Timur

See artikkel räägib väepealikust, teiste sellenimeliste kohta vaata artiklit Timur (eesnimi).

---

See artikkel vajab toimetamist. (August 2007) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Timur
Timuri näo rekonstruktsioon
Sünniaeg	9. aprill 1336 Keš (praegu Shahrisabz, Usbekistan)
Surmaaeg	15 või 18. veebruar 1405 Farab (praegu Otrar, Kasahstan)

Timur (ka Lonkur Timur (Timurlenk) või Tamerlan; 9. aprill 1336 Keš Samarkandist lõunas – 15. veebruar või 18. veebruar 1405 Farab) oli mongoli päritolu Turkestani väepealik. Timur rajas Indiast Lõuna-Siberi, Kaukaasia ja Väike-Aasiani ulatuva suurriigi, mille valitsev kiht oli mongoli-usbeki ülikkond, riigi pealinn oli Samarqand.

Timuri isa oli suurmaaomanik ja ka poeg pidi selleks saama aga Timur oli püsimatu, ta armastas sõdurielu ja võttis juba noores eas osa võitlustest, millest ei olnud Tšagatai riigis puudus, khaanivõim oli nõrk.

1357. aastal peale Transoxiana piirkonna vallutamist Kaxgari emiiri Tughlugh Timuri poolt, sai ta piirkonna asevalitseja abiks ja Keši valitsejaks. Timur liitus aga emiiri hõimlasega, aastast 1361 Tšagatai ulussi ühe osa, Mogolistani khaani Tugluk-Timuri (surnud 1363) teenistuses ja valitses Kaškadarja vilajetti, pealinnaga Shahrisabz (praegu Qashqadaryo Usbekistanis). Võim läks kiiresti ühe valitseja käest teisele, kuni 1369. aastal haaras Samarqandis võimu Timur, kes tolleks ajaks juba osav sõdur ja poliitik. Samarqandi ja Balhi valitseja emiir Husainiga (surnud 1370) liidus olles alustas Timur sõda sarbadaride vastu. 1370. aastal hõivas Timur Balhi, sürjutas võimult Husaini ja sai Tšingis-khaani järglaste nimel Mavarannahri ainuvalitsejaks. Ta kuulutas end Tšagatai järglaseks ning Mongolite riigi taastajaks.

1373–1375. aasta sõjakäiguga alustas ta Horezmi alistamist ja hävitas 1388. aastal selle pealinna Urganchi. Aastate jooksul vallutas ta Hiiva ja Buhhaara ning alistas kogu Lääne-Turkestani. Siis tungis ta Pärsiasse, mis oli toona killustunud väikesteks riikideks, ja sundis seal peale oma võimu.

Pärast Ilkhanaadi alistamist pööras Timur oma tähelepanu ka Kuldhordile. Seal oli khaan Usbek (Uzbek) edukalt valitsenud aastatel 1313–1346. Ta toetas Egiptuse kaliifi Il-khaani vastu, edendas kaubandust ja hoolitses Aasovi mere sadamate eest. Tema teine järeltulija (1342–1357) Džanibek-khaan võttis ette edukaid sõjakäike Ungarisse, Poolasse ning Il-Khanaati. Tema ajal oli Kuldhord jõudnud oma vägevuse ning kuulsuse tippu. Kui ta 1357. aastal suri, algasid võitlused aujärje pärast ja Kuldhordi võimsus langes kiiresti. Batu-khaani otseseid järeltulijaid enam ei olnud, viimase valitseja kolme venna pärijad tahtsid igaüks Kuldhordi trooni endale saada. Ühed neist valitsesid kirgiisi stepis, Araali järvest kirde pool, teised lääne pool, usbekkide maal, ja kolmandad kalmõkkide maal, Araali järve ümbruses. Kuldhordis ei olnud rahu ligi 20 aastat; 15 valitsejat oli seal selle lühikese ajaga, kuni viimaks kalmõkkide khaan Tohtamõš 1376. aastal Timuri abiga võimu enda kätte haaras. Ida-Vene vürstid, kes olid segaduste ajal (Kulikovo lahing) maksukoormast vabanenud, heideti uuesti alla. 1382. aastal vallutasid Tohtamõši väed Moskva.

Edasi püüti nihutada piire lõuna poole. Tohtamõši väed tungisid Horezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. See tänamatus vihastas Timurit. Ta asus

Edasi võitles ta Armeenias, Kurdistanis ja Iraagis. 1381. aastal vallutas ta Herāti, Ilkhaniidide dünastia viimase valitseja Abu Sa'id Bahaduri surma järel oli Ilkhanaat lõhestunud troonipretendentide vahel. Aastatel 1382–1385 vallutas Timur Khorāsāni ja ida-Pärsia alad. Aastatel 1386–1387 ja 1393–1394 vallutas ta Fārsi, Iraagi, Aserbaidžaani ja Armeenia alad, 1394. aastal Mesopotaamia ja Gruusia alad.

