Hadrianus II

Hadrianus II
Valitsemisaja algus	14. detsember 867
Valitsemisaja lõpp	872
Eelkäija	Nicolaus I
Järeltulija	Johannes VIII
Sünnikuupäev	792 ?
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	872
Surmakoht	Rooma

Hadrianus II oli paavst 867–872. Ta oli 106. paavst.

Hadrianus oli sündinud Roomas 792. aasta paiku. Ta oli Talaruse poeg ja pärines aristokraatlikust suguvõsast, kust põlvnesid ka paavstid Stephanus IV ja Sergius II. Tema isast sai hiljem piiskop.

Hadrianus abiellus enne vaimulikuks saamist, tema abikaasa nimi oli Stephania ja neil oli tütar.

Hadrianus ordineeriti umbes aastal 842 Gregorius IV poolt alamdiakoniks ja San Marco kardinalpreestriks. Ta osales samal aastal Roomas toimunud kirikukogul. Hadrianus valiti 855 ja 858 paavstiks, kuid ta loobus mõlemal korral sellest ametist.

Paavstiks saamine

Hadrianus II valiti Salvador Miranda andmetel paavstiks 13. novembril 867, kirikuloolase J. N. D. Kelly arvates aga 14. detsembril 867 kompromisskandidaadina, sest Nicolaus I pooldajad ja kriitikud ei suutnud saavutada piisavat toetust. Ta pühitseti ametisse 14. detsembril, tema valimist tunnustas Frangi keiser Ludwig II.

Rooma rüüstamine

10. märtsil 868 tungis Rooma Spoleto hertsog Lamberto I. Rüüstamise käigus vägistas ja tappis vastupaavst Anastasius Bibliothecariuse lähisugulane (teistel andmetel vend) Eleutherius (Eleuterio) paavsti tütre ja naise, kui oli kuulnud, et keisri sõjamehed tulid teda vahistama. Eleutherius hukati ja Hadrianus II tagandas rüüstamise järel bibliothecarius'e ametist Anastasiuse, kes 12. oktoobril 868 ekskommunitseeriti, kuid 869. aastal ennistati uuesti ametisse.

Suhted Frangi valitsejatega

Hadrianus II lubas Monte Cassino kloostris kohtumisel abielu rikkunud Lotringi kuningal Lothar II-l tal naasta kiriku osadusse, kui kuningas oli eelnevalt avaliku vandega lubanud katkestada suhte oma armukese Waldradaga. Paavst vabastas ka Waldrada kirikuvandest.

Kui Lothar II 8. augustil 869 suri, toetas paavst tema järglasena keiser Ludwig II-t, kuid Karolingide valitsejad taunisid paavsti sekkumist oma suguvõsa asjadesse ja 870. aastal sõlmitud Meersseni rahulepinguga jagasid Charles II Paljaspea ja Ludwig Sakslane Lothari valdused ära.

Paavst kroonis pantvangist vabanenud Ludwig II 18. mail 872 taas keisriks ja vabastas ta Benevento hertsogile Adelchile antud vandest. Ta lubas Charles Paljaspead toetada keisrina, kui Ludwig II peaks surema.

Suhted gallikaani piiskoppidega

Hadrianus II saatis Porto piiskopi Formosuse 869. aastal Frangi riiki, et see nõustaks kohalikke piiskoppe Lotringi kuninga Lothar II ja tema abikaasa suhte osas, kuid kuningas suri peatselt. Charles Paljaspead Lothari järglasena tunnustanud Reimsi peapiiskop Hincmar taunis paavsti sekkumise pärast Karolingide valitsejate troonipärilusvõitlusse, kuna paavst toetas Ludwig II-t.

Laoni piiskop Hincmar kaebas paavstile Reimsi peapiiskopi Hincmari ja kuningas Charles II Paljaspea peale, kuid edutult. Seejärel kaebas Hincmar uuesti paavstile. 871. aastal tagandati Hincmar Laoni piiskopi ametist, kuid paavst ei tunnustanud seda otsust.

Hadrianus II saamisel paavstiks saabusid 867. aastal Rooma ekskommunitseeritud Kölni endine peapiiskop Günther ja Trieri endine peapiiskop Thietgaud. Kui Thietgaud vabastati peatselt kirikuvandest, siis Günther pidi 869. aasta suvel teatama oma tagasitõmbumisest piiskopiametist ja alles siis vabastati ta kirikuvandest.

Konstantinoopoli IV kirikukogu

Pikemalt artiklis Konstantinoopoli IV kirikukogu

Hadrianus II ei viibinud Konstantinoopoli IV oikumeenilisel kirikukogul, kuid ta saatis sinna kolm legaati: hilisema paavsti Marinus I, Ostia piiskopi Donatuse ja Nepi piiskopi Stephanuse. Ühtki paavsti legaati ei määratud kirikukogu eesistujaks.

