Mittelgebirge

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2020) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Keskkõrgustik (saksa: die Mittelgebirge) on üks kolmest suurest Saksamaa looduslikust piirkonnast ja hõlmab enamuse riigi territooriumist. Põhja poole jääb Põhja-Saksa madalik või Põhja-Saksa tasandik; lõuna poole Alpid ja Baieri Eel-Alpid.

Saksa Keskkõrgustik, nagu ka Skandinaavia ja Briti mäestikud ning Uural, kuulub vanimate Euroopa mägede hulka, isegi kui nende tänapäevane väljanägemine on tekkinud alles suhteliselt hiljuti. Karboni ajastul, s.o. umbes 350 miljonit aastat tagasi, moodustusid Kesk-Euroopas tektooniliste laamade kokkupõrkest põhjustatud tõusu tõttu Hertsüünia mäestikud. Kohe pärast nende moodustumist algas Permi ajastu eksogeensete protsesside mõjul mägede erosioon. Triiase ajastul, mis algas umbes 225 miljonit aastat tagasi, oli praegune Kesk-Euroopa mõnikord merepinnast kõrgemal ja vahel ka allpool. Selle tulemusel on Keskkõrgustikul mitmesuguseid settekivimite kihte: enamikul juhtudel on uus punane liivakivi ladestunud maapealse kivimi kihina ning keuper ja muschelkalk mereliste settekihtidena. Juura ajastul tekkis peamiselt lubjakivi, samas kriidiajastul ladestus peamiselt kriiti.

Kainosoikumi ajastu algusega umbes 70 miljonit aastat tagasi muutus Hertsüünia mäestike erosiooniprotsess. Tertsiaari ajastul toimus alpiline mäeteke, mille käigus deformeerisid tugevad jõud Hertsüünia mägede jalameid. Kuna need kivimid olid juba kurrutatud, viis edasine pinge pragude ja murdudeni, mis omakorda tekitasid pangasmäestikke. Need pangad tõsteti hiljem üles (moodustades ülanguid nagu Harz) või lasti alla (läbiv rike või alang, nagu Ülem-Reini org) või tõuge teineteise peale (kallutatud pangasmäestikud nagu Maagimäestik). Seega on Saksa Keskkõrgustikul mitmesuguseid vorme, mille põhjuseks on ka sette erosioon mesosoikumist (triias, juura ja kriit). Mõnes levialas on setted suhteliselt hästi säilinud, teistes on need täielikult ära viidud. Määravaks on eksogeensete protsesside geograafiline asukoht ja sellega seotud intensiivsus.

Järgnevalt on loetletud üle 300 m kõrgused mäed ja künkad, mida tavaliselt peetakse Keskkõrgustiku osaks. Paljud kõrgustikud kattuvad. Mäestikud on loetletud kõrguse kasvavas järjekorras.

1. Wiehen (Heidbrink, 320 m)
2. Elm (Eilumer Horn, 323 m)
3. Calenbergi mägismaa (Hohe Egge, 437 m)
4. Teutoburgi mets (Barnacken, 446 m)
5. Siebengebirge (Großer Ölberg, 460 m)
6. Eggegebirge (Velmerstot, 468 m)
7. Kyffhäuser (Kulpenberg, 474 m)
8. Solling (Große Blöße, 528 m)
9. Kaiserstuhl (Totenkopf, 557 m)
10. Spessart (Geiersberg, 586 m)
11. Gladenbachi mägismaa (Angelburg, 609 m)
12. Habichtswald (Hohes Gras, 615 m)
13. Odenwald (Katzenbuckel, 626 m)
14. Knüll (Eisenberg, 636 m)
15. Kaufunger Wald (Hirschberg, 643 m)
16. Westerwald (Fuchskaute, 656 m)
17. Ebbe mäed (Nordhelle, 663 m)
18. Pfälzerwald (Kalmit, 673 m)
19. Kellerwald (Wüstegarten, 675 m)
20. Põhja-Pfalzi mägismaa (Donnersberg, 687 m)
21. Fränkische Alb (Hesselberg, 689 m)
22. Elbsandsteingebirge (Děčínský Sněžník, 722 m)
23. Eifel (Hohe Acht, 746 m)
24. Hoher Meißner (Kasseler Kuppe, 754 m)
25. Vogelsberg (Taufstein, 773 m)
26. Zittau mäed (Lausche, 793 m)
27. Frangi mets (Döbraberg, 794 m)
28. Hunsrück (Erbeskopf, 816 m)
29. Elsteri mäed (Hoher Brand, 818 m)
30. Rothaargebirge (Langenberg, 843 m)
31. Tüüringi mägismaa (Großer Farmdenkopf, 869 m)
32. Taunus (Großer Feldberg, 882 m)
33. Rhön (Wasserkuppe, 950 m)
34. Tüüringi mets (Großer Beerberg, 983 m)
35. Schwäbische Alb (Lemberg, 1015 m)
36. Oberpfälzer Wald (Čerchov, 1041 m)
37. Fichtelgebirge (Schneeberg, 1053 m)
38. Harz (Brocken, 1141 m)
39. Maagimäestik (Klínovec, 1243 m)
40. Baieri mets (Großer Arber, 1456 m)
41. Schwarzwald (Feldberg, 1493 m)

Panoraam Rimbergist, liides Rothaargebirge (Reini Kiltkivimäestik) ja Lääne-Hesseni mägismaa vahel

• Saksamaa geograafia
• Saksamaa looduslikud piirkonnad