Andronikos II Palaiologos

Andronikos II Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
Miniatuur Andronikos II-st
Bütsantsi keiser
Ametiaeg 11. detsember 1282 – 24. mai 1328
Eelnev	Michael VIII Palaiologos
Järgnev	Andronikos III Palaiologos
Isikuandmed
Sünniaeg	25. märts 1259 Nikaia, Nikaia keisririik (tänapäeva Iznik, Türgi)
Surmaaeg	13. veebruar 1332 (72) Konstantinoopol, Bütsants
Abikaasa	Ungari Anna Irene (Violante di Motferrato)
Vanemad	Michael VIII Palaiologos ja Theodora Palaiologina
Lapsed	Michael IX Palaiologos Konstantinos Palaiologos Johannes Palaiologos Bartholomaios Palaiologos Theodoros I Palaiologis Simonis Palaiologina Theodora Palaiologina Demetrios Palaiologos Isaakios Palaiologos Irene Maria Despina Khatun

Andronikos II Palaiologos (kreeka keeles Ἀνδρόνικος Δούκας Ἄγγελος Κομνηνὸς Παλαιολόγος (Andrónikos Doúkās Ángelos Komnēnós Palaiologos), ladinapäraselt Andronicus II Palaeologus; 25. märts 1259 – 13. veebruar 1332) oli Bütsantsi keiser aastatel 1282–1328. Andronikos on läinud ajalukku lisanimega Vanem (tema lapselaps aga kui Andronikos Noorem)^[1]. Ta oli keiser Michael VIII poeg ja Palaiologoste dünastia teine esindaja.

Tema valitsemisajaga algas äsja taastatud impeeriumi viimane langus. Türklased vallutasid suurema osa Bütsantsi Anatooliast. Oma viimastel valitsemisaastatel võitles ta esimeses Palaiologoste kodusõjas oma lapselapse vastu. Sõja lõppedes oli ta sunnitud 1328. aastal troonist loobuma, misjärel suundus ta kloostrisse, kus elas oma elu lõpuni.

Andronikos sündis 1259. aasta 25. märtsil Nikaias. Ta oli keiser Michael VIII Palaiologose ja Theodora Palaiologina vanim poeg. Pärast seda, kui Michael VIII oli 1261. aastal Konstantinoopoli ladinlastelt tagasi vallutanud, kuulutati Andronikos kaasvalitsejaks. Ta krooniti aga alles 1272. aasta 8. novembril.^[2]

Andronikos viibis isa Michael VIII kõrval, kui viimane suri 58-aastaselt 1282. aasta 11. detsembril palaviku tõttu.^[3]

Andronikos erines isast mitmeski mõttes. Michael VIII oli kirjelduste järgi nutikas, (sala)kaval ja halastamatu, Andronikos oli seevastu naiivne, usaldav ja tahtejõuetu. Erinevus oli ka religioossuses: Andronikos oli siiras ja vaga õigeuslik kristlane, Michael aga ei huvitunud religioonist ja tegeles usuküsimustega vaid poliitilisel tasandil.^[3]

Andronikos sündis 1259. aasta 25. märtsil Nikaias, Nikaia keisririigis. Ta oli keiser Michael VIII Palaiologose ja keisrinna Theodora Palaiologina vanim ellujäänud poeg.^[2]

1261. aastal, mil Michael VIII nimel võeti Ladina keisririigilt tagasi Konstantinoopol, kuulutati ka Andronikos kaaskeisriks. Kuid ta krooniti alles 1272. aasta 8. novembril.^[2]

Kaasvalitsejana saadeti Andronikos armee eesotsas 1278. aastal Väike-Aasiasse türklaste edasitungi peatama Meanderi piirkonnas. Tegelik armee juht oli aga mégas doméstikos (vägede ülemjuhataja) Michael Palaiologos Tarchaniotes. Bütsantsil õnnestus türklased minema kihutada. Andronikos otsustas üles ehitada Tralleisi linna (tänapäeva Aydın), mille ta nimetas ümber Andronikopoliseks.^[4] Ta käskis Tarchaniotesel paigutada linna 36 000 elanikku ning ehitada müürid, ent linna varustamine sattus peagi unustusse^[5]. See viis 1280. aasta paiku, mil Andronikos linnast lahkus, Andronikopolise langemiseni türklastele. Sellega lõppes ka Bütsantsi domineerimine Väike-Aasia edelaosas.^[4]

Isa Michael VII kõrval valitsemine andis Andronikosele valitsemise kogemusi, kuid teisest küljest pidi ta varjama oma tõelisi mõtteid ja soove.^[1]

