Raha ajalugu

Raha kui nähtus tekkis spetsialiseerumisest ja tööjaotusest koos turumajandusega. Vahetustehinguiks oli vaja väärtuskandjat, mis võimaldaks võrrelda eri toodete väärtust ning salvestaks müüdud kauba väärtuse, kuniks müüja leiab toote, mida tahab soetada. Raha nähtus põhineb ettekujutusel, et millelgi on väärtus, ning vastastikusel usaldusel ja ühiskondlikul kokkuleppel, mis seob võõrad üheks kogukonnaks.  

Kaupraha (ingl commodity money) on vanim raha vorm. Kauprahal oli tarbimisväärtus, seda oli võimalik otseselt tarbida. Tarbimishetke sai edasi lükata, see võimaldas kasutada kaupraha ka maksevahendina ja väärtuse säilitajana. Peenrahana on kasutatud seemneid (pähklid, oad, teravili jms), kuivatatud puuvilju, soola jms. Koduloomadel oli suurem väärtus, seetõttu esindasid nad suuremaid väärtusi ning neid käsitleti kapitalina. Ladinakeelne sõna capita märkis loomapead, mis omakorda sümboliseeris rikkust.

Kauprahaks võib nimetada ka loomanahku jms, millel oli tarbimisväärtus, kuid mida sai säilitada ja kasutada ka maksetehingute sooritamiseks. Kauprahaks võib nimetada metalle, mida kasutati tükkidena, lattidena, tilkadena või müntidena maksetehingutes, kuid millel oli reaalne tarbimisväärtus. Väga suurte tehingute tegemisel on rahana kasutatud vääriskive, millel on vaid emotsionaalne väärtus.

Esindusraha (ingl representative money) mõiste märgib esemeid, mida on eri aegadel ja kohtades kasutatud maksevahendina ja vara tunnusena. Esindusrahal puudub tarbimisväärtus, kuid kui inimesed lepivad omavahel kokku, siis võib kokkuleppeliselt kasutada rahana ükskõik mida, kusjuures selle väärtuse määrab turg. Kui aga rahale märgitakse selle nominaalväärtus, siis nimetatakse seda fiat-rahaks.

Vanimad esindusraha vormid olid veeloomade karbid, mida sai nööri otsa lükkida ja turule minnes mugavalt kaelas kanda. Mesopotaamias kasutati Uruki perioodil (4000–3100 eKr) rahana eriliselt märgistatud saviplönne.

Vaikse ookeani Mikroneesia saartel on raha ja rikkuse sümboliks kivist rattad või rõngad, mille suurus varieerub 3,6 cm kuni 3,6 m. Neist suurimad kaaluvad 4 tonni ning neid nimetatakse sõltuvalt saarest rai- , fei-, yap- või palan-kivideks.^[1]

Keskaja Inglismaal ja ka Mandri-Euroopa aladel kasutati tehingu väärtuse ning maksekohustuse märkimiseks ja säilitamiseks pooleks murtud puupalasid – pügapulke (ingl tally stick) –, mille pooled anti tehingu osapooltele ning millega märgiti varalist kohustust üksteise suhtes. Aasias kasutati selleks bambuspulki.

Esindusrahaks võib nimetada ka paberraha, mis võeti maksevahendina esimest korda kasutusele Hiinas 7. sajandil, Tangi dünastia valitsemisperioodil. Paberraha kasutati seal laialdaselt ka pärast mongolite vallutusi Yuani dünastia valitsemisajal.^[2]

Araabia rändur Ibrahim ibn Yaqub märkis oma reisikirjas, et 960. aastatel kasutati Prahas riidetükke maksevahendina ja neid sai vahetada hõbeda vastu. ^[3]

Templirüütlite ordu väljastas Jeruusalemma patukahetsusreisile suunduvatele rüütlitele ja palveränduritele pärgamendile vormistatud veksleid, mida sai kasutada maksevahendina teel oleku perioodil ja kohapeal tarbitavate teenuste eest. Veksel väljastati enamasti maapandi vastu.^[4]

Keskajal, alates 12. sajandist, kasutati Itaalias ja hiljem Flandrias suuremate tehingute vormistamisel maksevahendina pärgamendile või paberile vormistatud veksleid. Nii välditi riske, mis tulenevad ebaturvalise territooriumi läbimisel suure hulga väärismetalli kaasaskandmisest. 1609. aastal hakkas Amsterdami pank väljastama veksleid kontol olevate müntide väärtuses.^[5]

1483. aastal piirasid mauri väed Alhama linna Hispaanias ning kuna linna ülemal Conde de Tendillal polnud tarvilike teenuste eest tasumiseks vajalikke münte, siis lasi ta Aragoni kuninga Ferdinand II nimel välja väärismetalli tagatisega paberrahad (ingl obsidional currency), mille ta lubas pärast piiramise lõppu ümber vahetada hõbemüntideks^[6].

