Gauja rahvuspark

Gauja rahvuspark
Gaujas nacionālais parks
Asukoht	Vidzeme, Läti
Pindala	917,45 km²
Tüüp	rahvuspark
Moodustatud	1973

Gauja rahvuspark (läti keeles Gaujas nacionālais parks) on Läti suurim ja vanim rahvuspark.

Gauja rahvuspark asutati 14. septembril 1973, kuid turistid hakkasid sealkandis käima ja sealset maastikku imetlema juba 19. sajandil. Seda kohta nimetati Liivimaa Šveitsiks. Rahvuspark on kujunenud ühtlasi tähtsaks turismi- ja õppekeskuseks. Mõned haruldaste loomaliikidega asustatud väiksemad alad on külastajatele suletud, kuid suurem osa rahvuspargist on külastajatele avatud. Seal leidub jalutamisvõimalusi, auto- ja jalgrattateid, ratsutamisradu jne.

Gauja rahvuspark asub Vidzeme rajoonis Vidzeme kõrgustikul Koiva jõe keskjooksul. See saab alguse Riiast umbes 50 kilomeetrit kirde pool ning hõlmab 917,45 km² suurust, umbes 100 km pikkust ja 10 km laiust maa-ala Koiva jõe orus. Nüüdisaegne ürgorg on kujunenud viimase jääaja lõpul mandrijää sulamisvee uuristaval ja kuhjaval toimel. Aastatuhandete jooksul on vooluvesi kandnud orgu palju setteid ning muutnud selle veidi madalamaks. Kesk- ja alamjooksul on org 1–2,5 km sügav, Volmari linna (läti keeles Valmiera) juures 20 m, aga Sigulda ümbruses juba 85 meetrit. Koiva jõgi kulgeb seal kirdest edelasse Liivi lahe poole ja rahvuspark asub kitsa ribana jõe mõlemal kaldal. Rahvuspark ongi saanud nime Koiva (läti keeles Gauja) jõe järgi. Maa-alalt on park jagatud viieks funktsionaalseks tsooniks, millest kõige olulisema osa moodustavad loodusvarad ja kaitsealad. Loodusvarade piirkond võtab enda alla üsna väikese, ent väga tähtsa osa pargist ning selle ala külastamine on keelatud. Samuti on kaitse all ka Gauja läänekaldal olev piirkond, kust algab Amata harujõgi. Muidu on suurem osa pargist aasta läbi külastajatele avatud.^[1]

Gauja rahvuspargi keskus asub Siguldas. Lisaks Siguldale ja Cēsisele jääb rahvusparki veel Līgatne linn. Pargi alale jääb mitmeid suuri linnu ja asulaid (peale eelnimetatud Cēsis, Sigulda ja Līgatne veel Ragana, Straupe, Priekuļi, Liepa jt), palju vanu mõisaid, teisi ajaloolisi ja looduslikke vaatamisväärsusi. Eraldi kirjeldamist väärivad Gauja sügavates orgudes voolavad lisajõed, rahvuspargi juurde kuuluvad imelised järved, kuid ka Gauja jõgi ise. Gauja jõgi on Läti kõige pikem jõgi ning see on ainus suur jõgi Lätis, mille algus ja lõpp on Läti piirides. 460 km pikkusest jõest voolab 1/5 läbi pargi ning see osa on vaieldamatult kõige maalilisem. Selles osas voolab Gauja läbi laia iidse oru, mis on eelnimetatult 1–2,5 km laiune ning oru maksimumsügavuseks on Siguldas kuni 85 meetrit, millesse lõikub rohkesti jäärakuid ja lisajõgesid. Jõesängi muutumiste tõttu on moodustunud palju soote. Enamik neist on kaotanud ühenduse emajõega, täis kasvanud või kasvamas. Paljud aga ühinevad jõega uuesti suurvee ajal. Suuremad soodid rahvuspargi alal on Tītmani ja Muižnieki Līgatne juures. Mõnel korral on Gauja rajanud uue voolutee läbi kunagiste sootide.^[1] Rahvuspargi maa-alale jääb arvukalt järvi, millest kõige suurem on Ungursi järv ehk Rustegsi järv (394 ha). Peale selle tasub nimetada veel Araiši, Raiskumsi, Auciemsi ja Vaidava järve. Järved paiknevad enamasti jõe ülem- ja keskjooksul.^[2]

Gauja jõe liivakivist kaldad moodustavad veidraid vorme ja rünkaid ning neis olevatest arvukatest koobastest on mõned moodustunud juba eelajaloolistel aegadel ning üleujutuste tagajärjel.

