Haapsalu ajalugu

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Haapsalu ajalugu on ülevaade Haapsalu linna ajaloost.

 Pikemalt artiklites Haapsalu piiskopilinnus, Haapsalu toomkirik ja Läänemaa stift

Aastatel 1260–1270 rajati Saare-Lääne piiskopilinnus, selle juurde tekkis alev, mis sai Hermann I-lt Riia linnaõigused 1279. aastal. Läänemaa keskus Haapsalu asus Ridala kihelkonna maadel. Linna ajalooline saksakeelne nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sõnast "haavasalu" või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest. Nime päritolu kohta on aga olemas ka mitu muud oletust. Haapsalu vanalinn asub kahe oosiga poolsaarel, mis loode suunas jätkub mandriga ühinenud laidude ahelikuna, mida kohalikud nimetavad holmideks. Holmide vahele on jäänud madalad lahed – Suur ja Väike viik. Viimastel aastakümnetel toimunud linna laienemise tõttu maa suunas on linna keskpunkt nihkunud ära Haapsalu piiskopilinnuse juurest.

 Pikemalt artiklites Saare-Lääne piiskopkond ja Saare-Lääne piiskop

 Pikemalt artiklites Ridala muinaskihelkond ja Ridala kihelkond

Liivimaa kodusõjas Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel, orduvägi Conrad von der Jocke juhatusel tungis Läänemaale ning ordu vallutas Haapsalu, kus rüüstati Pühavaimu hospidal ja toomhärrade hooneid^[1].

13.-14. sajandil asetses linn territooriumil Pime, Suur- ja Väike-Mere ning Rüütli, Vee, Kooli, Linda ja Jaani tänava alal, pindalaga umbes 6,3 ha. 13. sajandi keskpaiga asustusjäljed jäid piiskopilinnusest kirdesse – Lossiplatsi lõuna- ja põhjaküljele. Alates 14. sajandi ja 15. sajandi vahetusest hakati linnas rohkem kui varem ehitama kivihooneid ja linn ümbritseti linnamüüriga. Keskaegne Haapsalu oli osaliselt ümbritsetud linnamüüriga, linna hoonestusala oli 12 kvartalit umbes 30 krundiga, kokku 5,5 ha. Keskaegse Haapsalu tänavavõrk oli geomeetriline: paralleelselt kulgevad Jaani 15 ja Kooli tänav ning Pime tänav (nüüdseks tänavavõrgust kadunud) ja nendega risti kulgevad Linda, Väike-Mere ja Suur-Mere tänav. Piiskopilinnusest lääne poole jäid Ehte tänav ja Saue tänav ning Ehte tänavalt Viieristile kulgev Mängu tänav. Hilisema piiskopilinnusest läänepoolse eeslinnus põhjapoolse (Osutitorn) värava eest alanud Pime tänav viis Saksa väravani (Linda ja Rüütli tänava ristmikul), kustkaudu sai Haapsalu sadamasse.

Arheoloogiliselt on kindlaks tehtud Haapsalu linnamüür linna põhjaküljel Rüütli ja Wiedemanni tänaval ja kaks linnaväravat: Saksa värav ja Suur Rannavärav. Aastast 1761 pärineva Haapsalu raearhiivi linnamüüri kirjelduse põhjal oli Haapsalul varem merepoolses osas ringmüür ning maa poolt oli linn kaitstud veekraavi ja muldvalliga. Veekraav ulatus merest kuni ringmüürini. Kokku oli linnamüür 550 sülda ehk ligikaudu 1173 meetrit ning veekraav ja muldvall 330 sülda ehk ligikaudu 703 meetrit pikk. Linnamüüril oli neli väravat: Karja (Carrie), Vene (Reuschische), Saksa (Deutsche) ja Vee (Wasser) värav. 1960. aastal tehtud uuringute põhjal hindas Villem Raam, et linnamüür ehitati Saare-Lääne piiskopi Winrich von Kniprode valitsemisajal aastatel 1385–1419. Müüri hilisemat kadumist linnapildist seostas ta 16. sajandi teise poole Liivimaa sõja sündmustega, mil Haapsalu rohkete vallutamistega kaasnes ka linnamüüri purustamine..^[2] Keskaegse Haapsalu sadama asukoht on lokaliseerimata.