Rootsis, kus oli puudus väärismetallidest ja kasutusel olevad suurema väärtusega vaskmündid oli liiga rasked kaasas kandmiseks, võeti vekslid kasutusele 1661. aastal. Turumajanduslike tehingute lihtsustamiseks asutati selleks erainitsiatiivina Stockholms Banco, mis hakkas hoiule toodud vaskmüntide vastu väljastama võlakirju, mida kasutati aktiivselt maksetehingute läbiviimisel.^[7] 

Inglismaal asutas Šoti kaupmees Paterson 1694. aastal kuningas William III volikirja alusel Inglise panga (Bank of England) ning see sai õiguse väljastada paberraha võlakohustuse vastu. Panga asutajad kohustusid tegema sissemakse 750 000 naelsterlingi väärtuses, mille järel oli neil õigus väljastada 10 korda suuremas summas võlakirju. Lisaks laenasid nad kuningale 1,2 miljonit naelsterlingit 8% intressiga, et ta saaks ehitada uue laevastiku, mida oli vaja sõjas Prantsusmaa vastu.^[8]

Prantsusmaal hakati Louis XIV valitsusajal, 1689. aastal, välja andma Kuningliku Riigikassa võlakirju (pr billets de monnoye), mida sai kasutada ka maksevahendina. Pärast kuninga surma, Louis XV valitsusajal, sai riigikassa juhiks John Law. Kuna riigivõlg oli selleks ajaks juba suurem kui riigi kümne aasta tulud, siis otsustas ta asutada 1716. aastal Üldpanga (la Banque générale), eesmärgiga asendada ringluses olevad kuld- ja hõberahad paberrahadega ning saada lisaraha väliskaubanduse edendamiseks. 1717. aastal asutas ta Ida-Kompanii (Compagnie d'Occident), mis ostis ära 1713. aastal asutatud Mississippi Kompanii eesmärgiga arendada seal laialdast investeerimistegevust. 1718. aastal muudeti üldpank kuninglikuks pangaks (Banque Royale) ning sellele anti kuninglik tagatis, kuid rahatähtede kontrollimatu emissioon ja spekulatsioonid nendega põhjustasid selle pankrotistumise ning prantslaste usk paberrahasse kadus.^[9]

Saksamaal Kölnis asutati 1705. aastal Johann Wilhelm II volituse alusel Banco di gyro d'affrancatione, mis väljastas bancoicket’e ning mille eest saadud vahendeid kasutati Kölni linna lõunapoolse kaitsemüüri ja linnavarava uuendamise kulude katteks. 1713. aastal hakati Reini Kommertskoja volitusel andma müntide vastu välja pangatähti, mis läksid käibele üldise maksevahendina.

Austria-Ungari Kuningriigis kaaluti paberraha kasutusele võtmist 1759. aastal, hertsoginna Maria Theresa valitsemisperioodil Preisimaa-vastase seitsmeaastase sõja kulude katteks. Paberaha hakati välja andma alles 1762. aastal, pärast Wiener Stadtbanco asutamist.^[10]

Ameerikas hakati 1775. aastal pärast kolooniate vabadussõja algust emiteerima paberraha Kontinentaalkongressi algatusel ja need said tuntuks kontinentaali nime all. Neid nomineeriti vahemikus 1/6–80 dollarit.^[11]

Digiraha tähendab virtuaalset, materiaalse kandjata raha, mis tekkis ja hakkas arenema pärast arvutite ja interneti kasutuselevõttu. Digiraha jaguneb järgmiselt:

• e-raha või elektrooniline raha, mis on sularaha digitaalne ekvivalent. Sellega tasumisel võetakse raha ühelt kontolt ja kantakse see teisele kontole (deebetmakse, nimetatakse ka kontorahaks) või arveldatakse isikule antud krediidi ulatuses, kasutades selleks talle väljastatud maksevahendit (maksetšekk, veksliraamat, krediitkaart vms). Süsteem põhineb tsentraliseeritud arvestusel ja see tuli kasutusele 20. sajandi viimasel kümnendil;
• krüptoraha, plokiahelatel põhinev krüptograafiline, detsentraliseeritud rahasüsteem tuli kasutusele 21. sajandi esimese kümnendi lõpus.