Buchenwaldlied
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2017) |
"Buchenwaldlied" (eesti keeles "Buchenwaldi laul") on Buchenwaldi koonduslaagri austerlastest vangide Fritz Löhner-Beda ja Hermann Leopoldi 1938. aastal kirjutatud marsilaul.
Tekkeloost
[muuda | muuda lähteteksti]Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrites oli SS-laste meelelahutuseks tavaks, et vangid pidid rivisammul rahva- või marsilaule laulma.
Buchenwaldi koonduslaagris oli igapäevase rivistuse ajal selliseks SS-laste armastatud lauluks algselt "Steht ein Dörflein mitten im Walde" Arno Holzi luuletuse "So einer war auch er" põhjal).
Schutzhaftlager-Führer (laagriülem) Arthur Rödl nõudnud aga 1938. aasta lõpul, et vangid kirjutaksid ühe laagrilaulu. Lühikese aja jooksul kirjutasid ja viisistasid austerlastest vangid Fritz Löhner-Beda ja Hermann Leopoldi "Buchenwaldliedi".
See oli vangide liikumise saatelaul. Kui massilaul kohe täie jõuga ei käivitunud, kutsus see tavaliselt esile Rödli vihahoo ja selle eest karistas ta vange.[1]
Seetõttu organiseerisid vangid sunnilaulu nii, et need, kes olid Rödli lähedal, laulsid valjult, ja kaugemal olevad vangid liigutasid vaid huuli.[2]
"Das Buchenwaldlied"
[muuda | muuda lähteteksti]Wenn der Tag erwacht, eh' die Sonne lacht, die Kolonnen zieh'n zu den Tages Müh'n hinein in den grauenden Morgen. Und der Wald ist schwarz und der Himmel rot, und wir tragen im Brotsack ein Stückchen Brot und im Herzen, im Herzen die Sorgen.
Refrään: O Buchenwald, ich kann dich nicht vergessen, weil du mein Schicksal bist. Wer dich verließ, der kann es erst ermessen, wie wundervoll die Freiheit ist! O Buchenwald, wir jammern nicht und klagen, und was auch unser Schicksal sei, wir wollen trotzdem ja zum Leben sagen, denn einmal kommt der Tag: Dann sind wir frei!
Und das Blut ist heiß und das Mädel fern, und der Wind singt leis', und ich hab' sie so gern, wenn treu sie, ja, treu sie nur bliebe! Und die Steine sind hart, aber fest unser Tritt, und wir tragen die Picken und Spaten mit und im Herzen, im Herzen die Liebe.
Refrään: O Buchenwald, ...
Und die Nacht ist kurz, und der Tag ist so lang, doch ein Lied erklingt, das die Heimat sang: wir lassen den Mut uns nicht rauben! Halte Schritt, Kamerad, und verlier nicht den Mut, denn wir tragen den Willen zum Leben im Blut und im Herzen, im Herzen den Glauben.
Refrään: O Buchenwald, ...
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Holm Kirsten, Wulf Kirsten, Stimmen aus Buchenwald: ein Lesebuch, lk 43-44, 2003, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 8. oktoobril 2017)saksa keeles
- ↑ GELSENZENTRUM-Startseite, Das Buchenwaldlied, veebiversioon (vaadatud 8. oktoobril 2017) saksa keeles