Linna lääne- ja lõunaosa kindlustuste kohta andmed puuduvad. Linna ja linna kaitserajatistega oli tihedalt seotud Haapsalu piiskopilinnus. Linnuse idaküljel paiknes keskaegse linna surnuaed, mis pole säilinud. 16. sajandi alguses ehitati suure eellinnuse müüre kaitsvad suur väravatorn, Aia poolrondeel ja Põlluväravatorn.

Haapsalu luterlikule kogudusele oli 16. sajandil kohandatud aidahoone Kooli tänav 4, 1524. aastal on nimeliselt esmamainitud Haapsalu Jaani kirikut. Haapsalu linnakirik on ehitatud 15. sajandi lõpul või 16. sajandi alguses ümber aidast, seetõttu on see erandlikult põhja-lõunasuunaline. Kirik oli pühitsetud pühale Nikolausele. Kas 18. või 19. sajandil on Haapsalu linnakiriku ja Haapsalu toomkiriku kaitsepühakud vahetusse läinud, mistõttu tänapäeval kannab pühakoda Jaani kiriku nime.^[3]

Keskaegse Haapsalu turuplats on senini täpselt lokaliseerimata, aga vanimal seni säilinud Haapsalu kaardil aastast 1683 on näha tühi plats alates Jaani kirikust kuni Rootsituruni. Sireli tänava ja Toominga tänava nurgal majadevahelisel platsil asub Haapsalu Võllamägi, mis paiknes linna karjamaal ja oli linlaste, Saare-Lääne piiskopi ja toomkapiitli ühiskasutuses; võllamägi paiknes Haapsalu linnamüürist väljaspool ning toonaste Lihula ja Tallinna maantee vahel. Võllamäele maeti hukatud, samuti enesetapjad. Võllas lammutati 1801. aastal, mil kogu Vene keisririigis kästi kõik avalikud hukkamispaigad likvideerida.

Keskaegses Haapsalus oli kolm kasutatud kalmistut. Eelkõige kõrgematele seisustele (vaimulikud, aadlikud) mõeldud Haapsalu toomkirik 1279–1726, luterlastest linnakodanikele mõeldud Jaani linnakirik 1524–1773 ja alamkihtidele mõeldud Nikolai eesti koguduse Nikolai kalmistu Haapsalu lossimüüri kõrval umbes aastatel 1550–1773. 1772. aastal keelas Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga Venemaa keisririigis matmise nii kirikutesse kui ka kirikute ümber.

1260. aastate algul viidi Saare-Lääne piiskopkonna keskus ja piiskopi residents Pärnust Haapsalusse. Haapsalu piiskopilinnuses asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja seal asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium – Saare-Lääne toomkapiitel. Piiskopi residents asetses Haapsalus kuni Kuressaare lossi asutamiseni, 14. sajandi esimese poole lõpul.

Liivimaa sõja 1560. aasta venelaste rüüsteretke tulemusel jäi linnas terveks ainult kolm maja, arvatavasti hävis sõjas peaaegu kogu linna hoonestus. Põhjamaade seitsmeaastases sõjas, 1563 vallutasid rootslased Haapsalu, Läänemaa ja poole Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad. 4. augustil 1563 vallutas Rootsi väepealik Åke Bengtsson Färla Haapsalu Rootsile, toomkirik rüüstati ja vaimulikud kihutati minema. Rootsi alla läksid ka Lihula ja Koluvere lossid. 1574. aastal pantis Rootsi ooberst Claes Åkesson Tott Haapsalu rahapuudusel Liivimaa mõisameestele ja 1575. aastal läks Haapsalu 46 666 riigitaalri eest taanlaste kätte.

Kahekümneviieaastases sõjas 1575. aasta Moskva tsaaririigi väed rüüsteretke ajal Saare- ja Läänemaale, vallutasid venelased Koluvere, Lihula ja Vigala lossid ja 22. veebruaril 1576. aastal alistus Taani teenistuses olnud Claus von Ungern ka Haapsalu linnuses ilma võitluseta venelastele^[1]. 1576. aasta mai alguses sooritasid Taani väed Kuressaarest rüüsteretke Haapsallu. 1581 vallutas Karl Henriksson Horn Koluvere, Vigala, Haapsalu ja Lihula linnuse koos kogu Läänemaaga.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf müüs 1625. aastal Haapsalu linnuselääni koos Haapsalu linna ja kindlusega krahv Jakob De la Gardiele.^[4] 66 830 riigitaalri eest. Viimane ühendas selle oma teiste Läänemaal ja Harjumaal asuvate maavaldustega ning moodustas neist 1628. aastal Haapsalu härraskonna.^[5] De la Gardiede nimel haldas seda suurvaldust asehaldur, kes resideeris Haapsalus ja kellele oli allutatud ka linna raad.^[4]

