Rehepeks
Rehepeks oli teraviljast terade eraldamise viis ning taludes üks töömahukamaid sügistöid[1].
Kuna Eesti kliimas vili põllul ära ei kuiva, vajab ta lisakuivatamist. Seda tehti aastasadu rehielamu rehetoas. Enne rehepeksu pandi vili rehetoas vihkudena partele kuivama. Reheahju köeti turba või kändudega, mis andsid ühtlast soojust.[2] Rukki ja suvivilja rehepeks käis erinevalt.
Kuivad rukkivihud löödi rehetoas küpsematest teradest peaaegu tühjaks, rabades neid vastu seina või rabamispinki. Rabatud vihud laotati rehealuses põrandale lademesse, kust saadi varda või koodiga pekstes viimased terad kätte.[1] Seejärel kergitati õled, seoti vihkudesse ja pandi tallele.
Suvivilja ei rabatud, see pandi põrandale, kus seda pahmasid hobused või härjad, harvem ka inimesed. Lõuna-Eestis võeti 19. sajandi keskel mõisate eeskujul kasutusel reherull, mis asendas pahmamist.[2]
Pekstud vili tuulati aganaist ja sõkaldest puhastamiseks. Seda tehti sariga või viskliga tuule kätte üles visates. 19. sajandi lõpus asendusid vanad rehepeksuviisid tasapisi rehepeksumasinate kasutamisega, mille eel vilja enam rehes ei kuivatatud. Rehepeks nimetusena jäi hiljem kasutusele ka masinpeksu puhul.[1]
-
Rukkirehe rabamine rehetoas -
Rehe ülerabamine rehetoas
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 248
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 89