Peegeldav udu

Peegeldavad udud on tähtedevahelise tolmu pilved (udukogud), mis "peegeldavad" (täpsemalt hajutavad) läheduses olevate tähtede valgust.

Seejuures ei ole tähed piisavalt kuumad, et ainet ioniseerida nagu emissioonudu^[1] puhul, seetõttu puudub peegeldaval udul omahelendus. Tähtede valguse hajutavad udu mikroskoopilised osakesed, mis alles teebki udu nähtavaks. Peegeldava udu optiline spekter sarnaneb seetõttu nende tähtede spektriga, millelt valgus pärineb.

Uduosakeste seas koosnevad paljud süsinikust (teemanditolm), teised muu hulgas rauast ja niklist. Viimased orienteeruvad sageli Galaktika magnetvälja järgi, mistõttu hajutatud valgus kergelt polariseerub.

Peegeldavad udud paistavad enamasti sinistena, sest sinist valgust hajutatakse tugevamini kui punast (sarnasel põhjusel on ka taevas sinine).

Peegeldavaid udusid ja emissioonudusid saab sageli vaadelda koos. Mõnikord nimetatakse mõlemat koos hajusateks ududeks. Sellised on näiteks Messier 42 (Orioni udu) ja Oomega udu (M 17).

On teada umbes 500 peegeldavat udu. Eriti muljetavaldavad on sinakad peegeldavad udud Plejaadide (M 45) tähtede ümber. Sinisena paistab ka peegeldav udu Messier 20 põhjaserval. Punast hiidu Antaarest ümbritseb suur peegeldav udu Ced 132.

Aastal 1922 avaldas Hubble oma uurimistulemused heledate udude kohta, sealhulgas Hubble'i heledusseaduse peegeldavatest ududest (Hubble luminosity law for reflection nebulae), mis seob udu näiva suuruse${\displaystyle R}$ vastava tähe näiva tähesuurusega:

${\displaystyle 5\log(R)=-m+k}$ ,

kus ${\displaystyle k}$ on konstant, mis sõltub mõõteriistade tundlikkusest.