Jakob De la Gardie ajal aastatel 1641–1647 ehitati linnus lossiks ja Jakob De la Gardie ajal taastati toomkirik Haapsalus, mis oli 1563. aastast seisnud varemeis, kuid 1688. aasta tulekahjust alates on Haapsalu loss varemeis. Magnus Gabriel De la Gardie ajast on säilinud 1683. aastal kartograaf Samuel Waxelbergi joonistatud panoraamvaade linnale lõunast ja läänest ning Haapsalu linna plaan.^[6]

1710. aasta juulis tuli Põhjasõjas Vene kindral Rudolph Felix Bauer Haapsalu alla ja võitis lossi kerge vaevaga, sest katk oli nõrgestanud kaitsevõimet, Haapsalu alistus vastupanuta. Enamus kodanikke oli surnud katku ja linn, kus Rootsi aja lõpul oli olnud oma 500 elanikku, mandus külaks, milles elati vaid mõnekümnes majas. Pärast sõda ei hoolitsetud enam lossi eest ja see muutus varemeiks.

1715 külastas Haapsalut Moskva tsaar Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega, käskis muuta linnuse kaitserajatised kasutamiskõlbmatuks, kartes rootslaste tagasitulekut. Peeter I andis tollasele Haapsalu kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenile bürgermeistri ametikoha ning kangete jookide turustamise monopoli; samuti tunnustas Moskva tsaar Haapsalu vanu privileege.

1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valitsusaeg ning kehtestati Venemaa võim. 1726. aasta torm rebis Haapsalu toomkirikult maha katuse ja jättis hoone varemeteks kuni aastani 1889.

Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. Kuid Haapsalu kodanike kaebused rae erapooliku kohtupidamise ja linnajuhtimise üle olid kuberneri nii ära tüüdanud, et ta määras asja lahendama eraldi komisjoni. Põhjaliku uurimise tulemusel täiendati Haapsalu raadi asjatundlike liikmetega. Raesekretäriks kutsuti Johann Georg Rambach.

1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Bürgermeistriks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus vastavalt raeliikmete huvidele ümber.

1756. aastal ehitati Haapsallu bürgermeister J. Tobias-Enkini initsiatiivil esimene õigeusu kirik linna majutatud sõjaväelaste tarbeks. Puitkirik oli pühitsetud Pühale Kolmainule. Vene õigeusu kiriku Haapsalu Püha Kolmainu kogudus moodustati Haapsalus 1. veebruaril 1836.

1773. aastal kinkis Uuemõisa mõisaproua Barbara von Richter Haapsalu luterlikule kogudusele maa kalmistu rajamiseks Uuemõisale kuulunud põllul, kalmistu pühitseti 6. augustil 1773. 1863. aastal võeti kalmistuna kasutusele vana surnuaia ja Posti tänava vaheline ala.^[7]

3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi siin kehtima kuni Katariina II surmani. Korra ja julgeoleku tagamiseks linnas ja Haapsalu kreisis oli ametis Haapsalu linnafoogt. Asehalduskorra ajal Eestimaal määrati korra ja julgeoleku tagamiseks linnas ametisse Haapsalu politseimeister (1783–1797).^[8] 1796. aastal muudeti Balti provintside valitsemine sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu ja Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks.

18. sajandi teisel poolel ehitati ühiskondlikke hooneid ja valmisid organisti maja (1771), Haapsalu raekoda (1775), Jaani tänav 2 pastoraadihoone (1777), arhitekt Caspar Mohri projekteeritud Haapsalu kohtumaja (1787), kus asus järgnevalt Läänemaa kreisikohus (tänapäeval F. J. Wiedemanni tänav 4) ja Kooli tänav 3 Johann Mohri projekteeritud tollimaja (1786–1792).

18. sajandi viimsest veerandi Haapsalu elamud olid enamasti ühe-, harva kahekorruselised kõrge kelp-, poolkelp- või viilkatuse ja keskse mantelkorstnaga ristkülikukujulise põhiplaaniga hooned. Kohaliku ehitustraditsioonimõjutustega hooneid, mida nimetati ka põlisbalti elamutüübiks, on hoone Ehte tänav 7. Analoogsed hooned on ka Suur-Mere tänav 12, Rüütli tänav 8, Wiedemanni tänav 5 ja Jaani tänav 10. 18. sajandi Haapsalu puithoonestusest on silmapaistvaim näide 1782. aastal ehitatud elamu Saue tänav 11 hoone.

