Narva lahing (1700)

See artikkel on Põhjasõja ajal 1700. aastal toimunud Narva lahingust; teiste Narva lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing.

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2021) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Narva lahing
Osa Põhjasõjast Eesti alal ja Põhjasõjast
Narva lahing. Alexander von Kotzebue maal 19. sajandist.
Toimumisaeg	30. november 1700 ukj 19. november vkj 20. november rkj
Toimumiskoht	Narva, Rootsi Kuningriik (praegune Eesti)
Tulemus	Rootslaste otsustav võit
Osalised
Rootsi Moskva tsaaririik
Väejuhid või liidrid
Karl XII Otto Vellingk Carl Gustaf Rehnskiöld välimarssal Charles Eugène de Croy (langes vangi) vürst Jakov Dolgorukov Ivan Jurjevitš Trubetskoi (langes vangi) Adam van der Weyde (langes vangi) Avtomon Golovin (langes vangi) Robert Bruce Boriss Šeremetev
Jõudude suurus
Narva garnison: 1800 sõdurit 297 suurtükki Abivägi: 10 500 sõdurit umbes 37 000 jalaväelast 195 suurtükki
Kaotused
667 surnut 1247 haavatut[1] 10 000-16 000 surnut, 17 000-30 000 vangi langenut 181 suurtükki (149 kahurit,[2] 28 mortiiri, 4 haubitsat[3]) 230 lippu

Narva lahing toimus Põhjasõja käigus 30. novembril (Juliuse kalendri järgi 19. novembril, Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700 Narvas Rootsi kuningriigi ja Vene tsaaririigi vägede vahel. Rootsi väed saavutasid selles veenva võidu. See on üks suuremaid sõjalisi võite Rootsi ajaloos.

Vägesid juhatas Rootsi poolel Karl XII. Paremat tiiba juhatas kindral Carl Gustaf Rehnskiöld, vasakut tiiba Ingerimaa kindralkuberner ja Jõhvi mõisnik Otto Wellingk. Rootsi vägedes osales palju Prantsuse ohvitsere. Vene vägede poolel olid väejuhid feldmarssal hertsog Charles Eugène de Croy ning Venemaa tsaari sõjakomissar vürst Jakov Dolgorukov.

Rootsi vägedes võitles umbes 10 500 meest, Vene vägede koguarv oli eri andmetel 29 000 – 37 000. Vene vägede hulgas oli ka saksimaalasi. Kogu Vene vägi ei osalenud lahingus. Rootslasi langes 667, Vene vägede kaotused ulatusid tuhandetesse.

1700. aasta septembri keskpaigas (rkj) (või 3. oktoobril) 1700 jõudis Vene tsaaririigi eelvägi koos Peeter I-ga tugevalt kindlustatud Narva alla. 4. oktoobril 1700 hakkasid Vene tsaaririigi väed, kelle vägi oli vahepeal kasvanud 37 000 meheni, valli rajama ning alustasid linna piiramist. Vene väed alustasid 29. oktoobril Narva tulistamist suurtükkidest, neid oli Vene väel 284. 4. novembrist 14. novembrini 1700 pommitasid Vene väed suurtükkidest edutult kindlust. Suurtükituli ei olnud tõhus, sest piiramise ettevalmistamisel oli tehtud vigu: relvad ja püssirohi oli halva kvaliteediga, kindluse seinu ei õnnestunud lõhkuda ja siis sai neil laskemoon otsa, suurtükid vaikisid ning nad pidid abi ootama.

 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1700)

Karl XII otsustas Rootsi vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8140-mehelise sõjaväega ja 10 suurtükiga maabus ta 16. oktoobril Pärnus. Sealt liikus Rootsi vägi edasi Narva suunas. Karl XII juhatas Tallinnast teele asudes väge, kuhu kuulus kokku 10 537 meest. 13. novembril 1700 algas marss kindlustatud Tallinnast Narva. Rootsi väed pidid läbima Vene vägede poolt laastatud maa, kõikjal oli mahapõletatud talusid ja külasid. Kuskil polnud hobustele sööta ega sõduritele toitu. Külm novembrivihm tegi sõdurid läbimärjaks ning nad olid näljased. Öösel läks vihm üle lumeks.

