Brandenburgi piiskopkond

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2017) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2017) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Hochstift Brandenburg Brandenburgi vürstlik piiskopkond 1165–1571
Brandenburgi vürstliku piiskopkonna vapp
Piiskopkonna territooriumid 1535. aasta paiku
Valitsusvorm	valitav monarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Brandenburg an der Havel Ziesar (residents)

Brandenburgi piiskopkond (ladina: Episcopatus Brandenburgensis või Dioecesis Brandenburgensis) oli katoliku piiskopkond, mille Saksamaa kuningas Otto I rajas aastal 948 Marca Geronis (Saksi Idamark) territooriumil Elbe jõest idas. Piiskopkond oli Magdeburgi peapiiskopkonna abipiiskopkond, selle tool asus Brandenburg an der Havelis.

Brandenburgi vürstlik piiskopkond (saksa: Hochstift Brandenburg) oli mõnda aega Saksa-Rooma riigi osariik, arvatavasti umbes aastast 1161/1165. Kuid Brandenburgi piiskopid ei suutnud kunagi saavutada kontrolli märkimisväärse territooriumi üle, neid varjutas Brandenburgi mark, mis istus algselt samas linnas. Kapiitel ja toomkirik, mida ümbritsesid muud kiriklikud institutsioonid, asusid toomkiriku saarel (Dominsel), mis moodustas vürstlik-piiskopliku toomkiriku puutumatuse ringkonna (Domfreiheit), eraldi Brandenburgi linnast. Alles aastal 1929 liidendati – vahepeal endine – puutumatuse ringkond linna endaga.

Brandenburgi piiskopkonna asutamishartat dateeritakse 1. oktoobriga 948, kuigi tegelik asutamisaeg on ajaloolaste seas jäänud vaidlusaluseks. Keskaegne kroonik Thietmar Merseburgist mainib aastat 938; piiskopkond võidi luua ka seoses tohutu Marca Geronise jaotamise ja Põhjamargi tekkimisega pärast markkrahv Gero surma aastal 965. Asutamisega suunas Saksa kuningas Otto (Saksa-Rooma keiser aastast 962) polaabi slaavlaste (vendide) ristiusustamist ja nende territooriumi liidendamist Ida-Frangi riigiga.

Brandenburg oli algselt Mainzi peapiiskopkonna abipiiskopkond, kuid aastal 968 läks see Magdeburgi peapiiskoppide haldusalasse. Suur slaavlaste ülestõus aastal 983 tegelikult hävitas selle, kui mässavad luužitside hõimud vallutasid Brandenburgi ja naabruses Havelbergi piiskopkonna. Brandenburgi piiskoppe nimetati jätkuvalt, kuid nad olid vaid nimelised, resideerides Magdeburgis või tegutsedes abipiiskoppidena keisririigi lääneterritooriumitel. Alles lõpliku vendide alistamisega 12. sajandil markkrahv Albrecht Karu poolt taastas sakslaste ittaasumine (Ostsiedlung) piirkonna piiskopkonna.

Brandenburgi piiskop Wigger (ametis aastatel 1138–60), Xanteni Norberti pooldaja, oli esimene premonstratenside ordu piiskoppide reas, milline valis piiskopitoolile istujaid aastani 1447; sellel aastal andis paavst Nicolaus V bulla ametissenimetamise õigusega Brandenburgi kuurvürstile, kellega piiskopid olid lähedastes feodaalsuhetes. Piiskop Wigger rajas ka premonstratenside kloostri Leitzkaus (täna Gommerni osa Saksi-Anhaltis). Arvatavasti hevellide vürsti Pribislaw-Heinrichi palvel rajas ta veel ühe kloostri slaavlaste asunduses Parduin, tänapäeva Brandenburg an der Havelis, millest sai taastunud Brandenburgi toomkapiitli tuumik. Liidendamine premonstratenside orduga kinnitati paavst Clemens III poolt aastal 1188.