Haapsalu Kreiskool tegutses 1805. aastast^[9] Kalda tänav 6^[10] hoones, kus 1886. aastal mindi üle vene õppekeelele ja asutus nimetati Haapsalu Linnakooliks. 19. sajandi algusest asus majas Ferdinand Johann Wiedemanni tänav 11^[11] Haapsalu elementaarkool (saksa k. Stadt-Elementarschule zu Hapsal). 1908–1917 töötas selles majas kroonu poeglaste algkool. 1918. aastal anti maja vastasutatud Haapsalu Poeglaste Gümnaasiumile (hilisem Läänemaa Ühisgümnaasium) 1930. aastatel oli hoone Rootsi eragümnaasiumi käsutuses. 1941–1964 kasutas maja Haapsalu 1. keskkool algklasside ja tööõpetuse ruumidena ning 1965. aastast on hoones Haapsalu lasteraamatukogu.

1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid neil oli üha vähem otsustusõigust. 1800. aastal oli Haapsalu linnaplaani järgi Haapsalus 99 elumaja, neist kuulus 28 aadlikele, mh omasid Haapsalus maju või villasid ka ümbruskonna mõisnikud, nagu Stackelbergid, Knorringid, Võnnu Ungern-Sternbergid.

1804. aastal külastas Haapsalut Venemaa keiser Aleksander I, inspekteeris kohalikku kürassiiripolku. Aleksander I peatus krahv Stenbocki majas Jaani tänav 2, kust sõitis edasi Lihulasse, Virtsu, Kuressaarde, Pärnu ja sealt laevaga tagasi Peterburi.

1805. aastal võttis apteeker Franz Heinrich Brasche kasutusele ujuvad supeltelgid Haapsalu rannas. 1825. aastal asutas Haapsalu kreisiarst Carl Abraham Hunnius Haapsalus esimese mudaravila, mida hiljem tunti Carl Leopold Bergfeldti mudaravilana, praegusel Suur-Liiva tänaval Kassininal (Kastininale) ning hakkas patsientide ravimisel katsetama Haapsalu ümbruse lahtede mudaga, mida loetakse ka Haapsalu kuurordi tegevuse alguseks..^[12] Carl Abraham Hunnius töötas välja mudaravi metoodika ja muda kasutamise näidustused ning teda peetakse Eesti kurortoloogia rajajaks. Mudaravila omandas apteeker Brasche ja seejärel 1856. aastal Carl Leopold Bergfeldt. 1845. aastal avas Carl Abraham Hunnius teise mudaravila, kui aastatel 1845–1847 ehitas Suuremõisa parun Adam Theodor Andreas von Ungern-Sternberg (1819–1847) Suure Promenaadi äärde Tagalahe randa kõrgemale seltskonnale mõeldud moodsa kivist mudaravila.

1830. aastatel alustas kaupmees ja Haapsalu raehärra Alexander Berg Tagalahe äärde rannapromenaadi rajamist, kuhu olid koondunud kolm väiksemat mudaravilat. Tagalahe äärde veetõusude vastaseks kaitseks hakati 1859. aastal rajama kaldakindlustust, mille kaldapealsele kujunes 4,5 m laiune ja umbes kilomeetri pikkune Suur promenaad. Suur promenaad sai alguse 1852. aastal rajatud vene õigeusu Haapsalu Maria-Magdaleena kiriku juures oleva, 1880. aastal rajatud Nikolai pargi juurest ja ulatus 1885. aastal rajatud villa Friedheimini (tänapäeval Supeluse tänav 2). Haapsalu väike ehk Šokolaadi promenaad asus seal, kus on praegu Pjotr Tšaikovski puiestee, ulatudes villa Freidheimist (Supeluse tn 2) kuni Ungern-Sternbergi kinnistuni, sinna, kuhu 1940. aastal paigutati Roman Haavamägi loodud Pjotr Tšaikovski mälestuspink.

