Naftatootmise tipp

Naftatootmise tipp (ka naftatootmise tipnemine, naftatootmise kõrgpunkt, naftatipp^[viide?] (inglise peak oil) on hetk, mil toornafta tootmine maailmas saavutab suurima taseme (tipuplatoo), mille ületamise järel asuvad tootmismahud pöördumatusse langusfaasi.

Naftakasutuse 140 aastaga on inimkond ammendanud umbes poole planeedi tootmiskõlbulikest varudest^[1]. Arvatakse, et juba praegu tarbitakse päevas 6 korda rohkem naftat, kui suudetakse leida uusi tootmisvarusid^[1]. Kui globaalne tarbimine ei vähene enne naftatipu läbimist ja ei suudeta leida ka sobivaid asendusressursse, võib sellest lähtuda energiakriis, milles toornafta nõudlus ületab pakkumise ning toob kaasa kestva globaalse majandus- ja finantssurutise.

Vaatamata üha kasvavale nõudlusele ei ole varem pidevalt kasvanud tootmismahte suudetud pärast 2005. aastat enam tõsta. Tootmismaht on jäänud kõikuma umbes 74 mln barrelit päevas juurde. Samas on toornafta pakkumine maailmaturul alates 2006. aastast langenud keskmiselt 3% aastas. Kompenseerimaks puudujääki toornafta pakkumises, on kiirelt kasvama asunud ülikuluka ebakonventsionaalse nafta osakaal globaalses energiabilansis (kildanafta frakkimistehnoloogiatest, sünteetiline nafta pigiliivadest) ning nn "muude küttevedelike" tootmine teistest fossiilkütustest (maagaas, kivisüsi, põlevkivi) ja biomassist (biodiislikütus, metanool). Tulemusena liialt kasvanud ja ülivolatiilseks muutunud küttevedelike hind kahjustab globaalmajanduse toimimist, kuna majanduse kasvuvõimalused sõltuvad energiasisendite mahu kasvust ja hinnatasemest. Ajavahemikus august 1998 – august 2008 turuhind kümnekordistus (14,7 USD/barrel – 147 USD/barrel). Seejärel tekkinud globaalses majanduskriisis hind kukkus ligikaudu 80% (32 USD/barrel) ning stabiliseerus perioodiks 2011–2014 umbes 110 USD juures. Kuna energiasisendite nõudlus ja hind turgudel sõltub majandusaktiivsusest, lubab küttevedelike hinnalangus kestva naftadefitsiidi tingimustes prognoosida globaalse majandussurutise kulgu ja järgmisi kriisilaineid.

M. King Hubbert kasutas naftatipu teooriat esmakordselt 1956. aastal. Tal õnnestus prognoosida toonase maailma suurima naftatootja USA toornafta tootmise tipnemist ajavahemikus 1965–1970 ^[2] (realiseerus aastaks 1970^[1]) ja maailma naftatootmise tippu 2006. aastaks^[1]. Hubberti logistilist mudelit (tuntud ka Hubberti teooriana) on hiljem edukalt kasutatud teiste riikide nafta jms maavarade tootmisdünaamika prognoosimisel. Hubberti mudel on üksikute naftamaardlate tootmisstatistikast ja -loogikast lähtuv laiem üldistus. Selle kohaselt moodustab jätkuva nõudluse korral iga piiratud loodusressursi ammutamise nivoo alati (normaaljaotuskõveraga sarnaneva) sümmeetrilise logistilise kõvera.