Castel del Monte keisrilinnus
Castel del Monte keisrilinnus on linnusehitis Kagu-Itaalias Apuulia maakonnas, Bari linna lähedases Andria vallas, 16 km kaugusel selle keskusest lõunas[1]. Linnus on maailmas üks tuntumatest ja kuulsamatest.
Nimekujud
[muuda | muuda lähteteksti]Algne kirjapilt on sel castrum Sancta Maria de Monte - samanimelise kloostri järgi. Castel del Monte tähendab itaalia keeles "mäelinnust". 1930.-1950. aastatel kutsuti linnust imperaatorliku võimusümbolismi tõttu ka Apuulia Kivist Krooniks.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Linnuse rajas 1240. ja 1250. aastate vahel Püha Rooma Keisririigi keiser Friedrich II ja ilmselt päris valmis ei ehitatud seda kunagi. Linnuse arhitekt ei ole teada, kuid oletatakse, et selle põhiplaani pani paika ja ehitusel osales ka keiser Friedrich II ise. Hiljem sai sellest üks kahest keisri lemmikresidentsist.
1240, 28. jaanuaril käskis Friedrich II oma kirjas Kapitanaadi justiitsministrile Richard von Montefuscolole alustada ettevalmistusi ühe linnuse (castrum) ehitamiseks Santa Maria del Monte kiriku kõrvale.
1522. aastast kuulus loss Napoli Caracciolode aadliperekonnast pärinevale nooremale Carafade harule. Viimane sai samal aastal omale Andria ja Castel del Monte hertsogi tiitli. Sellele perele kuulus ehitis 1876. aastani.
1876 omandas juba palju aastakümneid tühjalt seisva ja laguneva lossi 25 000 liiri eest Itaalia riik.
1900 aasta paiku algasid küll restaureerimistööd, mis viidi aga läbi tolle ajastu maitsele vastavalt - "mittevajalik" lõhuti välja, plommimiseks ja taastamiseks kasutati moodsaid ehitusmaterjale, hoone vahepealsed ajalookihistused kaeti kinni ja krohviti üle. Lõpuks nägi kõik välja jälle "nagu uus". Ümber linnuse oli tööde alguses veel u. 2 m paksune rusuküngas, mis mitmeid väärtuslikke leide, skulptuuritükke ja ehituskive sisaldas, kuid kahjuks läbiuurimata minema veeti.
1936. aastast sai lossist Itaalia Rahvuslik Mälestusmärk.
1940 valmistas Saksa-Itaalia Ühing ühise ideoloogiapropaganda raames linnusest 1:50 koopia, mis 1940/41 aastavahetusel Berliinis isiklikult Adolf Hitlerile üle anti.
1970. ja 1980. aastatel toimusid uued restaureerimistööd.
1996. aastast kuulub lossikompleks UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Peahoone on kaheksanurkse põhiplaaniga oktagon[4], millele liituvad igas nurgas seisvad samuti kaheksatahulised nurgatornid. Linnus on samuti kaheksanurkse siseõuega ja kahekorruseline ning selle sissekäik asetseb idaküljel. Kaheksanurksede linnused ja linnusetornid kujunesid omamoodi Saksa-Rooma riiki 100 aastat valitsenud Stauferite dünastia visiitkaardiks ning näitasid nende võimu, jõudu ja mõjukust. Antud linnus pidi olema siis selle peensusteni viimistletud stiili uhkeim väljendus. Peahoone on 25 m kõrge, tornid 1 meetri võrra kõrgemad. Peahoone välisseinte küljepikkused on 16,5 m; torni välisseinad on 3,1 m. Tornidel on välja ehitatud 6 külge, 2 külge jäävad mõtteliselt peahoone kehandi sisse. Sisehoovi vastasseinte vahekaugus jääb 17,63 ja 17,86 m vahele, seinte kõrgus küündib 20,5 meetrini. Välisseina jaotab ruumiliselt kolmeks osaks kaks karniisi - 1. vundamendikarniis on u. 2 m kõrgusel ja 2. korrustekarniis jaotab hoone võrdselt kaheks korruseks. Hoonet katab sile katus e. ülemine rõduplatvorm.