1845. aastal loodi regulaarne aurulaevaühendus Haapsalu ja Peterburi vahel, liinil Peterburi–Tallinn–Paldiski–Haapsalu–Kuressaare–Riia ning kuurortlinna jaoks ehitati tsaar Nikolai II eriloaga 1902. aastal ka Tallinna–Keila raudtee jätkuna Keila–Haapsalu raudteelõik ja ainulaadne Haapsalu raudteejaam Imperaatoripaviljoniga.

1852. aastal pühitseti Haapsalus vene õigeusu Maria-Magdaleena kirik, hoone pühitsemistseremoonial viibis suurvürstinna Maria Aleksandrovna koos lastega ja ka tulevane Venemaa keiser Nikolai I.

1853. aastal asutati Kooli 6 ja Vee 5 kinnistutel Haapsalu Linna Tütarlastekool (saksa k. Stadttöchterschule) tegutses 1854–1912, hilisem Haapsalu Tütarlaste Progümnaasium 1912–1914, Haapsalu Tütarlaste Gümnaasium 1914–1918, Haapsalu Kõrgem tütarlastekool 1918^[13]–1919, mis 1. septembril 1919 ühendati Haapsalu Poeglaste Gümnaasiumiga ning alates 1920. aastast Läänemaa 1. Eesti Segagümnaasium^[14] ja 1923. aastast kandis nimetust Läänemaa Ühisgümnaasium.^[15]

1856. aasta 21. juunil külastasid Haapsalut Venemaa troonipärija suurvürst Nikolai Aleksandrovitš koos suurvürstide Aleksander Aleksandrovitši, Vladimir Aleksandrovitši ja Aleksei Aleksandrovitšiga, kes olid saabunud aurulaeval Rjurik. Külalised viibisid Haapsalus viis nädalat ja kaks päeva, kuni 29. juulini. 14. juulil saabusid Haapsallu ka Venemaa keiser (1855–1881) Aleksander II ja keisrinna Maria Aleksandrovna aurulaeval Petersburg. 1857. aasta 15. juunil külastasid Haapsalut suurvürst Nikolai Aleksandrovitš, Vladimir Aleksandrovitš ja Aleksei Aleksandrovitš saatjaskonnaga. 19. juulil külastas Haapsalut Venemaa keiser Aleksander II koos lastega. Taas saabusid keiser Aleksander II ja keisrinna Marija Aleksandrovna koos Aleksander Aleksandrovitši ja Vladimir Aleksandrovitšiga 1859. aasta 16. juulil. Keiser Aleksander II viibis Haapsalus aastatel 1852, 1856, 1857, 1859 ja Venemaa keiser (1881–1894) Aleksander III viibis aastatel 1871 ja 1880 ning 1880. aastal koos keisrinna Marija Fjodorovna ja troonipärija Nikolai Aleksandrovitši ja teistega. Suvitav keisripere peatus krahv Pontus Alexander Ludwig Brevern de la Gardie De la Gardie lossis.

1860. aastal oli Haapsalus kirjas 878 meest ja 1064 naist, kellest aga vaevalt 200 meest ja 300 naist elas linnas, teised asusid lähemas ümbruskonnas. Aadlikke ja mõisnikke elas Haapsalus umbes 100.

1860.–1870. aastatel alustati Haapsalu raekoja ette Raekoja pargi rajamist. 19. sajandi lõpuks oli pargiala sirgete kõrgete puuderidadega ja piirdega haljasala ning 1890. aastatel paigaldati pargi ja turuplatsi liitumiskohale, pargi keskteljele Venemaa keiser Aleksander III auks Borki mälestussammas,^[16] mis pidi meenutama Vene keisri Aleksander III ja ta perekonna õnnelikku pääsemist rongiõnnetusest Borki küla juures 1888. aastal.^[17] Samale kohale Lossiplatsil paigaldati 1924. aastal Voldemar Melliku loodud Haapsalu Vabadussõja mälestussammas.

Regulaarlaevaliikluseks Peterburi ja Riiaga jäi madala veetasemega Haapsalu Vanasadam uutele aurikutele kõlbmatuks ning 1860. aastal alustati uue sadama ehitust ning 1861. aasta mais, Krimmi sõja ajal, avati Haapsalus Krimmi holmil Uus sadam, koos sadamaga ehitati ka kaks uut tänavat: Uus-Sadama tänav ühelt poolt ja teine Kastinina poolt koos Ingli- ja Kuradisillaga.

