Immigrant

Immigrant ehk sisserännanu on inimene, kes on mingisse riiki teisest riigist alaliselt või pikaks ajaks elama asunud. Immigrant võib lahkuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Immigrantide arvu piiravad riikides kehtestatud kvoodid. Eestil on see näiteks 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast.^[1]

Inimesed migreeruvad erinevatel põhjustel. Neid võib rühmitada ökonoomilisteks, sotsiaalseteks, poliitilisteks ja keskkondlikeks põhjusteks.^[2]

• Ökonoomiline migratsioon
  • töö-otsingud
  • karjääri tegemine
• Sotsiaalne migratsioon
  • kvaliteetsema elupaiga otsingud
  • perekonna juurde liikumine
• Poliitiline migratsioon
  • poliitilise tagakiusamise eest põgenemine
  • sõja eest põgenemine
• Keskkondlik migratsioon
  • katastroofide, näiteks üleujutuste, maavärinate, vulkaanilise tegevuse, eest põgenemine

Inimene võib lahkuda riigist kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Sunniviisiliselt lahkujat nimetatakse pagulaseks.

• Vabatahtliku migratsiooni põhjused on tööotsingud, paremate elutingimuste otsingud, õpingud, perekondlikud põhjused ja parematesse loodustingimustesse ümberasumine.

• Sunniviisilised ümberasumise põhjused on sõjad, loodusõnnetused, näljahädad, poliitilised, usulised, rassilised põhjused, küüditamised.

Barjäärid on takistavad tegurid, mille tõttu võib migrant mitte otsustada teatud riiki kolida. Selleks võivad olla näiteks keel, raha, kaugus, rahvuskaaslaste kogukonna puudumine.

Piirkonda, kuhu immigrant läheb, nimetatakse tõmbepiirkonnaks.^[2]

• Tõmbefaktorid
  • kõrge tööhõive
  • riigi rikkus
  • rohkem teenuseid
  • vähem kuritegevust
  • parem kliima
  • poliitiline stabiilsus
  • rohkem viljakat maad
  • väiksem looduskatastroofide oht

Piirkonda, kust immigrant tuleb, nimetatakse tõukepiirkonnaks.

• Tõukefaktorid
  • vähe teenuseid, mugavusi
  • vähene turvalisus
  • kõrge kriminaalsus
  • halb viljakus
  • põud
  • üleujutused
  • vaesus
  • sõda

Immigrantidel võib sihtriikides tekkida poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid raskusi. Sageli on nende arvamus, unistused ja teadmised sihtriigi oludest ja võimalikust töökohast liiga positiivsed. Immigrante peetakse odavaks tööjõuks ning nad saavad ka sellekohast palka. Enamasti on immigrandid ka väheharitud. Tööandjad arvavad enamjaolt, et odav tööjõud tähendab ka seda, et nende elutingimustega pole vaja palju vaeva näha. Ööbitakse tänavatel või hurtsikutes. Immigrant on siiski õnnelik, kuna palka makstakse. Lisaks võidakse langeda diskrimineerimise ohvriks. Kohalikel inimestel kujuneb immigrantidesse teatud suhtumine, mistõttu kujuneb massiline vihkamine ja eemaletõukamine. Eriti ebakindel on mitteametlikult riigis viibivate sisserändajate olukord, sest neil ei ole sotsiaalkindlustust ega muid õigusi.^[3]

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses toimus ulatuslik väljaränne ehk emigratsioon kolooniatesse, sest seal vajati töökäsi ja Euroopas oli liiga palju rahvast. 20. sajandi esimesel poolel rännati välja maailmasõdade tõttu. 1950. aastatest alates hakkas toimuma immigratsioon vaestest riikidest Euroopasse, sest vajati tööjõudu. Paljud tulid endistest kolooniatest. 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses rännati ja siiani rännatakse Ida-Euroopast Lääne-Euroopasse erinevatel põhjustel, näiteks töö, haridus, parem elukeskkond. Haritud tööjõud rändab aga eelkõige Põhja-Ameerikasse.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses rändasid eestlased põllumaa otsinguil Lõuna-Siberisse, Kaukaasiasse, Krimmi ja Peipsi taha. 1918. aastal alanud Punase terrori eest põgeneti Nõukogude Venemaalt Eestisse. Pärast 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingut toimus opteerumine Eestisse. Teise maailmasõja ajal ja järel toimusid ränded itta ja läände Nõukogude Liidu ja Saksamaa okupatsioonide ajal: Nõukogude ja Saksa vägede sissetung (vastavalt 1940. ja 1941. aastal), baltisakslaste ümberasumine Saksamaale 1939., 1940. ja 1941. aastal, Nõukogude võimule lojaalsete inimeste evakueerimine Nõukogude Liidu tagalasse ning Punaarmeesse sundmobiliseeritud eestlaste äraviimine Eestist ja juuniküüditamine 1941. aastal, Euroopa juutide paigutamine okupeeritud Eesti alal loodud Saksamaa koonduslaagritesse, Suur põgenemine 1944. aastal, märtsiküüditamine 1949. aastal. 1944. aastast kuni 1990. aastateni toimus sisseränne Nõukogude Liidu aladelt rahvaste segamise ja sovetiseerimise eesmärgil. 1990. aastatel algas tagasiränne endise Nõukogude Liidu aladele, 2010. aastatel väljaränne läände parema elu otsinguil.

• Immigratsioon