Gunnar Graps

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Gunnar Graps (õieti Gunnar Graps-Grāfs; 27. november 1951 Tartu – 17. mai 2004 Tallinn) oli läti päritolu Eesti muusik, kes viljeles mitut muusikastiili, põhiliselt siiski rokki ja bluusi. Teda on võrreldud Mick Jaggeri^[1] ja Alice Cooperiga.^[2]

Tema isa Igors Gunārs Graps-Grāfs oli Tartu Riikliku Ülikooli Sümfooniaorkestri dirigent ning hiljem Vanemuise orkestri tšellist.^[3] Gunnar Grapsi ema Salme oli tantsuõpetaja.^[4]

Muusikaga hakkas Graps tegelema kuueaastaselt, kui alustas tšelloõpinguid. 1964. aastal sai temast 13-aastaselt ansambli Satelliidid soolokitarrist. 1967. aasta sügisel liitus ta ansambliga Mikronid, kuhu jäi kuueks aastaks (kaheaastase vahega 1970–1972 sõjaväeteenistuse tõttu). 1968. aasta sügisel salvestas Jüri Lina saate "Pobifo revüü" jaoks kümmekond Mikronite laulu, sealhulgas Grapsi loomingut. 1960. aastatel olid Grapsi iidolid Mick Jagger ja ansambel The Rolling Stones.^[5]

Pärast Mikronitest lahkumist liitus Graps 1973. aastal ansambliga Ornament, millest sai üks hard rock'i pioneere Eestis. Ornamendi muusikat mõjutas tugevalt Led Zeppelin. 1976. aastal pani Graps kokku Magnetic Bandi ja vahetas muusikalist suunda, hakates mängima džässrokki, milles oli viiteid ka reggae'le ja funk-soul'ile.^[viide?]

Aastal 1977 lõpetas ta Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli löökpillide erialal. Varsti pärast seda muutis ta grupi koosseisu ja hakkas Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rock'i. Magnetic Bandist sai kiiresti üks Nõukogude Liidu populaarsemaid raskemuusika bände. Esimesel ametlikul Nõukogude Liidu rokifestivalil Tbilisis tuli ansamblile kaksikvõit koos Mašina Vremeniga.^[2]

Kui 1970. aastad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 1980. aastatest sai publikumenu tipp-periood. Magnetic Band ja selle hilisem teisik GGG (Gunnar Grapsi Grupp) tuuritasid aastaid mööda Nõukogude Liitu. 1982. aastal pühendas Washington Post Grapsile ja Magnetic Bandile terve lehekülje. Aastal 1983 sai Magnetic Band esinemiskeelu, mis pani Grapsi moodustama Gunnar Grapsi Gruppi. GGG esines Nõukogude Liidus ja Eestis menukalt aastakümne lõpuni. 1989. aastal^[2] kolis Graps Ameerika Ühendriikidesse.^[6]

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist naasis Graps kodumaale. Ta asus tööle Kuku Raadiosse lepingulise muusikatoimetajana ja parvlaevale Estonia, mille ööklubis mängis DJ-na tantsumuusikat. Suvel 1993 jäi ta Estonia pardal Stockholmis vahele anaboolsete steroididega ja sattus kaheks kuuks vangi. Graps oli vangisoleku ajaga rahul ning kiitis Rootsi vanglaid, kus olid videomakid, muusika ja hea toit kolm korda päevas.

Sellele järgnes Eestis periood, kus Graps olude sunnil töötas kohalikes raadiojaamades ja mängis DJ-na mitmel pool (Guitar Safari, Raeköök jm) ka n-ö tümpsumuusikat, mis ei olnud talle hingelähedane. Aastal 1995 ilmus Grapsil album "Tühjad pihud" ning järgmisel aastal tuli taas kokku ka GGG. Sellega esineti siiski vaid keskmiselt kord kuus. Grapsi masendus suurenes üha.^[viide?]

Uue aastatuhande alguses esines Graps Hansapanga pensionifondi reklaamis. Tema reaalne elu ei olnud aga pooltki nii lilleline, kui näidatud reklaamis. Samal 2002. aastal ilmus ka 3CD kogumik sarjast "Eesti kullafond"^[7].

Kuid Graps ei tahtnud alla anda ning hoolimata suurtest terviseprobleemidest andis 2003. aastal välja bluusihõngulise albumi "Rajalt maas"^[8], mis jäigi talle viimaseks. Ühes oma viimastest intervjuudest kuu aega enne lõplikku areenilt lahkumist lubas Graps veel tol ja ka järgneval aastal minna kontserditurneedele Venemaale, kus on senini inimesed, kes tema muusikat hindavad. Kuid 17. mail 2004 suri Gunnar Graps 52-aastaselt oma Mooni tänava kodus südamerabandusse^[9].

• "Magnetic band" (1978, EP, ВСГ Мелодия C62 13399-400)
• "Roosid papale" (1981, LP, ВСГ Мелодия C60 17019-20)
• "Põlemine" (1988, LP, ВСГ Мелодия С60 27765-66)
• "Tühjad pihud" (1995, CD)
• "Eesti kullafond" (2002, 3CD/3MC)
• "Rajalt maas" (2003, CD/MC)

• 2004 Eesti Muusikaauhindade elutöö auhind

Esimesel surma-aastapäeval paigutati Graps esimese muusikuna Rock Café kuulsuste seinale. Lisaks sellele kogusid Grapsi fännid üle Eesti annetuste ja heategevuskontserdiga kokku märgatava rahasumma, mille eest pandi Grapsi kalmule mälestusmonument. Mälestuskivi kujundas tema poeg Jan Graps, kes ütles, et see kujutab tema isa ausust, otsekohesust ja lihtsust. Kuju esiküljel on sõnad "Mind tõstke täheraale / kus säras paistvad kauged sinitaevad." Monumendi tagaküljel on aga kujutatud Grapsi käel olnud tätoveeringut.^[viide?]

"Kivi läks maksma natuke üle 70 000 krooni. See kõik on ju tehtud vaid meie rahva rahaga, firmade poole pöörduda polnudki vajadust. Inimesed austavad teda ja tänu sellele on nüüd ka see monument siin püsti. Rokirahvas hoiab kokku", tõdes aktsiooni üks eestvedajaid Henry Hinno Hard Rocki klubist.^[10]

Tõrva linnas tegutseva Juudase pubi välisaknal seisab Gunnar Grapsi must-valge portree (u 2 x 2 meetrit) koos Ian Curtise, Viktor Tsoi, Jim Morrisoni ja Jimi Hendrixi portreega.^[11]

Tema järgi on nimetatud ka asteroid.^[12]

7. juulil 2017, Amme Rocki avapäeval, avati Vasula silla lähedal Gunnar Grapsile mälestuskivi, kuna muusik veetis sealkandis oma lapsepõlve.^[13]

• Jüri Laulik. "Raudmees elu martäänahjus". Eesti Naine. Elu lood. Sügis 2015. Lk 6–19

• Gunnar Graps andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
• Haud Tallinna Rahumäe kalmistul