Vahetult keisrile alluvate valitsejatena valitsesid nad siiski hajutatud territooriumi, mis oli jaotatud neljaks foogtkonnaks (saksa: Ämter): Brandenburg/Havel, Ketzin/Havel, Teltow ja Ziesar. Vürstlikud piiskopid resideerisid 14. sajandi algusest alates oma Ziesari kindluses Magdeburgi teel. Viimane tegelik piiskop oli Matthias von Jagow (suri aastal 1544), kes asus Reformatsiooni poolele, abiellus ja abistas igal moel Hohenzollernist kuurvürsti Joachim II ettevõtmisi.

Oli veel kaks nimelist piiskoppi, kuid nendest eelviimase, aastal 1560 ametisse nimetatud Brandenburgi kuurvürsti Johann Georgi avaldusel võeti ette piiskopkonna sekulariseerimine, mis viidi lõpule aastal 1571, vaatamata õiguslikule menetlusele taaskinnitada vahetult keisrile alluv vürstlik piiskopkond keisririigis ja nii ka säilitada piiskopkond, mis venis 17. sajandisse.

 Pikemalt artiklis Brandenburg-Preisimaa

• 949–968: Dietmar
• 968–980: Dodilo
• 980–1004: Volkmar I
• 992–1018: Wigo
• 1022–1032: Luizo
• 1032–1048: Rudolf
• 1048–1051: Dankwart
• 1068–1080: Dietrich I
• 1080–1092: Volkmar II
• 1100–1122: Hartbert
• 1124–1137: Ludolf
• 1137–1138: Lambert

• 1138–1160: Wigger
• 1160–1173: Wilmar
• 1173–1179: Siegfried I
• 1179–1190: Baldram
• 1190–1192: Alexius
• 1192–1205: Norbert
• 1205–1216: Baldwin
• 1216–1220: Siegfried II
• 1221–1222: Ludolf von Schwanebeck, nõudleja, ei pühitsetud ametisse
• 1221–1222: Wichmann von Arnstein, vastunõudleja, ei pühitsetud samuti
• 1222–1241: Gernand
• 1241–1251: Rutgar von Ammendorf
• 1251–1261: Otto von Mehringen
• 1261–1278: Heinrich von Osthenen (või Ostheeren)
• 1278–1287: Gebhard
• 1287–1290: Heidenreich
• 1290–1291: Richard, keeldus ametist
• 1291–1296: Dietrich, ei pühitsetud ametisse
• 1296–1302: Volrad von Krempa
• 1303–1316: Friedrich von Plötzke
• 1316–1324: Johannes von Thuchem
• 1324–1327: Heinrich II von Barby, ei pühitsetud ametisse
• 1327–1347: Ludwig Schenk von Neindorf (või Neuendorf)
• 1347–1365: Dietrich von Kothe
• 1366–1393: Dietrich von der Schulenburg
• 1393–1406: Heinrich III von Bodendiek (või Bodendieck)
• 1406–1414: Henning von Bredow
• 1414: Friedrich von Grafeneck, Augsburgi vürstlik piiskop 1413–1414
• 1415–1420: Johann von Waldow, Lebusi piiskop 1420–1423
• 1420: Friedrich von Grafeneck, taas
• 1421–1459: Stephan Bodecker
• 1459–1472: Dietrich von Stechow
• 1472–1485: Arnold von Burgsdorf
• 1485–1507: Joachim von Bredow
• 1507–1520: Hieronymus Schulz (või Scultetus), Havelbergi piiskop 1521–1522
• 1520–1526: Dietrich V von Hardenberg

• 1526–1544: Matthias von Jagow
• 1544–1546: Sedes vacans
• 1546–1560: Joachim
• 1560-1569/71: Johann Georg, regent (Verweser)
• 1569/71: Joachim Friedrich

Sekulariseeriti ja liideti Brandenburgiga.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Brandenburgi piiskopkond