Lale Andersen

Lale Andersen (sündinud Liese-Lotta Helene Berta Bunnenberg; 23. märts 1905 Bremerhaven, Saksamaa – 29. august 1972) oli saksa šansoonilaulja ja laulukirjutaja.

1922. aastal ehk 17-aastaselt abiellus ta kohaliku kunstniku Paul Ernst Wilkega (1894–1971) ning sai kolm last: Björn, Carmen-Litta ja Michael. Peatselt pärast kolmanda lapse sündi abielu lagunes.

Lale jättis lapsed oma õe Thekla ja venna Helmuti hoolde ning läks 1929. aasta oktoobris Berliini, kus hakkas õppima Saksa Teatri näitekunstikoolis. Ametlikult lahutati tema abielu 1931. Samal aastal hakkas ta esinema Berliini kabareedes. Esialgu kasutas ta esinejanime Liselotte Wilke. Hiljem hakkas ta oma lauludele ise tekste kirjutama, tehes seda tavaliselt varjunime Nicola Wilke all. 1933–1937 esines ta Zürichi Teatris. Zürichis tutvus ta Rolf Liebermanniga, kes jäi tema lähedaseks sõbraks kuni Lale surmani. 1938 läks ta tööle Müncheni kabareesse Simpl ja varsti pärast seda prestiižsesse Kabarett der Komikerisse Berliinis.

Kabarett der Komikeris tutvus Andersen Norbert Schulzega, kes oli just kirjutanud viisi laulule "Lili Marleen". Andersen salvestas selle 1939, aga tuntuks sai see alles 1941, kui seda hakkas mängima okupeeritud Jugoslaavias asuvate Saksa vägede raadiojaam Soldatensender Belgrad. Selle raadiojaama saatja oli nii võimas, et seda oli kuulda üle kogu Euroopa ja Vahemere maades. Laul sai populaarseks nii Saksa kui ka liitlasvägede seas.

Sellegipoolest ei meeldinud Saksamaa võimudele laul lahusolevatest armastajatest. Andersen sai üheksakuulise esinemiskeelu mitte üksnes laulu pärast, vaid ka sõpruse tõttu Liebermanniga, kes oli juut, ja teiste juutidega, kellega ta Zürichis tutvunud oli. Joseph Goebbels keelas "Lili Marleeni" mängimise raadios sootuks. Pärast karistuse kandmist lubati Andersenil esitada muid laule, kuid mitte "Lili Marleeni".

1942. aasta juunis muutis Goebbels meelt ja käskis "Lili Marleenist" teha nii-öelda sõjaväeversiooni, mille muusikas domineerisid trummid. Ülejäänud sõja-aastatel ei kasutatud Anderseni propaganda eesmärkidel siiski nii palju kui teisi Saksamaa näitlejaid ja lauljaid: tal oli üks väiksem roll propagandafilmis ja ta salvestas mitu ingliskeelset propagandalaulu. Sõja lõpus põgenes Andersen Saksamaale kuuluvale Langeoogi saarele Põhjameres ja elas seal mitu aastat.

1949. aastal abiellus Andersen šveitsi helilooja Artur Beuliga (1915–2010). 1952 tuli Andersen meelelahutusärisse tagasi lauluga "Die blaue Nacht am Hafen", mille sõnad olid ta enda kirjutatud. See sai Saksamaal kuldplaadiks. Tema teine kuldplaat oli 1959. aasta laul "Ein Schiff wird kommen ...", kreeka helilooja Manos Hadjidakise laulu "Τα Παιδιά του Πειραιά" ('Pireuse lapsed') kaver. Originaal pärines samanimelisest filmist ja pälvis 1960 parima originaallaulu Oscari, olles läbi aegade esimene mitteingliskeelsest filmist pärit laul, mis on saanud parima originaallaulu Oscari.

Andersen esindas Saksamaad 1961. aasta Eurovisioonil lauluga "Einmal sehen wir uns wieder", aga jäi 3 punktiga 13. kohale. Sel ajal oli ta 56-aastane ja kõigi aegade vanim esineja Eurovisioonil. See rekord püsis kuni 2008. aastani, mil Horvaatiat esindas 75 aasta vanune 75 Cents.