Mine sisu juurde

Raha kvantiteediteooria

Allikas: Vikipeedia

Raha kvantiteediteooria (ingl quantity theory of money) väidab, et raha hinna määrab suhe, mis tekib turul oleva raha koguse suhtest turul olevatesse toodetesse. Kuna raha on vaid vahetuse teostamise instrument, siis rahal endal ei ole mingit väärtust. Seega raha ei himustata mitte tema enda pärast, vaid selle pärast, et sellega saab osta kaupu, teenuseid ja mõjuvõimu teiste inimeste üle.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikołaj Kopernik (1473–1543), preisi matemaatik, astronoom, arst ja kanoonik sõnastas raha väärtuse ja kaupade koguse seose 1517. aastal.[1]

Martín de Azpilcueta (1491–1586), baski päritolu hispaania kanoonik, teoloog ja majandusteadlane, Salamanca kooli doktor Navarrus sõnastas iseseisvalt raha kvantiteediteooria 1556. aastal.[2]

Jean Bodin (1530–1596), prantsuse õigus- ja poliitikafilosoof, majandusteadlane analüüsis oma 1568. avaldatud töös hispaanlaste poolt Ladina-Ameerikast sisse toodud väärismetallide koguse mõju kaupade hindadele Hispaanias.[3]

John Locke (1632–1704), inglise filosoof, tunnetusteooria ja materialistliku maailmavaate propageerija tõi oma töödes välja raha väärtuse ja kaupade koguväärtuse seose.

David Hume (1711–1776), šoti filosoof, majandusteadlane ja ajaloolane märkis oma töödes seost, mis ilmnes kui Uuest Maailmast sisse toodud hiiglaslikud kulla ja hõbeda kogused suurendasid nende pakkumist turul ja põhjustasid sellega nende suhtelise väärtuse, s.t ostujõu vähenemise.[4]

Henry Thorton (1760–1815), inglise majandustegelane, pankur, filantroop, parlamendi liige koges Hume poolt märgitud seost ning arendas oma töödes edasi raha kvantiteediteooria käsitlust. Pärast 1793. aasta rahanduskriisi sõnastas ta keskpanga idee. Teoses „Nature and Effects of the Paper Credit of Great Britain“ sõnastas ta kontseptsiooni, mille järgi fiat-raha emiteeriv keskpank suudab raamatupidamislikku arvestust pidades kontrollida turu üldist hinnataset ning seeläbi juhtida riigi majanduse arengut.[5]

John Stuart Mill (1806–1873), inglise filosoof, poliitökonomist ja parlamendiliige, klassikalise liberalismi edendaja arendas oma töödes edasi Humi esitatud kontseptsiooni.[6]

Karl Marx (1818–1883), saksa filosoof, majandusteadlane, ajaloolane, sotsioloog ja poliitteoreetik, kritiseeris raha kvantiteediteooriat ning sõnastas oma tööjõu väärtusteooria. See väitis, et raha tuleb emiteerida lähtudes tööjõu ja sellega kaasnevatest sotsiaalsetest kuludest ning ringluses oleva raha kogus sõltub kaupade kogusest, toormehindadest ja raharingluse kiirusest. Marx ei eitanud seejuures raha kvantiteediteooria kehtivust üldse, vaid leidis et määravaks elemendiks on kauba kogus ja selle hind ning raha väärtus sõltub nendest.[7]

Simon Newcomb (1835–1909), kanada-ameerika autodidaktist astronoom ja matemaatik, käsitles oma teoses „Principles of political economy“ (1885) raha ja toodete hinnaseoseid ning tõestas matemaatiliselt raha kvantiteediteooria tõesust.[8]

Alfred de Foville (1842–1913), prantsuse majandusteadlane ja statistik, uuris rikkuse jagunemist ja kinnisvarahindade arengut Prantsusmaal ning tõestas nendest lähtudes raha kvantiteediteooria pikapidavust.[9]

Johan Gustaf Knut Wicksell (1851–1926), rootsi majandusteadlane väitis, et turu tasakaalustamatus viib endogeenselt rahanõudluse suurenemiseni, mis omakorda põhjustab rahapakkumise suurendamine pankade poolt. Valemi M x V = P x Y, kus

  • M – märgib raha kogust määratud perioodil, näiteks ühe aasta jooksul käibel oleva raha kogus
  • V – märgib raha ringlemiskiirust, s.t aega, mille jooksul ta teenitakse ja ära tarbitakse;
  • P – märgib üldist hinnataset;
  • Y – on konstant, mis märgib täistööhõivet.

Selles võrrandis põhjustab M kasv omakorda P kasvu ja need üheskoos inflatsiooni ehk raha väärtuse vähenemise.[10]

Irving Fisher (1867–1947), ameerika majandusteadlane, statistik ja ühiskonna reformaator, sõnastas valemi: M x V = P x T, milles

  • M – märgib raha kogust määratud perioodil, näiteks ühe aasta jooksul käibel oleva raha kogus
  • V – märgib raha ringlemis kiirust, s.t aega, mille jooksul ta teenitakse ja ära tarbitakse;
  • P – märgib üldist hinnataset;
  • T – märgib majandusliku aktiivsuse taset, seda mõõdetakse ja väljendatakse toimunud tehingute suhtelist mahtu määrava indeksiga.

