Mudhoney

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mudhoney
Mudhoney aastal 2007 (vasakult: Guy Maddison, Mark Arm, Dan Peters, Steve Turner)
Päritolu	USA, Seattle
Stiilid	heavy metal, grunge
Tegev	1988 –
Plaadifirma	Sub Pop, Reprise Records
Seotud esitajad	Bundle of Hiss, The Fastbacks, Green River, Limp Richerds, Bushpig, The Monkeywrench, Love Battery, Lubricated Goat, The Melvins, Spluii Numa, Screaming Trees
Veebileht	http://www.mudhoneysite.com
Koosseis
Mark Arm Steve Turner Dan Peters Guy Maddison
Endised liikmed
Matt Lukin

Mudhoney on USA ansambel, mille stiiliks on alternatiivrokk ja grunge. Bänd tuli kokku 1988. aastal Washingtoni osariigis Seattle'is pärast Green Riveri lagunemist.

Selle praegused liikmed on laulja ja kitarrist Mark Arm, soolokitarrist Steve Turner, bassist Guy Maddison ja trummar Dan Peters. Esialgne bassist Matt Lukin lahkus aastal 1999 bändist, kuid pöördus mõneks ajaks tagasi, et anda lubatud kontserdid. Sub Pop märgi all väljastatud varane Mudhoney muusika, iseäranis debüütsingel „Touch Me I’m Sick“ ja EP "Superfuzz Bigmuff" avaldasid Seattle'i muusikale tohutut mõju ning olid omasuguste seas suurimaks inspiratsiooniallikaks räpase käriseva heli kujunemisel, millest sai grunge. Mudhoneyt iseloomustas ka raskemat sorti bluusrokii ja punkroki segamine. Kuigi oma pika karjääri jooksul, mida saab mõõta ka 10 stuudioalbumi väljaandmisega, ei ole bänd suuremat kommertsedu saavutanud, on ta siiski tugevalt mõjutanud paljusid grunge- ja alternatiivrokimuusikuid.

Mudhoney on pärit Washingtoni eeslinnast Belluvuest. Belluvue Kristlikus Keskkoolis õppides pani Mark McLaughlin (hiljem Mark Arm) sõpradega kokku bändi Mr. Epp and the Calculations, mis sai nime nende matemaatikaõpetaja järgi ja oli algul naljana mõeldud. Esimene „show“ korraldati klassiruumis, kus poisid laulsid Marvin Gaye „Got to give it up“ ja kasutasid kitarridena rullikeeratud kaarte, sest ei osanud pilli mängida. Esimese tõelise sõu tegi Mr. Epp 1981, kolm aastat hiljem. Umbes sellel ajal moodustasid Mark Arm ja tema sõber Steve Turner vähe tõsisema, kuid siiski humoorika, bändi Limp Richerds. Mr. Epp astus üles KZAM-AM raadios ja seda tutvustati kui „halvimat bändi maailmas“. Viimast korda mängis bänd 3. veebruaril 1984 koos Malfunkshunga Seattle’i kesklinnas.

Green River loodi 1984. aastal, kui Arm ja Turner värbasid trummar Alex Vincenti, kes oli varem koos Turneriga mänginud lühiealises Spluii Numas. Bassist Jeff Ament liitus pärast oma bändi Deranged Dictionga Seattle'isse saabumist. Teiseks kitarristiks sai üks Turneri endisi bändikaaslasi Stone Gossard. Green River lindistas oma debüüt-EP "Come on Down" aastal 1985 ning seda on tihti peetud esimeseks tõeliseks grungemuusikaks. ^[viide?] Turner lahkus bändist selle väljaandmist, kuna tema jaoks oli vastumeelne selle lähenemine hard rock'ile ning tema vahetas välja Deranged Dictioni liige Bruce Fairweather. Pärast järgmise EP "Dry ad a Bone" ja täispika albumi "Rehabg Doll" lindistamist läks bänd 1987. aastal lõpuks laiali. Gossard, Ament ja Fairweather liitusid bändiga Mother Love Bone. Pärast viimase laulja Andrew Woodi surma moodustasid Gossard ja Ament Pearl Jami ning Fairweather liitus Love Batteryga. 1988. aasta jaanuaris said Turner ja Arm uuesti kokku uues bändis Mudhoney.

Turner soovis luua bändi, mis tegi enne publikule esinemist proove. Tema ja Arm alustasid muusikakirjutamist Bundle of Hiss trummari Dan Petersga. Trio otsustas võtta bändist The Melvinshiljuti lahkunud Matt Lukini endale bassistiks.^[1] Bänd nimetati Russ Meyeri filmi "Mudhoney" järgi.

