Feodaal
Feodaal ehk läänimees oli keskajal feoodi (feodum) ehk läänimaa saaja, kes vastutasuks kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Seda kinnitas vasallivanne ehk investituur, mis kehtestas senjööri ja vasalli vahekorra.
Läänisüsteemi tekke tõi kaasa ratsasõdalaste üha tugevnev ja kallinev varustus – sõdalastele anti maad enese ülalpidamiseks. Algselt ei olnud feoodid automaatselt pärandatavad vaid vasallilepingud tuli alati uuendada. Feoodi vastand oli allood (allodium) ehk pärusvaldus. Aja jooksul muutus feood aadliku eraomandiks.
Kõrgeim feodaal ehk süserään omas nominaalselt kogu maad riigis. Feodaalses hierarhias allpool seisid hertsogid (kunagiste hõimupealike järglased) ja krahvid (kuninga piirkondlikud asevalitsejad) ning neist omakorda allpool väikefeodaalidena parunid ja rüütlid.
Mandri-Euroopas kehtis keskajal põhimõte “minu vasalli vasall pole minu vasall”. Inglismaal olid kõik feodaalid kuninga vasallid.
Veel Karl Suure valitsusajal 8. sajandil olid feodaalid kuningale kuulekad, kuna kuningas võis sõnakuulmatu feodaali maa ära võtta ja teisele feodaalile anda. Karl Suure poegade valitsemisajal 9. sajandil hakkas feodaalide sõltumatus kasvama – nad omasid tihti sama suuri väesalku kui kuningas ning nad said nn immuniteedikirjaga kuningalt õiguse oma maadel oma suva järgi makse koguda ja kohut pidada. Tekkis feodaalne killustatus – kuningast vähesõltuvate suurfeodaalide valdused muutusid omavahel sõdivateks "riikideks riigis".