Jaapani muusika

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Jaapani muusika on Jaapani traditsiooniline ja moodne muusika.

Jaapan on ajalooliselt olnud tihedalt seotud Hiina ja Koreaga, mille kultuurid on ka Jaapani kultuuri mõjutanud. Enamik pille ja muusikastiile on algselt pärit Hiinast ja Koreast.

Jaapanlased kuulavad väga mitmekesist muusikat: traditsioonilist Jaapani muusikat, Jaapani popmuusikat, lääne klassikalist muusikat, Ameerika popmuusikat jm.

Traditsiooniline jaapani muusika jaguneb kunstmuusikaks ja rahvamuusikaks. Kunstmuusikal on mitu stiili, igaüks neist kujunes välja eri ajalooperioodil. Üldiselt mängib vokaalmuusika Jaapani ajaloos palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika.

Traditsiooniline jaapani muusika arenes välja jaapani traditsioonilistest teatriliikidest (nō, kabuki, bunraku).

Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud Jaapani algasukate usurituaalidega. See muusika hõlmas nii laulu kui ka instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ning jagunesid löökpillideks (trummid), puhkpillideks (flöödid) ja keelpillideks (kannel).

5. sajandil avas Jaapan end Aasia mandri kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud tutvustasid keisri õukonnale senitundmatuid muusikavorme.

Budismi levik Jaapani saartel edendas vaimulikku muusikat. Selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) pani aluse noodistamisele, mistõttu arenes vaimulik muusika templites ja keisri õukonnas kiiresti edasi.

Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika gagaku ja paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid, näiteks sarugaku.

 Pikemalt artiklis Gagaku

Heiani perioodil (794–1192) tekkis gagaku – muusika, mida esitati peamiselt õukonnas kõrgklassile. Gagaku jaguneb kolmeks: algupärane võõramaine muusika, algupärane Jaapani muusika ja võõrmõjuline Jaapani muusika.

Algupärase võõramaise muusika (kangen) juured ulatuvad Hiinasse, Koreasse ja teistesse Lõuna- ja Kagu-Aasia maadesse. Kangen ning jaguneb kaheks: Hiina päritolu to-gaku ja Korea päritolu komagaku. See on puhas orkestrimuusika, mis saadab tantsu (bugaku).

Algupärane jaapani muusika ehk kokufu kabu ehk jaapani tantslaul on instrumentaalsaatega vokaalmuusika. See põhineb iidsel muusikal, mida mängiti templiriitustel ja ka õukonnatseremooniatel.

Viimases kategoorias, võõrmõjulise jaapani muusika hulka kuuluvad saibara, mis pärineb rahvalauludest, ja roei (Hiina palvepoeemid). Neid saadab instrumentaalmuusika.

Gagaku's kasutati järgmisi muusikariistu: suuorelid, flöödid, trummid ja kandled. Nende kooslused määras ära muusika liik. Gagaku't esitati õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aeg-ajalt kasutatakse selle elemente kaasaegses muusikas.

Lisaks gagaku'le kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati budistlikel teenistustel ja millega pandi alus jaapani vokaalmuusikale.

Keskajal (13.–16. sajandil) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: rahvamuusika, millega kaasnesid šinto rituaalid, eriti need, millega püüti saavutada kami (šinto jumalad) poolehoidu ja head viljasaaki.

Kamakura perioodil (1192–1333) ja ka Muromachi perioodil (1338–1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamistantsude arengu ühtlane tõus. 14. sajandi lõpuks olid väljakujunenud draama nō koos oma muusikaga nōgaku ja tants shimai. Nō on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga.

Nōgaku'l oli kaks elementi: vokaal (utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instrumentaal (hayashi, mis sisaldas bambusflööti, ja kolm trummi). Laulu ei saadetud mitte alati instrumentidega.

Edo ajajärgul (1603–1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nōgaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki keelpill) ja shakuhachi (flööt).

Meiji ajajärgul (1868–1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi Jaapani traditsioonilise muusika vastu vähenes tänu lääne muusikastiilide levikule.

Azuchi-Momoyama periood (1573–1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid shakuhachi, koto ja shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust.

Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6–2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instrumenti umbes nagu tänapäeval kitarri.

Koto'sid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisem 13 keelega koto.

See oli Edo ajajärgu (1603–1868) alguses, kui sündis koto'l põhinev muusikastiil sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868–1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. Seda koostasid, mängisid ja andsid edasi vaid pimedad naised ja tüdrukud. Kõrgemas sõjalises ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuuriharidusest. Edo perioodil rajati kaks sokyoku koolkonda: ikuta ja yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa, ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalsele osale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.

Biwa on Hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710–794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794–1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku tendai koolkonda. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel.

