Constans

Constans (täisnimega Flavius Julius Constans; 320/323 – veebruar 350) oli Vana-Rooma keiser aastatel 337–350. Ta oli Constantinus Suure ja tema teise naise Fausta noorim poeg. Constansi kaasvalitsejateks olid tema vennad Constantinus II ja Constantius II.

Ta sai kristliku kasvatuse ja iseäranis tugeva hariduse retoorika alal. Aastal 333 andis isa talle alamkeisri ehk tseesari tiitli. Aastast 335 elas ta Itaalias. Constans oli kihlatud oma isa soosiku Flavius Ablaviuse tütre Olympiasega, kuid teadmata põhjustel jäi abielu nende vahel sõlmimata.

Kui Constantinus Suur 337. aastal suri, jagasid tema kolm poega impeeriumi omavahel. Constans sai päranduseks Itaalia, Pannoonia ja Põhja-Aafrika alad, välja arvatud Egiptuse. Kuigi tema valdustesse kuulus ka keisririigi vana pealinn Rooma, resideeris ta peamiselt Milanos.

Constansi täpne sünniaeg ei ole teada, kuid igal juhul oli ta troonile asudes väga noor ja kogenematu. Samuti on mainitud, et ta oli kergesti ärrituv ja tema suhted vanemate vendadega olid võrdlemisi pingelised. Mõlemad neist leidsid, et nende valdused peaksid olema märksa suuremad ja nad nägid võimalust nende laiendamiseks oma noorema venna arvelt.

Aastal 340, kolm aastat pärast trooniletõusmist otsustas Constantinus II, kes valitses Galliat, Hispaaniat ja Britanniat, oma noorima venna vastu sõda alustada ja tungis Galliast Itaaliasse. Ta asus piirama Aquileia linna, kuid Constansil õnnestus oma venna väed linna all purustada. Lahingus hukkus ka Constantinus II ise ja Constans liidendas tema valdused enda omadega, saades nüüd kogu impeeriumi lääneosa ainuvalitsejaks.

Aastatel 341–342 korraldas ta eduka sõjakäigu frankide vastu ja viibis 343. aasta talvel teadmata põhjusel Britannias, ilmselt selleks, et tagasi tõrjuda piktide rünnakut.

Constans etendas olulist rolli 4. sajandi kristliku kiriku sisetülides, toetades aktiivselt piiskoppe, kes vastustasid ariaanlikku õpetust. Kuna tema vend Constantius II oli ariaanide poolehoidja, siis leidsid just Constansi juures läänes varjupaiga mitmed piiskopid, kelle Constantius oli keisririigi idaosast pagendanud. Nende hulka kuulusid mõjukad teoloogid Athanasios Aleksandriast ja Markellos Ankyrast, samuti mitmekordne Konstantinoopoli piiskop Paulos I. Usuküsimuste lahendamisel oli tema peamiseks nõustajaks tollane Rooma piiskop Julius I.

342. aastal asus ta aktiivselt toetama nende piiskoppide ideed kutsuda kokku uus kirikukogu Jumal Isa ja Jumal Poja vahekorra täpsemaks määratlemiseks. Piiskopid olid seda üritanud juba alates 340. aastast, kuid nende kolleegid idas olid ettepanekutele vastanud vaenuliku keeldumisega. Constans kirjutas nüüd oma vennale Constantiusele mitu ähvardavas toonis kirja, kus nõudis idapoolsetelt piiskoppidelt koostööd. Sellised ähvardused olid võimalikud tänu tema tugevnenud sõjalis-poliitilisele positsioonile pärast Constantinus II purustamist ja seoses Constantiust sidunud sõjaga pärslaste vastu.

Constantius oli sunnitud oma vennale järeleandmisi tegema ja selle tulemusel kogunes kevadel 343 Sardica kirikukogu, kus osalesid vastumeelselt ka piiskopid idast. Kirikukogu ei viinud siiski mingi leppimiseni ega ühiste seisukohtade väljatöötamiseni. Keiser Constans ise kirikukogul ei osalenud. Aastatel 344–346 õnnestus tal täiendavate ähvardustega saavutada Athanasiose ja Paulose ennistamine vastavalt Aleksandria ja Konstantinoopoli piiskopitoolile.

Mis puudutab teisi religioone, siis oli Constans salliv juutide ja judaismi suhtes, kuid kiusas taga paganlikke kultusi. 341. aastal andis ta välja edikti, millega keelustati paganlikud ohvritalitused.

Vaatamata teenetele "õige usu" kaitsmisel ja sõjalisele edule konfliktis oma venna Constantinusega, jäi Constansi positsioon nii lihtrahva kui ka väejuhtide seas ebakindlaks. Peamiselt on seda peetud tema isikuomaduste süüks: väidetavalt oli ta närviline, kapriisne, vägivaldsete maneeridega, ebausaldusväärne ega näidanud üles erilist võimekust administraatorina. Samuti süüdistati teda mitmetes kristliku valitseja jaoks sobimatutes käitumis- ja toimimisviisides pederastiast kuni altkäemaksu võtmiseni.

349. aastal jõudsid teated Constansi vastu kavandatavatest vandenõudest ka tema venna Constantiuseni. Selle kohta, kas Constantius toetas vandenõulasi, ei ole ajaloos tõendeid säilinud, kuid seda on peetud ajaloolaste poolt tõenäoliseks. Igal juhul kasutas ta venna nõrka positsiooni ära, et taas kord vabaneda kiriklikest võimukandjatest, keda too oli teda mõni aasta varem ametisse ennistama sundinud.

350. aasta alguses alustas Gallia kindral Magnentius Constansi vastu mässu ja lasi ennast sõjaväel 18. jaanuaril Autunis keisriks kuulutada. Constansil ei õnnestunud toetuse puudumise tõttu vastupanu organiseerida ja ta suundus Gallia lõunarannikule, et sealt meritsi põgeneda. Magnentiuse mehed tabasid ta Püreneede jalamil Helena kindluse lähistel ja hukkasid ta kohapeal.

• Rubenstein, Richard. When Jesus Became God : The Struggle to Define Christianity during the Last Days of Rome. Orlando : Harcourt, 1999. ISBN 0-15-601315-0