1868. aastal asutati Haapsalus vabatahtlik Haapsalu Tuletõrje Ühing. Haapsalu Vabatahtliku Tuletõrje ühingu asutamispäevaks oletatakse 9. novembrit 1868. Sel päeval on koostatud esimene protokoll, märgitud asutajad ja valitud juhid, asutajate hulgas olid J. Michelsen, E. Vollberg, C. L. Bergfeldt, Baar, Utki ja Kimmel. Esimeseks peameheks valiti J. Michelsen.^[18] Ühingu peameestena tegutsesid Bergfeldt, J. Michelson, H. Reinvaldt, R. Mühlenkamp, Fr. Blumfeldt, K. Ett ja Boris Melts. 6. detsembril 1925 muudeti Haapsalu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi nimetust, liigisõna "selts" vahetati nimetuses sõnaga "ühing". 1937. aastal ehitati Haapsalu linna Vabatahtliku Tuletõrje ühingule Karja-Posti-Kalda tänavate ristkohale, Karja tänav 20 tuletõrjehoone.^[19]

1879. aastal asutati esimene Haapsalu trükikoda.

1879. aastani juhtis Haapsalu linnaelu Haapsalu raad, seejärel Haapsalu linnavolikogu (linnaduuma), Haapsalu linnapea ja Haapsalu linnavalitsus.

1881. aasta rahvaloenduse ajal kuulusid Lääne kreisi Lääne- ja Hiiumaa koosseisu 17 kihelkonda ning Haapsalu linn. Elanikke oli Lääne kreisis kokku 78 376, neist rootslasi 4148 (5,3%), kellest Noarootsis elas 2283 (63,5% kihelkonna elanikest) ja Vormsil 1825 (88,6%). Haapsalus oli 31 ning muudes kihelkondades leidus mõni üksik eestirootslane, sakslasi loendati Läänemaal 2168 (neist 842 ehk 39% elas Haapsalus).

1884. aastal asutati Haapsalus esimene Eesti baptistikogudus Peterburi saksa baptistikoguduse jutlustaja A. Schiewe poolt. 1886. aasta 15. aprillil ilmus Haapsalus saksakeelse nädalalehe Hapsaler Stadtblatt esimene number, toimetaja oli Johann Ludwig Michelsen. 1886. aastal muudeti Haapsalu kreiskool venekeelseks linnakooliks (hiljem kõrgem algkool), mis tegutses Haapsalus 1917. aasta oktoobrini.

1886. aastal tegi Venemaa keisri ülesandel ringsõidu Baltimail Aleksander II poeg, suurvürst Vladimir Aleksandrovitš pereliikmete ja saatjatega ning külastas seoses sellega Pärnut, Kuressaaret, Liepajat, Võnnut, Riiat, Tartut, Paidet ja ka Haapsalut.

1902. aastal ehitati Tallinna–Keila raudtee jätkuna Keila–Haapsalu raudteelõik ja ainulaadne Haapsalu raudteejaam Imperaatoripaviljoniga. Haapsalus on suvitanud paljud kuulsad peterburilased, näiteks Vene helilooja Pjotr Tšaikovski, Vene maali- ja teatrikunstnik Nikolai Roerich, Vene mullateadlane, geoloog ja geograaf Vassili Dokutšajev. Venemaa Meditsiininõukogu hinnangul oli "ravimiskohana Haapsalul mitte ainult kohalik, vaid ülevenemaaline tähtsus".

19. sajandi teisel poolel alustati Haapsalu toomkiriku ennistamist, 1878. aasta 12. märtsil pühitseti Haapsalu lossi- ja linnapastoriks senine Reigi koguduse pastor Leopold Dietrich Rödder, 15. oktoobril 1889 pühitseti kirik uuesti sisse. Jumalateenistusi peeti Haapsalu toomkirikus kuni 1940. aastani.

1898. aastal ehitati Haapsalu kuursaali hoone.

19. sajandil alanud Haapsalu linna areng jätkus hoogsalt kuni I maailmasõjani. 19. sajandi lõpuaastatel asus Haapsalu linna ees laiunud Uuemõisa mõisa omanik Rudolf von Gernet (1826–1912) mõisamaid kinnistuteks jagama ja müüma, seda jätkas 1900. aastal järgmine Uuemõisa omanik dr Hans von Wilcken (1857–1900). Nii tekkisid 20. sajandi algul suured kinnisvaraarendused Posti, Võnnu, Endla, Uuel jt nendega lõikuvatel tänavatel ning aastatel 1900–1920 ehitatud hooned Võnnu, Endla, Uuel, Posti tänaval kuni Kreutzwaldi ja ühel pool isegi peaaegu Nurme tänavani moodustavad üsna tervikliku ajastu ansambli.