On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Need erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3–9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwa't (heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwa't (bugaku biwa) ja ka shigen biwa't, millel oli neli keelt ja üheksa silda. Biwa't mängitakse, kasutades suurt elevandiluust või puust plektronit, nagu mängitakse bandžot.

Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawa saarel ja Edo ajastul ka mujal Jaapanis. Kiiresti muutus see geišade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabukiteatri (üks traditsioonilise Jaapani teatri vorme) orkestrites.

Shamisen'i neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist.

Shamisen'i mängitakse samuti suure elevandiluust või puust plektroniga. Shamisen'i kasutati populaarsete laulude (jiuta, kouta jt) saateks Edo ajastul. Shamisen'i kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp shamisen'i muusikat arenes välja kaheks liigiks: jiuta ja nagauta. Esimene neist on puhas muusika, teine aga seotud tantsuga kabukidraamades.

Jutlustuslaulul on ka mitmeid stiile: gidayu-bushi, kiyomoto, tokivazu ja shinnai. Kiyomoto't ja tokivazu't kasutati ka tihti kabukitantsude saateks.

Taiko on üldine termin mitmesuguste Jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. sajandil Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taiko't mängitakse kahe lühikese puust pulga (bachi) abil.

Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko (suur kahepoolne kaunistustega trumm), tsuri daiko (teatud liiki gong), kakko (väike kahepoolne trumm, mida kasutati orkestrites ja õukondades) ja uchiwa daiko (käepidemega tamburiin).

Shakuhachi on flööt, mis toodi sisse Hiinast Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks.

Shakuhachi'l on oma muusikaline repertuaar. Sellel on oma koht ka nō (üks traditsioonilise Jaapani teatri vorme) orkestrites, kus see tihti saadab koto't või shamisen'i. Shakuhachi't mängiti algselt zen-budistlikel teenistustel ja oli rändavate zen-munkade lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks, on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Seda kasutati ka koos koto ja shamisen'iga lihtsas, puhtas, ilma religioosse tagapõhjata muusikas.

Peale shakuhachi on Jaapanis ka muud liiki flööte. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on yokobue (flööt), ryuteki või kichiriki (seitsme auguga toru), sho no fue (meenutab paaniflööti, 10–24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga).

Jaapani provintsides on tohutul hulgal rahvalaule. Enamus neist on seotud ususündmuste ja igapäevaelu toimetustega (kalastamine, talutööd jne). Kuid nüüd, mil elulaad on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe. Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem. On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja shamisen'iga. Rahvalaulud on peamiselt populaarsed vanema põlvkonna seas.

Jaapani lastelaulud saab jagada traditsioonilisteks ja modernseteks. Kui esimesi on lauldud lastele üle sajandite, siis viimased hakkasid ilmuma pärast esimest maailmasõda. Traditsioonilisi lastelaule on mitu liiki: hällilaulud, mängulaulud ja kontserdilaulud. Sageli jutustavad need laste tegevustest vanematel ajajärkudel: hüppenööriga hüppamisest, lohede lennutamisest, peitusemängust jne. Modernsed jaapani lastelaulud räägivad peamiselt lapsepõlve rõõmudest.

Jaapanlased naudivad ka paljusid popmuusika liike. Kõige rohkem fänne on jaapanlaste seas nende endi kodumaisel popmuusikal. Seda kutsutakse kayo-kyoku ja inimesed ei naudi seda vaid kontsertidel ja raadiost või telerist, vaid laulavad seda ka kodudes ja baarides karaokena.

Kayo-kyoku peamised stiilid kujunesid välja 1910. aastate lõpus ja 1920. aastatel. Nüüdisajaks on see muutunud tänu muu maailma popmuusika mõjudele. Nende uute stiilide meloodiad on kõrgematasemelised ja rütm on rohkem artikuleeritud tugeva elektroonilise trummiga.

Popid on siiski ka Ameerika džäss- ja popmuusika ja latiinomuusika. Viimasel ajal on üha rohkem võitnud populaarsust rokk, soul ja folk läänemaadest ja seda eriti noorema põlvkonna seas.

Tänapäeval on huvi traditsioonilise Jaapani muusika vastu uuesti kasvanud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 1980. aastatest, kui ülikoolides avati Jaapani rahvusliku muusika õppetoolid.

Jaapani muusika säilitamine ja areng toimub praegugi. Paljud heliloojad töötavad aktiivselt koto- ja shakuhachi-muusika valdkonnas. Paljud neist püüavad omavahel põimida Jaapani traditsioonilist muusikat läänemaailma muusikaga. Üks ansambleid, mis on pühendunud uue Jaapani muusika loomisele traditsioonilises stiilis, on 1964. aastal loodud Ensamble Nipponica. Jaapani rahvuslikke pille kasutades on neil lai repertuaar, mis oma vormilt on lähedane lääne muusikale.

• Jaapani muusikute loend
• Jaapani lauljate loend