Carlos Fuentes

Carlos Fuentes
Carlos Fuentes (2002)
Sünninimi	Carlos Fuentes Macías
Sündinud	11. november 1928 Panamá, Panama
Surnud	12. mai 2012 (83-aastaselt) México, Mehhiko
Rahvus	mehhiklane
Haridus	México ülikool
Elukutse	kirjanik, kriitik, diplomaat
Tuntud teoseid	"Artemio Cruzi surm" (1962) "Inezi vaist" (2001)
Abikaasa	Rita Macedo (1959–1973) Silvia Lemus (1976–2012)
Autogramm

Carlos Fuentes Macías [k'arlos fu'entes mass'iias] (11. november 1928 Panamá – 15. mai 2012 México) oli Mehhiko romaani-, novelli- ja näitekirjanik, kriitik ja diplomaat. Teda peetakse üheks hinnatumaks hispaaniakeelseks nüüdiskirjanikuks.^[viide?] Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde.

Ta pälvis muude auhindade seas Rómulo Gallegose auhinna (1977), Miguel de Cervantese auhinna (1987) ja Mehhiko kõrgeima riikliku autasu Belisario Domíngueze aumedali (1999).

Carlos Fuentes Macías sündis 1928. aastal Panama pealinnas Panamás. Tema isa oli diplomaat Rafael Fuentes Boettiger ja ema Berta Macías Rivas. Rafael Fuentes oli 1914. aasta aprillis osalenud Mehhiko revolutsiooni ajal oma kodulinna Veracruzi kaitsmises, kui Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson oli lähetanud väed Victoriano Huerta kukutamiseks. Kuigi Carlos Fuentes sündis ligi kümnend pärast revolutsiooni lõppu, avaldasid tolle aja sündmused hiljem mõju tema loomingule.^[1]

Isa diplomaaditöö tõttu kolis Carlos sageli. Ta elas noorpõlves Panamás, Montevideos, Rio de Janeiros, Washingtonis, Santiago de Chiles ja Buenos Aireses. Aastatel 1936–1940 elas Fuentes Washingtonis, kus ta käis koolis ja õppis ladusalt inglise keelt kõnelema. Washingtonist kolis perekond edasi Santiagosse, kus Fuentes proovis esimest korda kätt kirjanikuna. Kui Fuentes teatas vanematele soovist kirjanikuks saada, ei olnud isa sellest kuigivõrd innustunud, vaid tahtis, et poeg õpiks õigusteadust.^[2] Fuentes õppiski siis seda kõigepealt México ülikoolis ja seejärel Genfis^[3].

Fuentes alustas diplomaadikarjääri 1950. aastal ning oli Genfis Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni Mehhiko saadiku sekretär. Mehhikosse naasis ta järgmisel aastal. Fuentes hakkas 1950. aastatel kirjutama artikleid kirjandusest, kunstist ja poliitikast ning toimetas México ülikooli ajalehte.^[1] Fuentese esimene teos oli 1954. aastal avaldatud "Los días enmascarados", mis oli kolmest novellist koosnev kogumik. 1956. aastast hakkas ta koos Manuel Carballoga andma välja kirjandusajakirja Revista Mexicana de Literatura. Aastatel 1956–1959 töötas Fuentes Mehhiko välisministeeriumis rahvusvaheliste kultuurisuhete juhina.

Fuentese esimene romaan "La región más transparente" ilmus 1958. aastal. Romaani peategelased on México linn ja linna kultuurikihistused.^[4] See teos pani lugejaid märkama Fuentest kui kirjanikku.^[2]

Seejärel lõpetas ta töö Mehhiko valitsuses ja pühendas oma karjääri kirjanikuametile.^[2] 1950. aastate alguses pööras Fuentes selja oma perekonna keskklassi väärtustele ning astus Mehhiko Kommunistlikku Parteisse^[3]. Ta toetas Kuuba revolutsiooni ja külastas Kuubat mõni aeg pärast Fidel Castro võitu. Seal hakkas ta kirjutama kolmandat romaani "Artemio Cruzi surm" ("La muerte de Artemio Cruz"). Romaan ilmus 1962. aastal. "Artemio Cruzi surmas" ja samal aastal ilmunud romaanis "Aura" analüüsib ta ajaloo, ühiskonna ja identiteedi teemasid.^[4]