Alles 30 km enne Narvat, 17. novembril toimus Pühajõe juures esimene kokkupõrge Rootsi ja Vene väe eelsalkade vahel (Pühajõe lahing). 19. novembril 1700 jõudsid Rootsi väed Narva. Ööl vastu 18. novembrit (29. novembrit) 1700, kui oli saabunud sõnum kokkupõrkest Pühajõel, lahkus Peeter I ülepeakaela, et mitte öelda põgenedes, koos Aleksandr Menšikovi ja marssal Goloviniga lahinguväljalt Novgorodi. On ka arvatud, et ta oli ümberpiiratud Narva kindluse vallutamises kindel. Samuti arvatakse, et Peeter I tahtis abiväe saabumist kiirendada.

Vene vägede ülemjuhatajaks määras Peeter I kiirustades hertsog Charles Eugène de Croy. Croy ei osanud vene keelt ega tundnud endale alluvaid Vene ohvitsere. Seetõttu oli tal raskusi käskluste andmisega. Pealegi polnud ta nõus Vene vägede asetusega. Samal päeval, 29. novembril, naasis laagrisse Pühajõelt Šeremetev, kes polnud söandanud Rootsi vägedega võitlusse astuda.

Vene väed olid nädalaga rajanud Narva kindlusest lääne poole, Vepskülast Joalani kilomeetripikkuse kahekordse valli. Kindlustused olid kaitstud ida poolt ümberpiiratud Narva rootsi garnisoni vastu ning lääne poolt võimaliku vabastusväe vastu kraavide ja teravate puuvaiadega. Keskel olid valliga põigiti telgid.

Kogenud sõjamehe ja väejuhina sai Croy aru, et Vene vägede kaitseliinid olid teineteisest liiga kaugel. Seetõttu olid jõud liiga killustatud ja kraavid liiga hõredalt mehitatud. Ta sai aru, et kui Rootsi väed koondavad rünnaku ühte punkti, siis murtakse Vene vägede kindlustused läbi. Lisaks oli tarvis kaitsta ka ida poole jäävat piiramisrõngast ümber Narva, et takistada garnisoni võimaliku katset välja murda.

Vene vägede jõudude ümberstruktureerimiseks oli aga liiga hilja, sest Rootsi väed olid juba lahinguväljale jõudnud.

Lahing leidis aset 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. Vene väge ründas 10 500-meheline Rootsi vägi (lahingus osales kokku 24 000 meest).

Enne päikesetõusu hakkasid Rootsi väed liikuma ning jõudsid kella kümneks hommikul lahinguväljale. Karl XII ja kindral Rehnskjöld leidsid kohe nõrga koha Vene vägede paigutuses. Nad otsustasid Vene vägede liiga pikad kaitseliinid koondatud rünnakuga ühte punkti läbi murda. Pärast seda pidi Rootsi vägi jaotuma põhja ja lõunasse, et Vene vägede liine seestpoolt rünnata.

Kella kahe paiku algas pärast kahe signaalraketi märguannet Rootsi väeüksuste tormijooks Vene vägede liinidele: 10 500 rootslast ründasid rohkem kui 40 000 kindlustunud venelast (lahingus osales 24 000 venelast).

Rünnaku alguses algas ka tihe lörtsine lumetorm. See puhus venelastele näkku, tehes nende nähtavuse praktiliselt olematuks (mitte üle 20 sammu), ning andis rootslastele taganttuule. Rootslaste rünnak oli venelastele ootamatu, sest Vene väed olid sõdurite arvu poolest rootslastest kaugelt üle. Tänu lumesajule õnnestus rootslastel märkamatult läheneda Vene positsioonidele ning vallutada kindlustused koos suurtükkidega. Rootslaste kogupaugud tekitasid suuri kahjusid, kuid venelaste üksuste kogupaugud jäid vastutuule tõttu liiga lühikesteks.

Hertsog de Croy tahtis käsklusi anda, kuid vürst Jakov Dolgorukov ei tahtnud neid vastu võtta. Vene ohvitserid tõstsid Saksa ohvitseride vastu mässu. Nad tapsid hertsogi sekretäri kolonel Lyoni ja palju teisi.

Hertsog de Croy, kindral vabahärra Ludwig Nicolaus von Allart ja Saksa ohvitserid, kes kartsid nende vastu mässu tõstnud venelasi rohkem kui rootslasi, andsid end krahv Magnus Stenbockile vangi.