Siguldas Turaida lähedal asub ka Baltimaade koobastest ruumalalt suurim Gūtmani koobas, mille kõrgus on 10 m, laius 12 m ja sügavus 18,8 m. Silmapaistev kaitsealune geoloogiline objekt on ta ka koopa seina peale tehtud kirjade poolest, millest vanimad pärinevad aastatest 1668 ja 1677.^[3] Läti ebatavalisimaks koopaks peetakse Lielā Ellītet ('suur põrgu'), mille kaljukaar on ainus omataolise vormiga looduslik liivakivimoodustis. Koobas on eriline sissepääsu juures olevate nukkide, niššide ja õõnsuste poolest.^[4] Gauja rahvuspargis asub umbes kaks kolmandikku kogu Läti territooriumil asuvatest koobastest. Gauja, Amata ja Brasla jõgede nagu ka väiksematel jõekeste ning ojade kallastel asuvad kõige tähelepanuväärsemad Devoni ajastu petroloogilised paljandid, mis on rahvuspargi üheks suurimaks uhkuseks. Samuti leidub palju liivakivi järsakuid, -kaljusid, -koopaid ja dolomiidipaljandeid. Kõige paremini on näha neid liivakivipaljandeid Gauja jõel paadiga sõites.^[5] Jõe kaldaid kaunistavatest devoni liivakivipaljanditest on atraktiivseimad Zvārte ja Ērglu paljand. Ērglu ehk Kotka paljandi kõrgus ulatub 22 meetrini. Kaljul on palju murenemiskohti, täheldatud on ka mitmete plokkide nihke ja lihke tekkeohte. Sinna on rajatud ka matkarada ja vaateplatvorm. Gauja kõrgeim liivakivipaljand on aga hoopis Cēsise ja Lîgatne vahelisel jõelõigul asuv Kûku paljand, mille kõrgus ulatub 43 meetrini.^[1] 

Gauja piirkond pole kuulus mitte üksnes ilusa looduse, vaid ka sinna rajatud suure talispordikeskuse poolest. Looduspargiga tutvumine ratsutades või süstaga piki jõge sõites on muutunud populaarseks. Eriti ilus on süstamatk, mis algab Cēsisest ja kulgeb lõunasse, Āraiši järve ning Zvārte ja Ergli kalju poole.^[2]

Vaid ürgorgu suubuvail arvukail jäärakuil ja oruveerudel kasvab üsnagi looduslikus seisus mets. Metsasuselt jääb lätlaste rahvuspark alla Lahemaale, kus metsamaastik on valitsev. Gauja rahvuspargis katab mets pisut alla poole kaitsealast ehk ligikaudu 47%, kuid tegemist on omapärase laialehisemetsaga, kus majesteetlik tamm on silmapaistval kohal. Ligatne lähistel uhtorgudest liigendatud tasandikul valitsevad männikud, peamiselt küngastel ja orunõlvadel leidub tumedaid varjulisi kuusikuid. Siin-seal kasvavad valgetüvelised kasesalud endistel põllumaadel. Jõgede ääres kohtab halli ja musta leppa, mis kasvavad rahvuspargis jõudsalt.^[6]

Gauja rahvuspargi taimestik nõuab eraldi käsitlemist. Eriti massiliselt võib näha maikellukest, kullerkuppu, tulikat, angerpisti, mitut liiki sõnajalgu, mürgist hundimarja, kurekella, liivikuil paiselehte jt. Pargis on loetletud kasvavat umbes 900 liiki taimi.^[2]

Rahvuspargi loomariik on samuti mitmekesine ja rohkearvuline. Seal elutseb vähemalt 200 selgroogset, sealhulgas 6 liiki kahepaikseid, 5 liiki roomajaid, ligikaudu 200 liiki linde ja 48 liiki imetajaid. Rahvuspark on paljude lindude meelispesapaik. Tihedais põõsais ja põlispuude õõnsustes elutseb hulgaliselt rähne, kakulisi ja tihaseid. Sageli võib kohata Lätis muidu haruldasi linde, näiteks roherähni või väikest kirjurähni. Näeb ka hallrähni.^[1]

Pargis on üle 500 ajaloo- ja arhitektuurimälestise. Nende hulka kuuluvad järgmised tähtsad kultuuriloolised paigad:

• Turaida muuseum-kaitseala – selle 44 ha suurusel avaral territooriumil asub Turaida loss, Turaida Roosi mälestusmärk, kirik Kirikumäel, Folkloori mäega Rahvalaulu park ja mõisa majanduskeskuse hoonestus. Turaida lossi tornist avaneb üks kaunimatest ja võimsamatest vaadetest Koiva ürgorule;^[7]

• Āraiši järvelinnus – vanade latgalite 9. sajandi elupaiga rekonstruktsioon Āraiši järve saarel. Asub maalilisel Vidzeme piirkonnale iseloomulikul maastikul, 7 km Cēsisest lõunas. Räägitakse, et Āraiši järves olevat uppunud loss, selles kohas, kus nüüd asub väike saar;^[8]
• Ungurmuiža barokkstiilis mõisahoone, mis on ainus säilinud 18. sajandi puuarhitektuuri mälestis Lätis. Mõisahoone ehitas parun von Kampenhausen oma elamuks;^[9]
• Līgatne paberivabriku küla on ainulaadne 20. sajandi alguses rajatud töölisküla, kus paberivabriku juhtkond tegi kunagi kõik, et luua oma töötajatele soodsad elamistingimused;^[6]
• Lielstraupe loss koos kirikuga Straupe asulas.

Gauja rahvuspargi kuulsus kasvab aastast aastasse. Arvatakse, et juba 1980. aastal käis pargis ligi 2 miljonit inimest. Samas ei jõuta iga külalise üle arvet pidada, sest enamik teid on avatud igaühele. Park loodi küll inimeste jaoks, kuid seda tuleb ka inimeste eest kaitsta. Tänapäeval kasutatakse rahvuspargi edelaosa peamiselt riialaste puhkekohana, kirdeosa on rangemini kaitstud.^[6]

• www.entergauja.com
• Vienkoči pargi koduleht