Michael VIII ajal kindlustati Bütsantsi piirid ning tõrjuti tagasi erinevad vaenlased, kelle seas oli kõige ohtlikum Sitsiilia kuningas Charles I d’Anjou. Siiski ei õnnestunud Michaelil riigiga liita endisi Bütsantsi alasid nagu Trapezundi keisririik, Epeirose ja Tessaloonia despootkonnad ning teised kreeka riigid. Läänepiiridele keskendudes jäid idaalad tähelepanuta ning seal tungisid türklased Bütsantsi aladele. Michael VIII ajal sõlmiti ka 1274. aastal Lyonis Rooma ja Konstantinoopoli kirikute liit, mille järel Bütsantsi kirik allus paavstile. See samm oli mõeldud riigi kaitseks peamiselt Sitsiilia eest, kuid tekitas siseriiklikult palju viha keisri vastu.^[6]

1282. aasta talvel, kui keiser Michael VIII ületas Marmara merd, sai ta külma ning haigestus^[7]. Michael VIII Palaiologos suri 1282. aasta 11. detsembril Traakias Pachomiose külas järjekordse sõjakäigu ajal ladinlaste vastu^[6][8]. Surma hetkel viibis keisri kõrval ka Andronikos II Palaiologos^[6]. Andronikos, teades, et aadlikud ta isa vihkasid, ei julgenud oma isale pidulikke matuseid korraldada^[7]. Kirik keeldus teda Konstantinoopolisse matmast keisri püüdluste tõttu sõlmida kirikuliitu ja sellega seoses rakendatud repressioonide tõttu idakirikule. Michael VIII maeti hoopis Nea Mone nimelisse kloostrisse Rhaidestose piirkonnas (tänapäeva Tekirdağ, Türgi). Kolm aastat hiljem, 1285. aastal viidi tema säilmed Selymbra Kristuse kloostrisse, kuhu Michael oli 1260. aastal Basileios II säilmed ümber matnud^[9]. Ümbermatmisel olid tema säilmed üllatavalt hästi säilinud^[7].

Michael VIII jättis oma pojale kehvas seisus riigi. Bütsantsi idapiir oli jäänud tähelepanuta, riigi finantsolukord oli katastroofiline ning sisepoliitilised pinged kirikute liidu sõlmimise tõttu haripunktis.^[6]

1282. aasta detsembris sai Andronikos II ainuvalitseja. Kohe ilmnes, et tal polnud ei soovi ega ka võimekust jätkata isa poliitikat.^[1] Andronikosel puudusid tema isa otsustusvõime ja juhtimisomadused^[3]. Andronikos oli väga ebakindel, mida näitab ka tema saatjaskonna oluline staatus^[10]. Ta polnud oma olemuselt sõjamees ning objektiivselt olukorda vaadates ei saanudki ta jätkata Michael VIII vihatud sisepoliitikat. Olukord oli selline, et populaarsuse saavutamiseks pidi Andronikos tegema vaid kõike isale vastupidi.^[1] Eelnevalt kirjeldatu tõttu vaatas keiser lihtsalt pealt oma impeerium pöördumatut allakäiku, juhatades territoriaalset kaotust, rahalist hävingut ja sõjalist katastroofi.^[3]

Andronikos II oli haritud, intellektuaalne, lahke ja religioosne mees^[1]. Äärmiselt usklikuna võttis ta osa ka teoloogilistest vaidlustest^[10]. Ta kulutas palju aega kirjandusele ja muusikale. Ta pidas haritud inimeste seltskonda kõige meeldivamaks. Kaasaegsed on märkinud, et Andronikos paistis silma nii välimise kui sisemise ilu poolest. Teadust ja kunsti toetav Andronikos avas Konstantinoopolis ülikoolisarnase “Valitseja kooli”.^[1] Tema ajal valitses õukonnas kultuuri ja kunsti õitseng, mida on nimetatud Palaiologoste renessansiks. Õukonda saabus palju suuri teadlasi, nende hulgas näiteks riigimees ja filosoof Theodoros Metochites ning astronoom Nikephoros Gregoras.^[3] Ajaloolased on hinnanud, et Andronikos II oleks olnud Bütsantsile õnnistus, kui impeerium oleks olnud oma hiilguse tipus, ent kultuuri- ja kunstihuviline keiser “sattus valesse aega”, mistõttu kujunes ta riigile pigem õnnetuseks.^[1]

Keiser oli pikka kasvu, suursuguse hoiakuga ning tema silmi kirjeldasid kaasaegsed tarkadena^[1]. Säilinud illustratsioonide kohaselt oli Andronikose habe üks suurejooneline vaatemäng. See oli paks ja pruun ning vastupidi tolleaegsele moele sirgeks lõigatud, mis koos tema lahke näo ja kõrge elegantse olekuga aitas tal kahtlemata mõjuda keisrina, isegi kui ta selles ametis hästi hakkama ei saanud.^[3]

Andronikose valitsusajal vahetati Konstantinoopoli patriarhi kümme korda (mõni oli ametis korduvalt). See näitab, et Andronikose ajal olid kirikus pidevad sisetülid ja keisril tuli nendega pidevalt tegeleda.^[1]