Seda valemiga saab mõõta raha ringluse kiirust, kuid selle eelduseks on, et raha ringluskiirus (V) on püsiv, kuna keskpank saab reguleerida liikvel oleva raha kogust (M), kuid ei suuda mõjutada ärutegevuse kogumahtu (T). Sel juhul määrab toodete üldise hinnataseme käibel oleva raha kogus. Põhjuslikkus (kausaliteet) kulgeb selle teooria järgi vasakult paremale.[11]

Arthur Cecil Pigou (1877–1959) ja Alfred Marshall (1842–1924), Briti majandusteadlased, kes said tuntuks Cambridge koolkonnana formuleerisid valemi: M = kYP, milles k märgib ajaperioodi (kuu, aasta vms), mille jooksul inimesed säilitavad raha enda käes. Näiteks, kui inimesed hoiavad raha enda käes keskmiselt ühe kuu, siis k = 1/12 ja üks rahaühik muutub kellegi sissetulekuks 12 korda aastas.[12]

Ludwig von Mises (1881–1973), austria-ameerika majandusteadlane, ajaloolane, loogik ja sotsiaalteadlane uuris plaanimajandust ja raha rolli selles. Oma töödes leidis ta, et kuigi üldjoontes kirjeldab raha kvantiteediteooria õieti reaalsuses toimivaid protsesse, siis see keskendub liigselt raha pakkumisele ja ei selgita piisavalt raha nõudlusega seonduvat ja sellest tulenevat raha väärtuse muutumise mehhanismi.[13] [14]

John Maynard Keynes (1883–1946), inglise majandusteadlane leidis samuti, et raha kvantiteediteooria on valesti esitatud või tõlgendatud. Tema arvates määrab raha väärtuse selle ostujõud või kogunõudlus. Ta märkis, et tarbijate käes oleva raha ostujõud sõltub selle omanike soovide ja vajaduste kogumahust ja ei millestki muust. Keynes pakkus omalt poolt välja võrrandi, milles kogutulu võrdub müügist saadava kogu­tuluga, s.t kulutuste kogusummaga: Y = C + I + G + X, kus

  • Y on nominaaltulu,
  • C – tarbimine,
  • I – investeerimine,
  • G – riiklikud kulutused ja
  • X – netoeksport. [15]

Friedrich August von Hayek (1899–1922), austria-briti majandusteadlane ja filosoof kaitses oma 1976. aastal ilmunud teoses „Denationalisation of Money: The Argument Refined“ erasektori poolt emiteeritavat alternatiivraha. Sellele järgnenud analüüsis leidis ta, et raha kvantiteediteooria annab küll ligilähedaselt tõese tulemi, kui kasutusel on vaid üks valuuta, kuid kui samal territooriumil kasutatakse samaaegselt mitut valuutat, siis on see teooria „täiesti kasutu“.[16]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Volckart, Oliver (1997). "Early beginnings of the quantity theory of money and their context in Polish and Prussian monetary policies, c. 1520–1550". The Economic History Review. Wiley-Blackwell. 50 (3): 430–49. doi:10.1111/1468-0289.00063. ISSN 0013-0117. JSTOR 2599810.
  2. ↑ Hutchinson, Marjorie (1952). The School of Salamanca; Readings in Spanish Monetary Theory, 1544-1605. Oxford: Clarendon.
  3. ↑ Hamilton, Earl J. (1965). American Treasure and the Price Revolution in Spain, 1501-1650. New York: Octagon.
  4. ↑ David Hume (1748), "Of Interest," "Of Interest" in Essays Moral and Political.
  5. ↑ Hetzel, Robert L. "Henry Thornton: Seminal Monetary Theorist and Father of the Modern Central Bank." Henry Thornton: Seminal Monetary Theorist and Father of the Modern Central Bank (n.d.): 1. July–Aug. 1987.
  6. ↑ John Stuart Mill (1848), Principles of Political Economy.
  7. ↑ Capital Vol I, Chapter 3, B. The Currency of Money, as well A Contribution to the Critique of Political Economy Chapter II, 3 "Money". [1]
  8. ↑ Simon Newcomb (1885), Principles of Political Economy.
  9. ↑ Alfred de Foville (1907), La Monnaie
  10. ↑ Sanger, C. P.; Wicksell, Knut (1898-09). «Geldzins und Guterpreise». The Economic Journal 8 (31): 384. ISSN 0013-0133. doi:10.2307/2956550. Consultado el 16 de abril de 2019. [2]
  11. ↑ Matti Pohjola, Jukka Pekkarinen, Pekka Sutela: ”Kvantiteettiteoria”, Taloustiede, s. 171. WSOY, 2007. ISBN 951-0-32431-0.
  12. ↑ Mayer, Thomas. Raha, pangandus ja majandus. Eesti Majandusjuhtide Instituut. Tallinn. 1992.
  13. ↑ von Mises, Ludwig Heinrich; Theorie des Geldes und der Umlaufsmittel [The Theory of Money and Credit]
  14. ↑ Is Money Spoken? . John Wiley & Sons, Inc. October 17, 2015. pp. 108-119. ISBN 9781119197942 . Retrieved April 16, 2019 .
  15. ↑ "The Counter-Revolution in Monetary Theory", Milton Friedman (IEA Occasional Paper, no. 33 Institute of Economic Affairs. First published by the Institute of Economic Affairs, London, 1970.) "Archived copy" (PDF). Archived from the original (PDF) on 2014-03-22. Retrieved 2013-06-17. [3]
  16. ↑ von Hayek, Friedrich. The Denationalisation of Money. [4]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raha_kvantiteediteooria&oldid=6311935"