Esimeses maailmasõjas oli Saksa laevastiku sissetungi Liivi lahte ning maavägede maabumise tõkestamiseks Lääne-Eesti saarestikul Peeter Suure merekindluse Väinamere positsioon, Saaremaal, Muhul, Vormsil, Hiiumaal (v.a. Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Virtsust Haapsaluni). Saarte kaitset juhtisid Riia lahe merejõudude ning Muhu väina kindlustatud positsioon, juhataja kontradmiral Dmitri Svešnikov (staap Kuressaares), kes mõlemad allusid Balti laevastiku ülemjuhatajale. Maavägedest allusid admiral Svešnikovile saartel paiknenud 107. jalaväediviisi jalaväepolgud, Kuressaare (Arensburgi) piirivalve ratsadivisjon, mitu Tallinna merekindluse välisuurtükiväebrigaadi patareid ning kindlustuste rajamisega tegelenud inseneriosa ning 118. jalaväediviisi Läänemaal asunud 470. Dankovi jalaväepolk.

1917. aasta märtsirevolutsiooni ajal 3. märtsil jäi Haapsalus vene revolutsioonilistele madrustele ette üks eesti soost kordnik, kes Haapsalu raudteejaamas maha lasti. Rüüstati Haapsalu politseijaoskond ja vabastati vangid. Päev hiljem lasksid revolutsionäärid Haapsalu turuplatsil (praegu Lossiplats) maha Haapsalu linnapea dr Gottfried von Krusensterni, Haapsalu Püha Johannese koguduse pastor Ralph von zur Mühlen sai raskelt haavata. Endise maavalitsuse maja trepil Lahe tänaval lasti maha Põllküla ja Ämari mõisnik Ernst von Tritthof.

Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska määras eesti tegelaste hulgast maakondade komissarid ja miilitsaülemad. Lääne maakonna komissariks ja Haapsalu linnapeaks sai Nikolai Karisson, Lääne maakonna miilitsaülemaks Aleksander Eldring, kellest veidi hiljem sai mõneks ajaks maakonna komissar ning samuti linnapea.^[20]

1917. aasta 21. augustil langes Esimeses maailmasõjas sakslaste kätte Riia ja nädalapäevad hiljem alustasid nad Eestis dessanti Saare- ja Hiiumaale. Vene vägedes oli korralagedus ja augusti lõpul 1917 kutsus Haapsalu Linnavolikogu oma erakorralisel koosolekul Haapsallu 1. Eesti jalaväepolku, et see siin marodööritsevate Vene väeosade omavoli lõpetaks. Kuu aja pärast saigi väeosa käsu liikuda Valmierast Haapsallu ja asuda lääneranniku kaitsele. 5. oktoobril saabus polk Haapsallu ning selle allüksused paigutusid linnas ja selle lähiümbruses laiali. 28. novembril 1917 kuulutas Maapäev ehk Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu Tallinnas end kõrgeimaks võimuks Eestis. Koosolek kestis 25 minutit ja selle lõppedes ajasid enamlased Maanõukogu laiali. Haapsalus asunud 1. Eesti jalaväepolk avaldas selle vastu tugevat protesti. Kõrgeima võimuna tunnustati vaid Maanõukogu. 3. jaanuaril 1918 võtsid enamlased üle Lääne Maakonnavalitsuse. Selle esimees Aleksander Saar pääses St. Peterburgi võõrastemajas vahistamisest vaid seetõttu, et arreteerimise hetkel viibisid seal mõned 1. Eesti jalaväepolgu ohvitserid. Vahistati Ajutise Valitsuse komissar Lääne maakonnas Eduard Alver.

21. veebruaril asusid Eestimaa Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms, Lääne maavalitsuse esimees Aleksander Saar ja ajakirjanik Johan Juhtund teele Haapsallu. Jõuti Tallinnast 61 versta kaugusel oleva Kuijõe mõisani, kus saadi Haapsalu poolt põgenevatelt enamlastelt teateid, et sakslased jõudsid hommikul Haapsallu. Auto keerati ringi ja sõideti tagasi. 21. veebruari hommikul saabusid Saksa väed Haapsallu. Iseseisvusmanifest toimetati Pärnusse, kus see 23. veebruaril 1918 ette loeti.

