Konstantinos VII

Konstantinos VII Porphytogennetos
	Konstantinos VII
Bütsantsi keiser
	Ametiaeg; 6. juuni 913 – 9. november 959
Eelnev	Alexandros
Järgnev	Romanos II
Isikuandmed
Sünniaeg	905; Konstantinoopol
Surmaaeg	9. november 959 (54); Konstantinoopol
Abikaasa	Helena Lakapenos
Vanemad	Leo VI ja Zeo Karbonopsina
Lapsed	Romanos II ja Theodora

Konstantinos VII Porphyrogennetos (kreeka keeles Κωνσταντῖνος Ζ΄ Πορφυρογέννητος (Kōnstantinos Porphyrogennētos); 905 Konstantinoopol – 9. november 959 Konstantinoopol) oli neljas Makedoonia dünastiast Bütsantsi keiser aastatel 913–959. Ta oli keiser Leo VI ja tema neljanda naise Zoe Karbonopsina ning oma eelkäija, keiser Alexandrose vennapoeg.

Varasem elu

Ta oli Leon VI ja selle neljanda naise Zoe Karbonopsina poeg. Konstantinos sündis tegelikult enne oma vanemate abiellumist, aga kuna Zoe sünnitas ta palee "purpurtoas" (vt porfüür), kus toodi ilmale keisrite abielust sündinud lapsed, sai Konstantinos täieõigusliku pärija staatuse ja lisanimeks Porphyrogennetos ehk "purpuris sündinud".^[1]

Onu võim

Konstantinos krooniti juba 15. mail 908. aastal. Leo VI suri 11. mail 912. aastal ning Konstantinos oli veel liiga noor, et iseseisvalt valitseda.^[1] Troonile tõusis Leo VI vend Alexandros. Uuel keisril tekkis plaan sandistada oma vennpoeg Konstantinos ja võtta seega kogu võim endale. Õukondlaste veenmisel loobus Alexandros sellest plaanist. 6. juunil 913 ehk aasta hiljem suri ka Alexandros. Samal päeval tõusis troonile noor Konstantinos, kes oli ikka veel vaid laps.^[2]

Patriarhi võim

Alexandros määras enne oma surma Konstantinose hooldajate nõukogu eesotsas patriarh Nikolaos Müstikuga. Nikolaos oli oma aja üheks haritumaks inimeseks. Tema sulest on säilinud ligikaudu 150 erinevaid küsimusi puudutavast kirjast koosnev kogu, mida peetakse hindamatuks allikaks tolleaegse eluolu kohta. Patriarh soovis aga oma võimu laiendada ning tahtis troonile upitada hoopis üht väepealikut. Saades aru mässukatse nurjumisest, tegi Nikolaos näo, et ei tea asjast midagi ja hakkas aktiivselt osalema mässu maha surumises.^[3]

Keisrinna Zoe võim

Bütsantsi välispoliitiline olukord ja Nikolaos Müstiku enese tegutsemine lõid tal jalgealuse kõikuma ning tal tuli otsida liitlast. Selleks sobis Konstantinose ema Zoe. Keisrinna kavaldas patriarhi üle ning pääses 914. aastal ise võimule. Temast sai Keisrinna-asevalitseja. Zoe välispoliitiline tegevus ebaõnnestus ning 919. aasta 24. märtsil jõudsid pealinna laevastiku ülemjuhataja Romanos Lakapenose väed. Zoe pooldajad jooksid laiali ning Romanoses sai olukorra peremees. Keisrinna, kellele esialgu tagati head tingimused, soovis uuesti võimu võtta, mille peale ta nunnaks pühitseti.^[3]

Romanos I võim

Oma võimu kindlustamiseks pani Romanos oma tütre Helena paari 14-aastase Konstantinosega. Seejuures võttis ta enesele tiitli "Keisri isa" (Basileopatōr - basileuse isa).^[4]