Paavst mõistis juunis 869 Roomas peetud sinodil hukka Konstantinoopoli patriarhi Photios I, kelle ametissemääramist ei peetud seaduspäraseks. Kirikukogu mõistis Photiose hukka, lõpetades nii ametlikult Rooma ja Konstantinoopoli vahelise tüli.

Liturgilised otsused

Hadrianus II tunnustas kirikuslaavi liturgia kasutamist.

Hadrianus II kinnitusel võisid piiskopid apelleerida paavstile metropoliitide või patriarhide otsuste peale.

Tema ajal maeti Rooma San Clemente kiriku altari alla paavst Clemens I säilmed, mille Kyrillos oli Bütsantsist ära toonud.

Mõnede kirikuloolaste arvates olevat Hadrianus II 870. aasta paiku kanoniseerinud püha Walpurga, kelle mälestuspäevaks seati 1. mai.

Uued kardinalid

Hadrianus II pühitses 11 uut kardinali.

Benedictus (Benedetto)
Donatus (Donato)
Germanus (Germano)
Johannes (Giovanni)
Johannes (Giovanni)
Leo (Leone)
Leo (Leone)
Paulus (Paolo)
Paulus (Paolo)
Petrus (Pietro)
Tedonus (Tedone)

Misjon

Bulgaaria kuningas Boris I kirjutas Hadrianusele ja soovis Porto piiskopi Formosuse määramist Bulgaaria peapiiskopiks, kuid paavst ei soostunud sellega, kuna tolleaegse kanoonilise õiguse kohaselt ei tohtinud piiskoppi teise piiskopkonna juhiks määrata. IV Konstantinoopoli oikumeenilise kirikukogu järel asus Bulgaarias misjonit läbi viima Konstantinoopoli patriarh, kuigi paavsti saadikud taunisid otsust.

Hadrianus II tunnustas Kyrillose ja Methodiose misjonitegevust. Mõlemad misjonärid külastasid 867–868 Roomat, kus paavst ordineeris nad piiskopiks. Hadrianus II moodustas Moraavia ja Pannoonia peapiiskopkonna ning määras Methodiose selle peapiiskopiks ja legaadiks slaavlaste juurde.

Hadrianus II kultuuriloos

Hadrianus II tutvustas 26. detsembril 871 Toursi peapiiskopile saadetud kirjas Nantes'i piiskopi Actardi tõlgitud Pseudo-Isidoruse dekreete.

Surm

Hadrianus II suri teadmata kuupäeval 872. aastal novembri keskpaiga ja 13. detsembri vahel Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Salvador Miranda andmetel suri ta 14. detsembril 872.

Hinnang

"Catholic Encyclopedia" iseloomustab Hadrianus II kui "ligimesearmastajat ja armastusväärset paavsti".

Kirjandus

Francis Dvornik. Photius, Nicholas I and Hadrian II. "Byzantinoslavica" 34, 1973: 33–50.
Ernst Dümmler. Über eine Synodalrede Papst Hadrian's II. "Sitzungsberichte der Preussischen Akademie der Wissenschaften, Philosophisch-Historische Klasse" 39, 1899: 754–767.
Hans Grotz. Die Zeit Papst Hadrians II (867–872) und der Anfang des photianischen Schismas im Spiegel der Geschichtsliteratur (1880–1966). "Zeitschrift für katholische Theologie" 90, 1968: 40–60, 177–194.
Hans Grotz. Erbe wider Willen. Hadrian II. (867–872) und seine Zeit. Wien, 1970.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Arthur Lapôtre. Adrien II et les fausses décretales. "Revue des questions historiques" 27, 1880: 377–431.
Liber Pontificalis.
Friedrich Maassen. Eine Rede des Papstes Hadrian II. vom Jahre 869. "Sitzungsberichte. Akademie der Wissenschaften in Wien, Philosophisch-Historische Klasse" 72, 1872: 521–554.
Stefan Sakac. Die kürzere slavische Fassung des Briefes "Gloria in excelsis Deo" Hadrians II. M. Hellmann, "Cyrillo-Methodiana. Zur Frühgeschichte des Christentums bei den Slaven 863–1963". Köln, 1964: 411–431.
Heinrich Schrörs. Eine vermeintliche Konzilsrede des Papstes Hadrian II. "Historisches Jahrbuch" 22, 1901: 23–36, 257–275.

Välislingid

Artikkel Hadrianus II kohta. (inglise keeles)
Artikkel Hadrianus II kohta. (inglise keeles)
Hadrianus II dokumendid.
9. sajandi kardinalid.
Artikkel Konstantinoopoli oikumeenilisest kirikukogust. (inglise keeles)
Artikkel Walpurgast. (inglise keeles)
Artikkel Kyrillosest ja Methodiosest. (inglise keeles)
Artikkel Laoni piiskopist Hincmarist. (inglise keeles)
Artikkel Clemens I-st. (inglise keeles)

Eelnev Nicolaus I	Rooma paavst 867–872	Järgnev Johannes VIII