Veerand tunni pärast valitses Vene vägede leeris kohutav kaos. Enamik polke oli laiali jooksnud. Kogu Vene armee oli segaduses ja paanikas. Distsiplineeritud rootslased ajasid kogenematuid Vene nekruteid kahte leeri, põhja ja lõunasse laiali. Osa Vene sõdureid heitis relvad maha ja laskus rootslaste ette põlvili. Õhtupimedas või isegi järgmisel päeval kapituleerusid viimased Vene vägede vastupanukolded. Vene allikas^[viide?] nimetab võitluse jätkajatena Preobraženskoje, Semjonovskoje ja Leforti polku.

Hommikul pani rühm Vene kindraleid Karlile ette kapitulatsioonitingimused: rootslased lubavad Vene väed Narva jõe teisele kaldale relvade ja lippudega, kuid ilma suurtükkideta. Karl nõustus, kuid pärast kaardiväepolkude ja Avtonom Golovini diviisi üleminekut rikkus ta kapitulatsioonitingimusi ja võttis ülejäänud väed vangi. Et rootslastel vabu vägesid vangide valvamiseks ei olnud, lasti nad pärast relvade loovutamist tulema.

Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu.

Lahingus langes 31 Rootsi ohvitseri ja 646 sõdurit, 1200 rootslast sai haavata^[4].

Rootsi vägede kätte sattus vangi 10 kindralit, sealhulgas Vene ülemjuhataja Charles Eugène de Croy, tsaari kindralsõjakomissar vürst Jakov Dolgorukov, suurtükiväeülem Imerethi prints Alekhsandri, inseneride ülem kindralleitnant Ludwig Nicolaus von Allart, jalaväekindral Avtomon Golovin, Novgorodi asevalitseja kindral Ivan Jurjevitš Trubetskoi, haavatud jalaväekindral Adam van der Weyde, kindralmajor Ivan Ivanovitš Buturlin, Poola-Saksi Moskva saadik kindralmajor parun Langen; 10 polkovnikut, sealhulgas Preobraženskoje polgu komandör parun Blumberg, suurtükiväe Casimir de Kragen, šotlane Alexander Gordon, Jacques Gordon, Pierre le Fort, Wilhelm van Delden, Schnewentz, Goulitz, Pindegras ja Karl-Gustav Iwanicki, Moskva streletsipolgu polkovnik Sacharias Westhoff (Захарий Михайлович Вестов), ning veel 130 kõrget ohvitseri. Vangi langes ka tsaari ihuarst dr Carbonari. Ainsa kindralina pääses kinnivõtmisest Boriss Šeremetev, kellest Peeter I tegi järgmisel aastal oma vägede kindralfeldmarssali Fjodor Golovini kõrvale.^[5] Vangide koguarvuna on nimetatud 12 000. Peale selle said rootslased sõjasaagiks üle 230 Vene lipu, kõik 180 suurtükki ja rohkesti laskemoona, 24 000 musketit ja tsaari sõjakassa, milles oli 32 000 kuldrubla ning ka venelaste valduses olnud 64 000 Rootsi riigitaalrit.

Vene vägede kaotused ei ole täpselt teada, aga Narva all võidelnud vägedest jõudis Novgorodi vähem kui 23 000 meest. Vene vägede kogukaotused pidid seega olema 19 000 – 20 000 meest, sealhulgas nälja, haiguste, haavatasaamise ja deserteerumise läbi. Sõjaväelasi langes Vene vägede poolel lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. On nimetatud arvu 15 000, Vene andmetel langes vähemalt 6000 sõdurit. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženskoje polgu ja Šeremetevi ratsaväe sõdurid. Boriss Šeremetev lootis oma ratsaväe juhtida üle jõe läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja oktoobrikuu jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, viis jõgi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla. Nõnda kaotati tuhat meest. Seejärel hakkasid taganema jalaväelased. Preobraženskoje polgu sõdurid koormasid taganemisel üle Vepsküla juures asunud puusilla, mis nende all purunes, ja praktiliselt kõik sillal olijad uppusid.

1700. aasta lõpul koosnes kogu Vene armee veel ainult 34 000 sõdurist. Sealjuures puudusid neil suurtükid ja laskemoon, osalt ka püssid. Samuti puudus neil igasugune distsipliin ja võitlusmoraal.

Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses. Euroopas lakati pärast kaotust mõneks aastaks Vene sõjaväega arvestamast, Karl XII aga omandas suure väejuhi kuulsuse. Peeter I moderniseeris sellest kaotusest õppust võttes oma armee mõne aastaga ning võitis lõpuks sõja. Ka Narva vallutati juba 1704 (Narva lahing). Karl XII andis talle selleks hingetõmbeaega, suunates oma jõupingutused Vene vägede jälitamise asemel Poola kuninga August II Tugeva troonilt tõukamisele.

19. novembril 1900 avati Narva Siivertsi-Peetri kalmistu ees jõe kaldal püramiidikujuline Põhjasõja mälestussammas Preobraženskoje ja Semjonovskoje polgu võitlejatele. Avamine toimus keiser Nikolai II juuresolekul. Teise maailmasõja Narva lahingus sai mälestusmärk vigastada ja see avati pärast taastamist uuesti 1. septembril 1956.

 Pikemalt artiklis Rootsi lõvi mälestusmärk

18. oktoobril 1936 avasid Rootsi laevastiku hävitajaga HMS Klas Horn Eestit külastanud, Rootsi prints Gustaf Adolf ja krahv Folke Bernadotte Narva lahingu monumendi Narva linna sissesõidutee äärde Härmamäel. Stockholmi kuningalossi ees asuva Bernard Foucquet pronkslõvi^[6] koopiana, arhitekt Ragnar Österbergi kavandi järgi valmistatud monument koosnes kahest osast 8,5 m kõrgusest graniitalusest ja sellel seisvast 2 m kõrgusest lõvist, mida kohalik rahvas hakkas nimetama "Rootsi kutsikaks". Monumendi ühel küljel oli Karl XII monogramm ja selle all aastaarv MDCC, teisel küljel kiri "SVECIA MEMOR, MC M XXXVI". Teise maailmasõja ajal laaditi pronksist monument raudteevagunile ja ilmselt sulatati Saksamaal.^[7] Rootsi lõvi mälestusmärk taasavati 2000. aastal lahingu 300. aastapäeva puhul Rootsi asepeaminister Lena Hjelm-Walléni poolt ja see asub Joaorus Linnuse tänaval Narvas.

1937. aastal leiti lahinguväljale lennuvälja ehitamisel maa seest niipalju tinakuule, et Narva plekksepad tinutasid ainult nendega ja suure pakkumise tõttu tinahind langes^[8].

Friedrich Engels kirjutas oma teoses "Der Krimfeldzug" (1854):

„Narva oli esimene suur õnnetus, mis sai osaks tõusvale natsioonile, kelle otsusekindel vaim oskas isegi kaotused võitudeks muuta.“

– Friedrich Engels

• Allart, Ludwig Nicolaus von, (1659–1727) (1701). General Lieutnantens och Öfwer-Ingenieurens Ludwig Nicola von Allart Som wid Stadens Narva Lyckeliga Undsättning, blifwet fången, Upricktige Relation och sannfärdige Berättelse om Ryssiskes Czaren och Hans Folks grufweliga Förskräckelse och Förbistring Til Konungen i Pohlen. Stockholm.
• Allart, Ludwig Nicolaus von, (1659–1727); Friedrich Gustav Bienemann noorem (1860–1915, toimetaja) (1894). Das Tagebuch des Generals von Hallart über die Belagerung und Schlacht von Narva, 1700 : mit einem Schlachtplan. Reval: Franz Kluge.
• Vabahärra Georges von Wrangell: Die Schlacht bei Narva am 19. November 1700 : Vortrag, gehalten in der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft. (Separaat väljaandest: Revaler Beobachter), Ревель : Типография "Ревельскаго Наблюдателя" [1900], Andmed ESTERis
• Sepp, Hendrik (1930). Narva piiramine ja lahing a. 1700. Tallinn: Kaitsevägede Staabi VI osakond.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Narva lahing (1700)

• Замок Нарва
• НАРВСКАЯ ОПЕРАЦИЯ 1700 г. Петров А. Нарвская операция. – Военный сборник, 1872. – № 7, с.5–38
• Осада Нарвы в 1700 г. Подвиг гвардии 19 ноября 1700 г.
• Rootsi kuninga Narva lahingu mõõk
• FOTOD: Vene ja Rootsi väed lõid Narva linnuses lahingut, Delfi, 14. august 2010