Aeg-ajalt oli ta sunnitud pöörduma tagasi koju, et kohalike valitsejate iseseisvust kärpida. 1385. aastal tegi sõjakäigu Aserbaidžaani aladele ja 1388. aastal Transoxianasse Tohtamõš. 1388., 1391. ja 1394.–95. aastate sõjakäikudega purustas Timur Horezmi liitlase Kuldhordi ja hävitas selle pealinna Sarai.

1390. aastal asus Tohtamõš Samarkandist suure sõjaväega teele, Timur põrkas Tohtamõši vägedega Volga (Etil'i) ääres kokku ja lõi ta väe 1391. aastal puruks. Tohtamõš taganes Venemaale, kogus sealt uue väe, et uuesti tugevale vastasele vastu astuda, sai aga Kaukaasias 1395. aastal uuesti lüüa. Timur laastas Astrahani ja Sarai ning võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas uue Kuldhordi khaani. Igat vastuhakku karistas Timur väga karmilt. Mongoli viisil võis ta olla halastamatu, vali ja metsik. Kui tema karistas, siis pidi see hirmutama rahvaid pikaks ajaks. Torne laskis ta ehitada pealuudest ja mälestussambaid laipadest ning elus vangidest.

1399. aastal asus Timur vallutama Indiat. Raskete võitluste järel ta heitis alla India põhjapiiril asuvad rahvad, edasi vallutas pooleaastase piiramise järel Multani, siis Lahori ja viimaks ka Delhi. Suure saagiga pöördusid võitjad 1399. aastal Samarkandi tagasi.

Tuli pöörata tähelepanu läände, kus osmanite võim oli tõusmas. Osmanid olid türklased, kes enne olid asunud Kaspia merest ida poole ja 1220. aastal olid taganenud mongolite eest Väike-Aasiasse. Il-Khaani nõrkust kasutades olid nad 1300. aastal paiku alistanud kogu Väike-Aasia ja rajanud suure riigi. Osmanite riigis asus 1389. aastal troonile Türgi sultan Bayezid I, kes võitis korduvalt Bütsantsi riiki. Edasi lõi Bayezid I liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur, kes oli Indiast vaenlaste plaani nurjaajamiseks tagasi tõtanud, lõi esiteks Egiptuse mamelukkide väe Süürias puruks, vallutas 1400. aastal Damaskuse, 1401. aastal Bagdadi ja siis verises Ankara lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Smyrna Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust, Osmanite riik jagati valitsemiseks Bayezid I poegade vahel ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

Nii oli „lombak“ Timur (Timur-lenk) uuesti ühendanud mongoli maailmariigi kolm läänepoolset põhiosa, nimelt Tšagatai, Kuldhordi ja Ilkhanaadi, ja nende piire veel laiendanud. Edasi kavatses ta teha mongolid uuesti valitsejaks ka Hiinas. Samarkandi kurultail 1404. aastal teatas ta, et talle jääb veel üks suur ettevõtmine: Hiina riigi vallutamine. Juba oli ta ajanud kokku 200 000-mehelise sõjaväe, juba oli ta sellega jõudnud Otrar'ini (Sõr-Darja ääres), kui surm tegi tema kavatsustele lõpu (1405).

Temas oli veel kord kehastatud mongolite vana sõjakus ja taltsutamatu vallutamis- ning valitsemishimu. Timuriga lõpeb mongolite vägevuse ajajärk. Tema riik oli nii lähedalt ühendatud tema isikuga, et see ei võinud temata kesta. Timur oli mees, kes ühendas kõik väejuhid. Väed hoiti koos sõjasaagiga, iga juht kogus endale mehi iseseisvalt ja sai saagist teatud osa. Kui ei olnud sõda, ei olnud võimalik ka vägede pidamine. Kadus autoriteetne ülemjuht, kes võis viia väed võidukäikudele, siis kadusid ka väed ja kadus ka suurriik. Pärast Timuri surma jagunes riik mitmeks osaks, mida hakkasid valitsema tema pojad ja pojapojad (Timuriidid).

Timuri rajatud suurriigis ja selle osades valitses aastatel 1370–1507 Timuriidide dünastia, kus juba oma eluajal oli Timur läänistanud riigi osi oma 4 pojale ja pojapoegadele. Timuriidide riigi ülemvalitsejate võim (1409–47 Šahruhh, 1447–49 Ulugbek, 1458–69 Abu Said, 1470–1506 sultan Husain Baikara) oli enamasti nimeline ega takistanud riigi killunemist Timuri surma järel. Timuriidide võim oli kindlaim Herātis ja Samarqandis, mis 15. sajandi II poolel olid tähtsad tadžiki ja usbeki kultuuri keskused (nn Timuriidide renessanss). 1500. aastal alustasid Timuriidide vastu sõda Šeibaniidid, 1507. aastal vallutasid nad Herāti, Afganistanis. Indiasse taandunud Babur rajas seal Suurmogulite ehk India Timuriidide dünastia.

• Mongolite riik

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Timur

fr: Väidetavalt osutus Tamerlan(e) europiidseks inimeseks, kui kaevati lahti tema haud, uuriti tema skeletti ja tehti geneetilised uuringud. Seega on praeguseks tema mongoliidne päritolu kahtluse alla seatud.