Romanose troonile astumise juriidiline vormistamine toimus 17. detsembril 920. aastal, kui Konstantinos VII ja Nikolaos Müstik teda üheskoos pidulikult kroonisid. Pärast seda sümboolset akti hakkas Romanos kõikide vahenditega oma noort kaasvalitsejat kõrvale tõrjuma. Näiteks 921. aastal laskis ta kroonida ka oma vanema poja Christophorose (kaasvalitseja 921–931), muutes ta nii faktiliseks troonipärijaks. Sellele järgnes mõne aasta pärast järgmise kahe poja, Stephanose ja Konstantinose (kaasvalitsejad 924–944) kroonimine. Nii oli keisririigil ühel ajal koguni viis seaduslikku valitsejat. Ja veel ühele pojale, Theophylaktosele, nägi Romanos ette patriarhi ametiposti. Romanos oli küll harimatu, kuid hea poliitik. Bütsantsi väispoliitiline olukord oli samuti suhteliselt edukas. Valitsemise lõpuaastatel läks Romanos oma vanemate poegadega tülli ning loobus mõttest pärandada troon neile. Nii pöördusidki umbes 70-aastase Romanose mõtted taas Konstantinose poole. Kuid isa meelemuutus ei meeldinud tema poegadele ja nad otsustasid haarata võimu jõuga.^[4]

944. aasta 16. detsembril Romanos vangistati, viidi paadiga ühele saarele ning pühitseti vägisi mungaks. Vendade võit osutus siiski lühiajaliseks – palee ette koondunud rahvas ja sõjaväelased kuulutasid keisriks Konstantinose. Ning järgmise aasta 27. jaanuaril andis juba Konstantinos omakorda käsu vangistada kaasvalitsejad ning saata nad munkadeks pühitsetuna maapakku. Romanos elas väljasaadetuna veel mõnda aega ja suri 948. aasta 15. juunil.^[4]

Valitsemine

Võimult eemaletõugatud

Harva on ajaloos mõni formaalne valitseja oodanud nii kaua tegelikku võimu kui Konstantinos. Seejuures olid tal kõik seaduslikud õigused keisriks saamiseks. Kõigele lisaks oli ta sündinud ka isa valitsemise ajal, mida Bütsantsis peeti trooni pärimisel eriti oluliseks. Vaatamata sellele, et Konstantinosest ei saanud pikkade aastate jooksul tegelikku valitsejat, olid tema seaduslik positsioon ja dünastilised eelised ikkagi niivõrd arvestatavad, et ei Alexandros ega Romanos ei julgenud, kuigi nad seda südames soovisid, teda võimult täielikult kõrvaldada. Samas võib vaid ette kujutada, millises hirmus pidi seaduslik keiser aastakümneid elama – teadis ta ju minevikust, et seaduslik õigus troonile polnud andnud mitmele tema eelkäijale mitte mingit garantiid isegi elule.^[5]

Olles sisuliselt riigitüüri juurest kõrvaldatud, leidis Konstantinos enesele lohutuse tegelemises teadusega. Ta luges väga palju ja täiendas igati oma teadmisi. Tänu sellele sai Bütsants keisri, kes teadmiste ja silmaringi poolest ületas kõiki oma eelkäijaid, nende seas ka Filosoofi hüüdnime kandnud isa. Kui võim oli juba täielikult Konstantinose käes, sai üheks esimeseks institutsiooniks, millega keiser hakkas tegelema, ülikool. Lisaks moodustas ta õukonnas oma aja väljapaistvamatest mõtlejatest ringi, mis hakkas koostama erinevaid valdkondi käsitlevaid teatmeteoseid. On teada, et kokku oli neid ligikaudu viiskümmend. Keiser võttis nende koostamisest isiklikult osa. Midagi ligilähedaseltki sarnast ei tunne ei tolle aja Bütsantsi ega Lääne-Euroopa ajalugu, kuid kahjuks pole ükski nendest teostest tänase päevani säilinud. Keiser oli ka vähemalt kolme suure teose ainuautoriks. Ühe neist kirjutas Konstantinos näiteks oma pojale, tulevasele keisrile Romanos II-le. Lisaks õpetustele sisaldas see raamat ka palju andmeid välisriikide geograafia ja Bütsantsi diplomaatia vallast. Millal täpselt oli see raamat kirjutatud, pole teada, kuid ilmselt toimus see 948. ja 952. aasta vahel. Rääkides Dnepri jõe piirkonnast, tõi keiser välja nii slaavi- kui ka skandinaaviapärased kohanimed, millest on saanud üks peamine argument tõestamaks esimeste Vene vürstide Skandinaavia päritolu.^[5]

