sufismi ja igasugust usulist uuendamist ning peavad eeskujuks ja mõõdupuuks vaid prohvet Muhammadi ja tema kogukonna tavasid. Vahhabism on Saudi Araabia ametlik usupoliitika.^[5]

Ibn Abd al-Wahhabit mõjutasid Ibn Taymiyya kirjutised. Sellest tulenevalt oli ta vastu keskaegsele usutõlgendamisele, ta nõudis koraani ja prohveti õpetussõnade (ar الحديث al-ḥadīth) järgimist, sarjas araablaste moraalset langust ja poliitilist nõrkust ning mõistis hukka idolaatria ehk pühakute, pühamute ja kalmude austamise.^[6] Väites, et need, kes ei jaga tema vaateid, pole õiged muslimid, andis ta Araabia poolsaare keskplatoo Diriyah'i ja Najdi valitsejaile ning saudi hõimupealikule Muhammad ibn Saudile õiguse naabreid rünnata, kuigi koraan keelab muslimitel omavahel sõdida. Sellest usulis-poliitilisest liidust sündis üksteise järel kolm Saudi riiki. Saudi Araabia rahastatud pühamute, koolide ja heategevusprogrammide tõttu kasvab vahhabism suur mõju ka mujal islamimaailmas.

Koolkonna alus on täielik monoteism (ar توحيد tawḥīd) ehk usk ühtainsasse Jumalasse.^[6] See on viinud varase islami mälestiste hävitamiseni Saudi Araabias, eelkõige selle lääneosas Hejazi piirkonnas, Meka ja Medina lähikonnas. Prohvet Muhammadi ja islami algusega seotud mošeed, kalmud, ajaloolised paigad ja elumajad hävitati, et Medinas Masjid al-Nabawi ja Mekas Masjid al-Harami mošee juurdeehitistele ruumi teha. Saudi kuninga ehk Mõlema Pühamu Hoidja (ar خادم الحرمين الشريفين khādim al-ḥaramain al-šarīfain) esindajad väidavad, et sel viisil püütakse mahutada rohkem hadži palverändureid. Vastased aga näevad seda kui riiklikult toetatud vahhabistlikku usupuhastust, mis äärmusliku monoteismi vaimus võitleb igasuguse pühaduse austamise vastu, kartes, et vahendajad inimese suhtlemisel Jumalaga võiksid viia idolaatria ja polüteismini (ar شرك‎ širk).