Hedonism

Hedonism (vanakreeka sõnast hēdonē 'nauding') on mõtteviis, mille kohaselt on nauding ainus tõeline hüve^[1]. Lihtsustatult öelduna pürgib hedonist netonaudingu maksimeerimise suunas (naudingust lahutada kannatus).

Naudingut mõistetakse hedonismi eri variantides erinevalt. See võib muu hulgas tähendada rõõmu ja heaolu.

Eetiline hedonism on idee, et igal inimesel on õigus teha kõik oma võimuses, et saavutada suurim võimalik kogus naudingut, mis neile võimalikuks osutub. See on samuti idee, et iga inimese naudingu määr peaks kaugelt ületama tema kannatuste hulga. Koos nende ideedega toetab eetiline hedonism seda, et on eetiliselt ja moraalselt õige teha kõik, mis vajalik, et seda naudingut saavutada.

Kürenaikud oli ultra-hedonistlik filosoofiakoolkond, mis sai alguse Kreekas 4. sajandil e.m.a, Küreene Aristippose eestvedamisel. Aristippost peetakse üheks hedonismi rajajaks. Ta oli Sokratese õpilane, kuid ta omandas hoopis teistsugused filosoofilised vaated, kui olid tema õpetajal.

Kürenaikud eristasid kahte seisundit ehk naudingut ja valu, millest esimene on kõigi jaoks meeldiv ning teine kõigi jaoks vastik ja eemaletõukav. Nauding on meie jaoks juba noorest peale vaistlikult ligitõmbav ja me püüdleme selle poole ning püüame kramplikult vältida valu. Kürenaikud õpetasid, et nauding on ainus tõeline hüve, ja see ei tähendanud ainult valu ja kannatuste puudumist, vaid just mõnusaid ja nauditavaid tundeid ja aistinguid. Epikuroslik arusaam, et nauding seisneb valu ja kannatuste puudumises, ei ole kürenaikude jaoks üldse nauding; samamoodi nagu naudingu puudumine ei ole iseenesest valu. Samuti panid nad paika, et nauding ei erine naudingust, ning üks nauding ei ole meeldivam kui teine.^[2].

Aristippos elas luksuslikult ja õpetas, et elu eesmärk on püüelda väliseid ja kehalisi naudinguid. Kürenaikud kinnitasid, et kehalised naudingud on kaugelt paremad kui vaimsed naudingud, ja et kehalised kannatused on palju hullemad kui vaimsed kannatused, mistõttu nad ka pöörasid rohkem tähelepanu kehale kui vaimule.

Kürenaikude koolkonna populaarsus suri välja sajandi jooksul ning selle asemel hakkas levima epikuurlaste peenem analüüs.

Epikuros (342/341 e.m.a – 271/270) oli Kreeka filosoof, kes pidas suurimaks hüveks püüda tagasihoidlikult meeldivaid naudinguid eesmärgiga saavutada rahu seisund ja hirmust ning kehalistest piinadest vabanemine. Kuigi Epikurose õpetused on üks versioon hedonismist, kuna ta peab naudingut ainsaks loomuomaseks hüveks, on tema arusaam naudingust erinev tavapärasest, sest Epikurose jaoks seisnes nauding eelkõige kannatuse puudumises ja ta propageerib lihtsat ja tagasihoidlikku elu.

Epikuros on seisukohal, et elus põhjustab väärtusliku heaolutunde kadumist see, kui me ihaldame asju, mida me ei saa endale lubada nii palju, kui me tahaksime. Ta ei kiida heaks külluslikku elustiili, rikkalikku toitumist ja liigset kirgedele allumist. Ta arutles, et inimene ei peaks sööma liiga rikkalikult, sest see võib hiljem kaasa tuua ebamugavusi. „Parem lebada õlekõrtest asemel ja olla hirmust vaba, kui omada kullast diivanit ja priiskavat peolauda, kuid ikkagi olla ilma meelerahuta.“^[3] Võimalus, et lihtne iha järgi lõbutsemine võib hiljem viia kurbuseni, kui lõbu otsa saab, on tema jaoks liiga suur risk, mistõttu pidas ta tervitatavaks hoopis lihtsate mõnude nautimist. Selle all mõtles ta kehalistest himudest, seksist, liigsetest himudest jms eemale hoidmist, mistõttu kaldus tema eluviis pigem askeetlusse.

Epikurose vaadete järgi saavutatakse kõrgeimat naudingut (kannatuste puudumine ja rahu) teadmiste, sõpruse ning voorusliku ja mõõduka elu elamise abil.

Epikureism oli algselt väljakutse platonismile, kuigi hiljem sai sellest stoitsismi põhiline oponent. Epikuros ja tema järgijad hoidsid poliitikast kõrvale. Pärast Epikurose surma juhtis tema kooli edasi Hermachus^[küsitav].

Mõned Epikurose kirjutised on säilinud.

Utilitarism on eetikas positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalselt kasu või naudingut võimalikult paljudele inimestele.

18. ja 19. sajandi Briti filosoofid Jeremy Bentham ja John Stuart Mill kaitsesid eetilise utilitarismi teooriat, mille kohaselt me peaksime valima sellise käitumisviisi, millel on kõige paremad tagajärjed. Kuigi nad on ühel nõul, et eesmärgiks on õnnelikkuse saavutamine, erinevad Benthami ja Milli versioonid hedonismist.

Jeremy Bentham pooldab kvantitatiivset lähenemist. Bentham uskus, et naudingu väärtust saab kvantitatiivselt mõista. Sisuliselt uskus ta, et naudingu väärtuse saame teada, kui püüame naudingu intensiivsust korrutada selle kestusega. Niisiis ei ole asi lihtsalt naudingute arvus, vaid arvestada tuleb ka nende kestust ja intensiivsust.

John Stuart Mill ja tema kaaskondlased aga pooldasid kvalitatiivset lähenemist. Mill uskus, et naudingud ise ei ole üheväärtuslikud, vaid eksisteerivad erineva tasandi naudingud - kõrgema kvaliteediga naudingud on paremad kui madalama kvaliteediga naudingud. Mill on arutlenud, et lihtsamatel olenditel (tihti viitab ta sigadele) on kergem ligi pääseda lihtsamatele naudingutele ja kergem õnnelik olla, sest kuna nad ei mõista kõiki elu aspekte, siis saavad nad lihtsalt oma madalamate naudingute isule järele anda ja neid endale lubada. Targemad ja intelligentsemad olendid on aga väärikamad ja "teavad paremini", mistõttu nad ei langeks madalamate naudingute ohvriks nii kergesti.

„Kõrgemate võimetega olend vajab rohkemat, et olla õnnelik, on tõenäoliselt suuteline tugevamaks kannatuseks ja pääseb sellele kindlasti lähemale rohkematel juhtudel kui mõni madalam olend; kuid hoolimata kõigist neist kalduvustest, ei saa ta kunagi tahta vajuda olemisse, mida ta peab alaväärsemaks. Me võime anda mis tahes seletuse sellele mitte tahtmisele; (...) aga ta kõige sobivamaks nimetuseks on väärikustaju, mida omavad mingil kujul kõik inimolendid.“ ^[4]

• sübariit
• negatiivne hedonism

• Manifesto of the Hedonist International
• The Encyclopedia of Religion and Ethics, volume 6, page 567