Karl Burman vanem

Karl Friedrich Burman (ka Buhrman, Burmann; 17. mai 1882 Sumõ, Harkovi kubermang – 10. mai 1965 Tallinn) oli Eesti arhitekt ja akvarellist.

Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi arhitekte ja ka üks Eesti rahvusliku arhitektuuri alusepanijaid.

Ta lõpetas 1896. aastal Tallinnas Peetri algkooli ja 1899. aastal Tallinna Reaalkooli, 1900. aastal õppis Moskvas G. Stroganovi nimelises tehnilise joonistamise koolis joonistamist ja maalimist. 1901–1902 täiendas ta end Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, 1902–1909 tudeeris Peterburi Kunstiakadeemias arhitektuuri.

1910. aastast tegutses ta arhitektina Tallinnas.^[1] 1912–1914 töötas koos Artur Pernaga oma arhitektuuribüroos. I maailmasõja ajal oli tegev Peeter Suure merekindluse ehitusel. 1919–1921 töötas ta Haridusministeeriumis ja 1921–1923 Teedeministeeriumi ehitusvalitsuses. 1922. aastast oli Tallinna Tehnikumi õppejõud, hiljem vabakutseline.

1941. aastal hävis Burmanite kodu Kadriorus. Koos kunstnike Peet Areni ja August Janseniga rajatud kunstnikemajaga hävis hulk vend Paul Burmani teoseid^[2] ning Karl Burman vanema originaalprojekte.

Karl Burman oli arhitekt, kes igasse projekti väga sügavalt sisse elas.^[1] Ta ehitas justkui enda jaoks ning tegelikult elaski mitmes enda projekteeritud majas.^[1] 1912. aasta sügisel asus ta elama Tatari 21b viimasele korrusele korter-ateljeesse, mida valgustas ülalt klaaskuppel.^[1] Maja omanik oli ajakirjanik, kirjastaja ja seltsitegelane August Busch ning rahvasuus nimetatigi maja Buschi majaks.

Rahvusromantilise suuna viljelejana püstitas ta ühena esimestest küsimuse eesti arhitektuuri rahvuslikkusest. Tema projekteeritud Kalevi seltsimaja Pirital (1911–1912, hävinud), mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks. Rahvusromantiline kallak on iseloomulik ka 1920. aasta Helsingi messi Eesti paviljonile ja Järve jaamahoonele.

Ta hakkas ühe esimesena projekteerima Tallinna suuri üürimaju, milles lähtus Põhjamaade arhitektuurist. Teedeministeeriumis projekteeris raudteelaste elamuid.

Burmani loomingu paremikku kuuluvad hoone Tallinnas Raua 39, endine postipeavalitsuse hoone Kreutzwaldi 10/12, Eesti Panga maja Viljandis, Toompea lossi ja Balti jaama ümberehitamine ning Iseseisvuse panteoni projekt.^[2] 1930. aastail süvenenud esinduslikkusetaotlus ilmneb Eesti Kunstimuuseumi hoone konkursile esitatud projektis. Koostas Saku aedlinna projekti ja Tallinna Vabaduse väljaku rekonstrueerimise kava. Pärast II maailmasõda projekteeris põllumajandusehitisi ja eramuid.

Burmani arhitektuur oli valdavalt juugendstiilis. Tallinna Karu tänavale projekteeritud elamuga lähenes Burman funktsionalismile.

Akvarelli viljeles Burman juba kooliajast. Varastes piltides on märgata impressionismi mõju. Akvarellistina lõi ta aastatel 1908–1909 rea impressionistlikke Peterburi ja Helsingi sadamamotiive ning seeria maastikke Soomest. Ta võttis osa pea kõigist suurematest kunstinäitustest Eestis. 1911 esines koos Paul Burmaniga Riias ning 1917 toimus isikunäitus Tallinnas. 1920. aastate akvarellid olid dekoratiivsemad. 1930. aastatel muutus tööde käsitluslaad tasakaalukaks ja koloriit vaoshoitumaks.

1939. aastal käis koos pojaga kuuajasel reisil Rootsis, kus osales rahvusvahelisel ehituskongressil ja maalis hulga huvitavaid Stockholmi motiive.^[2] Pärast II maailmasõda maalis hulgaliselt linnavaateid.

Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, oli korduvalt selle esimees ja juhatuse liige.

Ta oli Paul Burmani vend, Karl Burman noorema isa ja Kristi Burmani vanaisa. Tema abikaasa oli Helene (neiuna Veltman; 1887–1963), abikaasa õde Clarissa (1889–?) oli Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi vähemusrahvuste osakonna eesti keele ja kirjanduse lektor, kälimees Artur Vallner oli Eesti ja Nõukogude poliitik, abikaasa õe Käthe (1896–1979) abikaasa oli kirjanik A. H. Tammsaare^[3].