Aastal 1988 andis bänd Sub Pop märgi all välja oma debüüt-EP "Superfuzz Bigmuff" ja singli „Touch Me I’m Sick“.^[1] Viimane äratas tähelepanu ja seda saatis USAs mõningane edu. Mudhoney’st sai kiiresti Sub Pop’i tähtsaim bänd. Sonic Youth olid bändi fännid ja kutsusid nad endaga kaasa aastal 1989 toimuvale Ühendkuningriigi turneele. Pärast seda reisi pääses "Superfuzz Bigmuff" briti indie-edetabelitesse ja seda kajastati pressis. 1989 andis bänd välja oma esimese albumi "Mudhoney". Teine album "Every Good Boy Deserves Fudge" anti välja 1991 ning pärast selle väljaandmist pakkus Reprise Records neile lepingut. Märgiga liituti aastal 1992.^[1]

Mudhoney esimene album Reprise'iga oli "Piece of Cake".^[1] Lugu „Overblown“ anti filmi "Singles" soundtrack'i jaoks.

Oma 1995. aasta albumis "My Brother the Crow" segas bänd oma varasema ja hilisema stiili. Turner seletas ajakirja Mojo artiklis: „Pärast Kurt (Cobaini) enesetappu oli inglise press vihane, et me ikka tegutsesime. Need olid ühed hullemad arvustused, mis me oleme saanud. Meid pilgati puhtalt meie olemasolu pärast.“^[2]

1996. aastal astus Mudhoney üles komöödias "Black Sheep" (peaosades Chris Farley ja David Spade). Bändi näidati MTV kontserdil mängimas ja hiljem lava taga Farleyga rääkimas. Septembris 1998 anti välja "Tomorrow Hit Today".^[1] Album oli bluusroki mõjutustega produtsendi Jim Dickinsoni rõõmuks, kes töötas The Rolling Stonesiga. Salvestused on tehtud kolmes linnas.^[2]

Pärast bändi mõneaastast ringireisimist otsustas Reprise välja anda bändi nimialbumi, millele järgnes Lukini lahkumine bändist. Seejärel anti välja tagasivaatav kogumik "March to Fuzz".

Mudhoney jätkas kontsertide andmist USA loodeosas ja võttis bassistiks Guy Maddisoni (Monroe's Fur ja Lubricated Goat), kes oli Armiga mänginud ühes viimase paljudest projektidest Bloodloss. 2002 naasis bänd Sub Popi alla ning salvestas ja andis välja uue albumi "Since We've Become Translucent", millele järgnes suur Lõuna-Ameerika turnee.

2003. aasta algul asus bänd stuudiosse lindistama lugu „Hard-On for War“, mis ilmus albumil "Buddyhead Presents: Gimme Skelter compilation". Hiljem samal aastal salvestas bänd albumi "Under a Billion Suns", mis sisaldas ka loo uut versiooni. Album anti välja 2006 ja sai positiivse kriitika osaliseks. 2006 oli bänd abiks ka briti festivali "All Tomorrow’s Parties" korraldamisel.

2007 mängis Mudhoney taas Brasiilias ja läks lühikesele Euroopa reisile.^[3] Sama aasta novembris andis bänd välja kontsertalbumi "Live Mud", mis sisaldas lugusid Mehhikos antud kontserdilt.

2008 alustas bänd uue albumi salvestamist koos produtsendi Tucker Martinega. "The Lucky Ones" anti välja 2008 mais. Veidi aega hiljem andis Sub Pop välja albumi "Superfuzz Bigmuff" taaskoostatud luksversiooni. Viimane sisaldab algupärast EP-d selle õiges järjekorras, lisaks singleid ja demosid.

2009 avalikustas Mudhoney sarja plaanitavaid kontserte, mille hulka kuulus ka mahukas Euroopa turnee algusega Šotimaal Edinburghis koos sama märgi all tegutseva bändiga The Vaselines; turnee lõppes oktoobris. 2010. aasta septembris mängiti New Yorgis Monticello festivalil "ATP New York 2010" (All Tomorrow's Parties), kus bänd esitas tervenisti albumi "Superfuzz Bigmuff".

2011 mängis bänd Pearl Jami 20. aastapäeva turneel. 2012. aasta mais mängis bänd Londonis Alexandra Palace'is festivali "All Tomorrow's Parties" „I'll Be Your Mirror“ raames.

• "Mudhoney" (1989)
• "Every Good Boy Deserves Fudge" (1991)
• "Piece of Cake" (1992)
• "Five Dollar Bob's Mock Cooter Stew" (1993)
• "My Brother the Cow" (1995)
• "Tomorrow Hit Today" (1998)
• "Since We've Become Translucent" (2002)
• "Under a Billion Suns" (2006)
• "The Lucky Ones" (2008)
• "Vanishing Point" (2013)
• "Digital Garbage" (2018)

• Deming, Mark. "Mudhoney". Allmusic. Retrieved May 14, 2005.
• Vinylnet Record Label Discographies. link. – Sub Pop catalogue references.