Haapsalu oli Läänemaa maakonnalinnaks, kus elas 1938. aastal 4901 elanikku. Linn oli eeskätt tuntud supellinnana, kuna see asetseb samanimelise Haapsalu lahe lõunarannikul mere poole sirutuvail neemedel ja laidudel ehk holmidel, mille vahel on vaikseid madala veega ja osaliselt umbe kasvanud lahti. Suurim neist on Väike viik. Linna lahtede põhju katab tervislike omadustega muda, millel põhineb osalt ka Haapsalu kui supellinna kuulsus. Haapsalu raekoja esise pargi kohal asus väike Haapsalu turuväljak ja linna peamisteks liiklussoonteks oli Karja ning Posti tänav, mis hargnevad lõunaserval Lihula ja Tallinna maanteeks. Tallinna viis Tallinna–Haapsalu laiarööpmeline raudtee ning Tallinna–Haapsalu maantee ning Pärnusse suundus Lihula maantee. Haapsalus oli kaks sadamat: nn Uus sadam põhjapoolsete laidude vahel, kus peatuvad ainult väiksemad laevad, ning suurema süvisega Rohuküla sadam linnast edelas.

1921. aastal asutati seltskondlik organisatsioon Haapsalu Kaunistamise Selts, mis seadis peaülesanneteks alal hoida ja täiendada Haapsalu linna ja tema ümbruskonna looduslikku, ajaloolist ja kultuurilist ilu ning väärtust ning ajavahemik 1920–1940 oli enim Haapsalu parke jm rohealasid (Raekoja park, Bernhard Laipmani park Väikese viigi ääres, Ernst Enno park, Rootsituru park, Lossipark) kujundanud periood. 1930. aastal alustati Haapsalu promenaadi lõpetusena Aafrika ranna rajamist ja 1931. aasta suvitushooajaks valmisid seal palliväljak, muusikapaviljon, värvilised telkmajakesed, hüppetorniga väliujula.

Linnas tegutses Läänemaa ühisgümnaasium, millele püstitati moodne koolihoone aadressil Ferdinand Johann Wiedemanni tänav 15, teine keskharidust andev õppeasutus oli Läänemaa õpetajate seminar. Seminar töötas 1932. aastani, mil kõik õpetajate seminarid üldiselt suleti ja nende asemel avati pedagoogiumid. Kolmas keskhariduslik kool oli Rootsi eragümnaasium Haapsalus Läänemaa Ühisgümnaasiumi hoones, mis avati 1931. Peale nende tegutsesid veel Haapsalus tööstuslik kutsekeskkool ja rida algkoole.

Eesti NSV ajal tegutsesid Haapsalus Haapsalu rajooni Haapsalu I keskkool (eesti õppekeelega) Wiedemanni 35, II keskkool (vene õppekeelega) Lauristini tänav 14, töölisnoorte keskkool I keskkooli hoones, laste muusikakool Võidu väljak 1 ja sanatoorne internaatkool Pjotr Tšaikovski puiestee 17. Aastal 1957 ehitati Haapsalusse Eesti esimene laiekraankino Oktoober (aadressil Kingissepa tänav 14).

1944. aastal moodustati Haapsalus Haapsalu Kalakombinaat Krimmi holmil uues sadamas, kombinaadile kuulus kalatöötlemistehas Haapsalus, kalakasvatuse ja -töötlemise tehas Hara külas, Sindi kalakasvatusmajand ja Vagula järve ääres asunud noorkalakasvatus.^[21]

Haapsalu kaudu oli olemas laeva- ja paadiühendus Vormsi ja Noarootsiga ning Rohuküla kaudu ka Hiiumaaga. Kaks korda päevas liikus Haapsalu–Keila–Tallinna reisirong.

Haapsalu linna kalurid olid koondunud admiral Nahhimovi nimelisse kalurikolhoosi, Haapsalus asus Haapsalu kalakombinaat, millel oli oma konservitööstus. Haapsalu Bürgermeistri holmile ehitati kalurikolhoosi sadamarajatised, kortermaja ja administratiivkorpus.

• Ivar Soopan, Arheoloogid leidsid Haapsalu äärelinnast 16. sajandi võllamäe, 14. august 2013
• Kaire Reiljan, Ehte tänaval tulid päevavalgele matused, 20. juuli 2012