1960. ja 1970. aastatel sai Fuentes tänu oma teostele ja poliitilistele kommentaaridele hispaaniakeelsete maade üheks kõige tuntumaks intellektuaaliks. Pärast romaani "Terra Nostra" ilmumist 1975. aastal hakkas Mehhiko valitsus tunnustama Fuentese ülemaailmset tuntust ning ta paluti taas avalikku teenistusse. 1975. aastal sai ta Mehhiko suursaadikuks Prantsusmaal.^[5] Ta astust ametist tagasi 1977. aastal protestiks José López Portillo Mehhikos võimuletuleku vastu. Ta oli pettunud valitsuses, kes oli nimetanud riigi endise presidendi Gustavo Diaz Ordaze suursaadikuks Hispaanias.^[1] Fuentes sõnas, et ta ei saa töötada koos inimesega, kes oli tellinud õpilaste verevalamise (Tlatelolco massimõrv Méxicos 1968. aastal).^[6]

1978. aastal ilmus tema spioonipõnevik "La cabeza de la hidra" ja 1980. aastal romaan "Una familia lejana". 1980. aastatel pidas ta loenguid mitmes Ameerika Ühendriikide ülikoolis, sealhulgas Princetoni Ülikoolis, Dartmouth College'is ja Harvardi Ülikoolis.^[1] Tema 1985. aastal ilmunud romaan "Gringo Viejo" saavutas edu USA-s ning sellest sai esimene Mehhiko kirjaniku bestseller USA-s.^[2] Teos räägib USA kirjaniku Ambrose Bierce'i kadumisest; Bierce läks kaduma 1914. aastal Mehhikos. Teose põhjal valmis peagi Hollywoodi film, mille peaosi mängisid Gregory Peck ja Jane Fonda. 1984. aastal pälvis Fuentes Mehhiko kõrgeima kirjandusauhinna ning 1985. aastal parimale hispaaniakeelsele kirjanikule antava Miguel de Cervantese auhinna.^[1]

1980. aastate lõpus läks ta tülli teise Mehhiko kirjanikuga, 1981. aastal Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Octavio Paziga, kellega nad olid olnud head sõbrad.^[1] Tüli põhjuseks oli see, et Fuentes toetas Nicaragua sandiniste, keda Paz hukka mõistis. Pazi juhitud kirjandusajakiri Vuelta avaldas 1988. aastal Fuentest kritiseeriva artikli, milles väideti, et Fuentesel puudub tõeline Mehhiko identiteet. See viis avalike vaidlusteni, mis kestsid kuni Pazi surmani 1998. aastal.^[2]

1991. aastal tunnustas Prantsusmaa president François Mitterrand teda Auleegioni ordeniga.^[1] Mitmed Fuentese järgmised romaanid käsitlesid 20. sajandi Mehhiko ajalugu. Ta avaldas ka esseid, sealhulgas USA president George W. Bushi kritiseerinud essee "Contra Bush" (2004).^[5]

Tema 2000. aastate tuntumate teoste hulka kuuluvad armastusromaan "Inezi vaist" ("Instinto de Inez"; 2001), milles põimuvad reaalsus ja müstika, ning Mehhiko uimastikaubandust käsitlev "Adán en Edén" (2009).^[4]

Fuentes oli kaks korda abielus. Aastatel 1959–1973 oli ta abielus näitleja Rita Macedoga ning 1976. aastast kuni surmani ajakirjanik Silvia Lemusega. Esimesest abielust sündis üks laps (Cecilia) ning teisest kaks last (Carlos ja Natasha). Carlos ja Natasha surid noorelt: Carlos 1999. aastal 25-aastaselt hemofiiliasse ning Natasha 2005. aastal 30-aastaselt arvatavalt uimastite üledoosi tagajärjel.^[1]

• "La región más transparente", 1958
• "Las buenas conciencias", 1959
• "La muerte de Artemio Cruz", 1962 (eesti keeles "Artemio Cruzi surm", tõlkinud Jaan Kaplinski, Tallinn: Eesti Raamat, 1969)
• "Aura", 1962
• "Zona Sagrada", 1967
• "Cambio de piel", 1967
• "Cumpleaños", 1969
• "Terra Nostra", 1975
• "La cabeza de la hidra", 1978
• "Una familia lejana", 1980
• "Agua Quemada. Cuarteto Narrativo", 1983
• "Gringo Viejo", 1985
• "Cristóbal Nonato", 1987
• "Constancia y otras novelas para vírgenes", 1990 (sisaldab viit lühiromaani: "Constancia", "La desdichada", "El prisionero de Las Lomas", "Viva mi fama" ja "Gente de razón")
• "La campaña", 1990
• "Diana o la cazadora solitaria", 1995 (eesti keeles "Diana, üksildane jumalanna", tõlkinud Merilin Kotta, Tallinn: Eesti Raamat, 2012)
• "Los años con Laura Díaz", 1999
• "Instinto de Inez", 2001 (eesti keeles "Inezi vaist", tõlkinud Margus Ott, Tallinn: Pegasus, 2006)
• "La silla del águila", 2003
• "Todas las familias felices", 2006
• "La voluntad y la fortuna", 2008
• "Adán en Edén", 2009
• "Vlad", 2010