Tänu Konstantinosele teame me ka lugu Päästja imettegeva ikooni tagasitoomisest Edessa linnast Konstantinoopolisse. Legendi järgi olevat Jeesus ise saatnud selle ikooni omaaegsele Edessa valitsejale. Kuigi Konstantinost teadlasena on hiljem ka arvustatud, ja seda peamiselt kriitikata suhtumise pärast kõikidesse allikatesse, oli tema panus teaduse ja kultuuri arengusse erakordne. Tänu just nimelt Konstantinosele on 10. sajandi keskpaika kutsutud vahel – viidates dünastia nimele – Makedoonia renessansiks.^[5]

Konstantinose teostest tulevad välja ka tema poliitilised arusaamad ja tegevusprogramm. Tema arvates kuulus keisrile ühiskonnas sama positsioon, nagu oli Kristusel apostlite seas. Keisririiki tervikuna nimetas ta aga "maailma aluseks" ja Konstantinoopolit kogu maailma pealinnaks. Nii käsitluses kogu maailm kaheks: roomlaste riigiks ja ülejäänuteks, kes olid sõltumata nende arengutasemest barbarid. Kogu Bütsantsi välispoliitiline eesmärk seisneski ülejäänute valitsemises, kusjuures selleks olid lubatud kõik vahendid. Niisiis, kuigi möödas oli juba sajandeid ja maailm oli kardinaalselt muutunud, lähtusid Konstantinose arusaamad vanast Rooma maailmavalitsejalikust ideoloogiast.^[5]

Välimus ja iseloom

Konstantinose välimust kirjeldades on sageli rõhutatud tema ilu. Keiser oli kauni kehaehitusega, heleda naha ja siniste silmadega ning ta oli ka väga meeldiv suhtleja. Ta polevat troonile asudes unustanud ka lihtrahvast, kelle toetus tõigi ta sisuliselt võimule. Nii jagati keisri käsul heldekäeliselt kingitusi, ehitati vaestele haiglaid ja varjupaiku. Lisaks olnud keiser väga suur meister mitut sorti käsitöö peale. Kas see ka nii oli, pole teada, kuid tema kohta on öeldud, et ta oli võrdselt osav kiviraidurina, puusepana, maalijana ja mis kõik veel. Kui lugeda mõnd Konstantinose-aegset bütsantsi autorit, siis jääb tõesti mulje, et keisri andel ja võimetel polnud piire. Keisrit iseloomustades on kirjutatud, et ta "luges kirju kui linnulennult, võttes samal ajal vastu saadikuid, andes juhiseid ametnikele ning muutes ennatlikke seadusi".^[5]

Reaalne valitsemine

Võimuletuleku järel nimetas Konstantinos 945. aastal oma poja Romanose kaasvalitsejaks.

Kuna terve oma nooruse oli Konstantinos olnud regentide varjus ja tegelikust valitsemisest kõrval, eelistas ta ka küpses eas pühenduda teaduslikule tegevusele ning riigivalitsemiskohustused delegeerida ametnikele, väejuhtidele ja oma naisele.

