Krooniline inflatsioon

Krooniline inflatsioon on majanduslik fenomen, mis leiab aset siis, kui riigis on rahapakkumise liigse laienemise või suurenemise tõttu kõrge inflatsioonitase pikema ajavahemiku kestel (mitu aastat või aastakümmet). Kroonilise inflatsiooniga riikides kujunevad inflatsiooni eeldused süsteemi osaks ja inflatsioonimäära vähendamine muutub ülimalt keeruliseks.^[1] Krooniline inflatsioon ei ole sama mis hüperinflatsioon.

Esinemine ja põhjused

Kroonilist inflatsiooni, mida esimesena täheldas Felipe Pazos aastal 1972, nähakse veelgi enam 20. sajandi fenomenina kui hüperinflatsiooni.^[2] Suurt inflatsiooni saab säilitada vaid tagatiseta pabervaluutaga pikkade ajavahemike jooksul ning enne II maailmasõda olid sellised pabervaluutad haruldased, välja arvatud sõjast mõjutatud riikides – neis esines küll ülimalt kõrge inflatsioonimäär, kuid mitte kunagi kauem kui mõni aasta. Enamik majandusteadlasi usub, et krooniline inflatsioon kerkis esimest korda esile pärast II maailmasõda Ladina-Ameerikas ja seda kutsuti esialgu terminiga "Ladina inflatsioon".^[3] Ent mõned majandusteadlased väidavad, et Prantsusmaa kogemus 1920. aastatest oli esimene kroonilise inflatsiooni juhtum.^[4] Veel üks näide olukorrast, kus esines kroonilise inflatsiooni hästi uuritud juhtumitega väga sarnaseid tunnusjooni, on II maailmasõjast mõjutatud Jaapan.

1960. ja 1970. aastate varaste vaatlejate järgi olid kroonilise inflatsiooni põhilised poliitilised põhjused radikaalselt erinevate poliitiliste nõudmistega võimsad rühmahuvid. Nad väitsid, et ametiühingute võim nõuda kõrgeid palkasid sageli iganenud majandussektorite töötajatele oli vastuolus sellest mõjutatud riikide põhimõtteliselt feodaalsete poliitiliste struktuuridega.^[5] Neil tingimustel oleks inflatsiooni kiiresti ohjeldava tarbevaluuta juurde naasmine olnud poliitiliselt enesetapjalik ja selle tagajärjel on kroonilisest inflatsioonist mõjutatud valitsused pidanud alati kasutama inflatsiooni ohjeldamise hillitsetumaid viise, näiteks keskpanga reformid või hinna- ja palgatasemete indekseerimine raha tulevase väärtusega. Ent see toob kaasa inflatsiooni inertsuse^[6] ja lõpuks ka inflatsiooni vähendamise katsete suhtes skeptiliseks muutuva avalikkuse: ajalugu on näidanud, et erinevalt hüperinflatsioonist on ühiskonnal võimalik kroonilise inflatsiooni olukorras suhteliselt lihtsasti edasi toimida.

Samas esineb muudes allikates ka teistsuguseid teooriaid.^[7]

Kroonilist inflatsiooni põhjustavad valitsused, kes püüavad optimeerida emissioonitulule kehtestatavaid makse selleks, et kõige tõhusamalt avalike programmide eest tasuda.
Ühiskonnad, kus krooniline inflatsioon välja kujunes, olid pidevalt importinud rohkem kui eksportinud ja nende valuutat oli tulnud püsivalt devalveerida, et muuta imporditud kaubad kallimaks (ilma et paindlikkus oleks olnud piisav nõudluse vähendamiseks).

Samamoodi on väidetud, et kroonilisel inflatsioonil võivad olla ka demograafilised põhjused: 1950. kuni 1980. aastateni kasvas arengumaades rahvastik kiiremas tempos kui tootmine ja sama toimub tänapäeval Sahara-taguses Aafrikas. Järjest enam arvatakse sedagi, et keskkonnaga seotud või ökoloogiliselt pingelised olukorrad ja katastroofid võivad käivitada süsteemse inflatsiooni perioodi, kuid seda ainult juhul, kui valitsused ei suuda olukorda efektiivselt lahendada.

Näiteid

Valdavalt on krooniline inflatsioon puudutanud Lõuna-Ameerika (nt Tšiili, Venezuela), Aasia (nt Jaapan, Põhja-Korea) ja Aafrika (nt Madagaskar, Sambia) riike.

Aastal 1996 kukkus aeglaste ja halvasti juhitud majandusreformide, nisupuuduse ning ebastabiilse ja detsentraliseeritud pangandussüsteemi tõttu kokku Bulgaaria majandus. Selle tagajärg oli 311% suurune inflatsioonimäär ja Bulgaaria leevi kokkukukkumine (kurss dollari suhtes ulatus 3000-ni). Bulgaaria majandus hakkas taas stabiliseeruma pärast seda, kui järgmise aasta kevadel said võimule reformimeelsed jõud, kes tegid edasipüüdlikud majandusreformid, sealhulgas leevi sidumise Saksa margaga (hiljem euroga).

Vaata ka

Viited

↑ Carmen Reinhart & Carlos A. Vegh. EconPapers: Inflation stabilization in chronic inflation countries: The empirical evidence. 07.01.2009. Vaadatud 07.01.2010.
↑ Pazos, Felipe. "Chronic Inflation in Latin America" (Präger Special Studies in International Economics and Development). ISBN 0-275-28282-1.
↑ Maier, Charles S. "In Search of Stability: Explorations in Historical Political Economy", lk 206–210. ISBN 0-521-34698-3.
↑ Hirsch, Fred & Goldthorpe, John H. "The Political Economy of Inflation", lk 53–55. ISBN 0-674-68584-9.
↑ Maier. "In Search of Stability", lk 205 & 208.
↑ Agénor, Pierre-Richard. "The Economics of Adjustment and Growth", lk 209–210. ISBN 0-674-01578-9.
↑ INFLATION, CHRONIC INFLATION AND ITS SNOWBALL EFFECT. 20.0.2011.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Chronic inflation seisuga 06.03.2017.

[1] Carmen Reinhart & Carlos A. Vegh. EconPapers: Inflation stabilization in chronic inflation countries: The empirical evidence. 07.01.2009. Vaadatud 07.01.2010.

[2] Pazos, Felipe. "Chronic Inflation in Latin America" (Präger Special Studies in International Economics and Development). ISBN 0-275-28282-1.

[3] Maier, Charles S. "In Search of Stability: Explorations in Historical Political Economy", lk 206–210. ISBN 0-521-34698-3.

[4] Hirsch, Fred & Goldthorpe, John H. "The Political Economy of Inflation", lk 53–55. ISBN 0-674-68584-9.

[5] Maier. "In Search of Stability", lk 205 & 208.

[6] Agénor, Pierre-Richard. "The Economics of Adjustment and Growth", lk 209–210. ISBN 0-674-01578-9.

[7] INFLATION, CHRONIC INFLATION AND ITS SNOWBALL EFFECT. 20.0.2011.

[1]