Hoone on ehitatud töödeldud ja lihvitud helekollasest ja hallikasvalgest kohalikust lubjakivist; võlvkaared, aknaraamistus ja ukseportaalid on marmorist, peaportaal roosast bretša-kivimist. Linnusekehandi igas välisseinas on kaks akent: esimesel korrusel ühekaareline monofoorium (romaani, gooti ja renessansiajastu kitsas ja kõrge aknatüüp) ja teisel kaheosaline bifoorium. Ainult üks - kõige põhjapoolsem on kolmekupliline trifoorium. Väiksed aknad olid ruumidel ka sisehoovi poole; õueseintel, millel puudusid sissepääsud olid ümarad nn. "härjasilmaknad". Peahoone korrused on jaotatud vaheseintega 16 võrdhaarse trapetsi kujulisteks ruumideks, 8 igal korrusel. Sisehoovi esimeselt korrusest pääses kolme ukse kaudu kolme ruumi, ülejäänud viide ruumi sai läbi uste ruumide vaheseintes. Täpselt samamoodi pääses ülemise korruse kolme ruumi varem siseõues olnud nö. "ristikäigu"-rõdu kaudu, ning ülejäänud tubadesse jällegi läbi vaheseinte. Korruseid ühendasid kivist keerdtrepikäigud kolmes tornis, ülejäänud viies olid vannitoad ja tualetid. Mõnes ruumis avanes nurgatornidesse kaks ust, mõnes ainult üks. Ühe uksega nö. "tupikruumid" olid varustatud kamina ja tualetiga, mis asus tavaliselt torni sees. Tualetid olid hästi ventileeritud tänu seintes olevatele avadele ja seal olid ka vesiklosetid, mis said veevarustuse katusel olevatest veetsisternidest. Ühte tupiksaali, mis paikneb hoone idaküljel teisel korrusel peaportaali kohal, on hakatud kutsuma "troonisaaliks. Seal puuduvad nii kamin, kui tualett. Lagesid kannavad jämedakoelised lukukividega ristroidvõlvid, mis toetuvad seintel asuvatele piilarikandadele. Teise korruse ruumid on kaunistatud pilastrite ja teravaservaliste petikkaartega. Osad vaheseinad on laotud antiik-Rooma ajal leiutatud nn. "võrkmüüritis"-tehnikas. Ka kaheksatahulised tornid ja tornišahtid olid kaetud üleval konsoolkividele toetuvate ripproidvõlvidega.
Erilist tähelepanu on ehitusmeister osutanud peasissekäigule, mida ümbritsevad antiikaega rõhutavad pilastrid, arhitraav ja friis, kapiteelid meenutavad jälle tsistertslaste gootikat ja portaali ülemine osa islami arhitektuuri. Peaportaali taga oli kitsas tühimik, mida kaudu sai ukse ette kutsumata külaliste takistamiseks langevõre alla lasta.
Kuigi linnust on peetud üheks tuntuimaks antud tüüpi linnuste hulgas maailmas, ei ole tegemist siiski päris tüüpilise keskaegse linnus-kaitseehitisega, sest sellel puuduvad nii vallikraavid, kaitsevall, kui ka tõstesild sissekäigu sulgemiseks. Sissepääs linnusesse on lahendatud hoopiski avarat gootiaegset peaportaali kasutades. Ka ei ole avastatud tavaliselt eeslinnuse hoonete hulka kuuluvaid majandushooneid tallide, keldrite, moonaaitade jm. Varem arvati, et hoone näol oli tegemist keisri nö. "jahilossiga", kuid viimasel ajal on leitud, et tegemist on olnud selleks hoones liiga rikkalikult sisustatud ja kaunistatud ruumidega.
Arvatakse, et hoone ehitusliku kuju tõttu oli sellel ka astronoomiateadusega tegelemise eesmärk. Erinevatel aastaaegadel ning suvisel ja talvisel pööripäeval valgustas päike tänu akende asetusele ruume alati ühtmoodi ja samas I ja II korrust erinevalt, mis tähendas, et rajatist sai kasutada nii päikesekella, kui ka kalendrina. Samuti on arvatud, et tolle aja kohta täiuslikule veesüsteemile, mis koosnes veekogumistsisternidest, basseinist ja erinevates ruumides olnud vannidest võis rajatise näol olla tegemist ka tervisetaastamise, puhkuse- ja raviasutusega, omamoodi nö. "sanatooriumiga". Teada on, et keiser pidas ihu puhtuse eest hoolitsemist araabia valitsejate eeskujul väga oluliseks osaks inimese elus.
Seisukord tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]Linnusekehand on täielikult säilinud tänapäevani ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse objekti nr. 398 all.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ https://www.google.com/maps/@41.1068847,16.2837592,37797m/data=!3m1!1e3 Andria piirkonna kaart
- ↑ De arte venandi cum avibus-"Jahipidamisviisidest lindudega", koostatud keisri poolt 1241-1248, tema poja Manfredi manuskript aastatest 1258-1266 Lõuna-Itaalias, Vatikani Apostlik Raamatukogu, Pal. lat 1071, fol. 1v
- ↑ A history of architecture in Italy from the time of Constantine to the dawn of the renaissance, Charles Amos Cummings (1833-1905), kirjastus: Houghton Mifflin & Co., Boston, 1901, Toronto Ülikooli Raamatukogu
- ↑ https://www.google.com/maps/@41.0842536,16.2708738,295m/data=!3m1!1e3 Ülaltvaade linnusele