Konstantinose valitsemisaeg oli Bütsantsile välispoliitiliselt igati edukas, mis väljendus peamiselt mitmes araablaste üle saavutatud võidus.^[5]

Vaatamata Konstantinose sise- ja välispoliitilistele kordaminekutele oli õukonnas piisavalt neid, kes polnud temaga rahul ja oleksid hea meelega ta võimult tõuganud. Keisri vastu sepitseti mitmeid vandenõusid. Neist ühe eesotsas oli Romanose noorem poeg, patriarh Theophilatos, kes tegi katse tuua oma isa troonile tagasi. See vandenõu aga paljastati ja vandeseltslased said karistada. Vaatamata sellele oli keiser nõus jätma Theophilatose edasi patriarhiks ning too surigi selles ametis alles 956. aastal, pärast õnnetut kukkumist hobuselt.^[5]

Keisri suhted uue patriarhiga ei kujunenud eriti soojaks. Kirikupea olevat nimelt väljendanud arvamust, et vaimulik võim peab olema ilmalikust võimust täielikult sõltumatu. Bütsantsis tolleks ajaks juba välja kujunenud traditsioon aga rääkis hoopis vastupidist keelt. Keisrid ei kahelnud hetkegi oma õiguses sekkuda kiriku tegevusse ja vahetada patriarhe oma maitsest lähtuvalt. Seega ei saanud Konstantinos mitte kuidagi jagada patriarhi seisukohta.^[5]

Legend suurvürstinna Olgast

Konstantinos VII valitsemise ajal (kõige sagedamini esinev daatum on 957) toimus Kiievi-Vene suurvürstinna Olga külaskäik Konstantinoopolisse ning tema väidetav ristimine patriarhi poolt. Legendi järgi oli suurvürstinna ristiisaks keiser Konstantinos isiklikult. Keiser olnud oma külalise ilust niivõrd lummatud, et otsustanud temaga abielluda. Olgat polevat see võimalus just meelitanud, ent kartes rikkuda suhteid kõikvõimsa valitsejaga, oli ta andnud nõusoleku ja esitanud samas omapoolse tingimuse: ta abiellub vaid siis, kui Konstantinos saab tema ristiisaks. Armunud keiser ei näinud kavalust läbi ja nõustus. Kui ta siis pärast Olga ristimist aga hakkas nõudma kihlust, sai ta suurvürstinnalt järgmise vastuse: "Kuidas sa tahad mind naiseks võtta, kui ristisid mind ja nimetasid oma tütreks?" Tegelikult on kogu see lugu hilisem vene krooniku väljamõeldis, mis illustreerib tolleaegsete Bütsantsi naabrite unelmat olla võimsale keisririigile võrdseks partneriks.^[5]

Surm

Konstantinos VII suri 9. novembril 959. Kõige levinuma variandi järgi tappis Konstantinose tema oma lihane poeg. Kusjuures isa armastus poja vastu oli üldtuntud. Juhtus see väidetavalt järgmiselt. Keiser lahkus pealinnast 959. aasta septembris, et külastada oma mungast sõpra, kellega tahtis arutada üht õukonnaintriigi. Ühe versiooni järgi olevatki Romanos otsustanud tagasiteel Konstantinoopolisse isa tappa ning andnud talle ravimi asemel mürgiga täidetud anuma. Kuid Konstantinos komistas ja läigatas suurema osa joogist maha. Ometi piisas ka joodud kogusest, keisri enesetunne halvenes ning jõudmatagi pealinna Konstantinos suri. Igatahes surma võttis Konstantinos vastu just nõnda, nagu oli seda soovinud: "surra, nagu on kohane keisritele ja filosoofidele".^[5]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 236–242.
↑ David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 243–244.
↑ ^3,0 ^3,1 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 245–247.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 248–250.
↑ ^5,00 ^5,01 ^5,02 ^5,03 ^5,04 ^5,05 ^5,06 ^5,07 ^5,08 ^5,09 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 251–255.

Eelnev Alexandros	Bütsantsi keiser 6. juuni 913 – 9. november 959	Järgnev Romanos II

[:0-1] 1,0 ^1,1 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 236–242.

[2] David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 243–244.

[:1-3] 3,0 ^3,1 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 245–247.

[:2-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 248–250.

[:3-5] 5,00 ^5,01 ^5,02 ^5,03 ^5,04 ^5,05 ^5,06 ^5,07 ^5,08 ^5,09 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 251–255.

[1]