Keiser Michael VIII oli sõlminud 1274. aastal Lyonis katoliku ja õigeusu kiriku vahel liidu, et kaitsta riiki ladinlaste kavatsuste eest vallutada Konstantinoopol ja taastada Ladina keisririik. Liiduga polnud aga suurem osa bütsantslastest rahul ning paavsti kasvavad nõudmised õõnestasid seda liitu ning süvendasid pingeid. Objektiivselt oleks Andronikos II olnud raske jätkata Michael VIII kirikupoliitikat. Nii seadis uus keiser end unioonivastaste leeri. Seda tõestab ka Michael VIII tagasihoidlik matmine.^[1]

Esialgu ei julgenud Andronikos iseseisvaid samme astuda, vaid laskis end juhtida tädi (Michael VIII õde) Euloogial^[1]. Üldiselt oligi keiser oma valitsusajal mõjutatud mitmest ministrist, näiteks Theodoros Mouzalonist või Theodoros Metochitesest^[10].

Mõne aja pärast tegi keiser otsustava pöörde ning kuulutas Michaeli kirikute uniooni ketserlikuks^[1]. Unionistlik patriarh Ioannis XI Bekkos saadeti pagendusse^[4] ning tagandatud patriarh Ioseph I Galesiotes pandi taas ametisse^[10]. Hagia Sophia kõik nurgad ja pühapildid puhastati püha veega^[1]. Kuigi riigis verevalamist ei järgnenud, mõisteti unionistid hukka^[11] ning järgnes nende tagakiusamine^[1]. 1283. aastal kutsuti Blacernae palees kokku sinod, mis sundis Michael VIII abikaasat, leskkeisrinna Theodora Palaiologonal oma unioonimeelsust kahetsema. 1285. aastal tuli kokku uus sinod, mis avaldas õigeusu teese kinnitava teksti ning andis korralduse endise patriarhi Ioannis XI Bekkose vangistamiseks.^[11]

Patriarh Aresenios Autoreianos (ametis 1255–1259 ja 1261–1265) oli olnud keiser Johannes IV Laskarise eest seisja ning heitis peale lapskeisri pimedaks torkamist keiser Michael VIII kirikust välja. See viis riigis tugeva arseniitide opositsiooni moodustamiseni, mida tuntakse Arseniose skisma nime all. Arseniosel oli palju toetajaid Väike-Aasias. Arseniidid olid enamasti Laskariste dünastia toetajad ning nõudsid, et kukutatud Johannes IV uuesti troonile saaks. Endise patriarhi surm 1273. aastal ei vaigistanud arseniite. Nad keeldusid tunnistamast Konstantinoopolis valitsevat patriarhi. Ka patriarh Ioseph I Galesiotese surm 1283. aastal ning uue Küproselt pärit Gregorios II Kypriose ametisse määramine ei rahuldanud neid, sest sellesse ametisse sooviti kedagi enda seast.^[11] 1284. aastal kutsus keiser Andronikos koos tädi Theodora ning nõbude Anna Palaiologina Kantakouzenose ja Theodora Raoulainaga Adramyttiumisse (tänapäeva Edremit) kokku sinodi, et leppida arseniitidega ning ühendada kirik. Patriarh Arsenios, keda Michael VIII oli halvasti kohelnud, kuulutati märtriks ning arseniidid tunnistasid vastutasuks ajutiselt patriarh Gregorios II-st.^[12] Sellele sinodile olid kutsutud ka Aleksandria ja Antiookia patriarhid, et paluda neilt unioonimeelsete deklaratsioonide tühistamist. Antiookia patriarh aga keeldus, misjärel loobus ametist ning põgenes Süüriasse. Samal kirikukogul nõuti ka leskkeisrinna Theodoralt, et ta ei paluks kunagi Michael VIII kristlike matuste korraldamist, millega naine viimaks nõustus.^[13] Arseniitide lepitamiseks külastas Andronikos II 1290. aastal Johannes IV tema vanglas ning palus andestust oma isa tegude eest. Ajaloolase Donald Nicoli sõnul oli sündmus ilmselt mõlemale poolele ebamugav, kuid eriti keisrile, kes oli Johannese kukutamisest otseselt kasu saanud.^[14] Mõne allika järgi loobus Johannes IV kohtumisel lõplikult troonist^[1]. Johannes IV suri umbes 1305. aastal^[14]. Andronikose sammudele vaatamata jäi lõhe kestma ning vaibus alles pärast türklaste-seldžukkide järkjärgulist edasitungi Väike-Aasias, mis oli olnud arseniitide tugipunkt. See võimaldas patriarh Niphon I leida 1310. aastal õigeusu kiriku siselõhele lõplikult lahenduse. Keiserlik kuldbulla tegi skismile lõpu. Dokumendiga määrati, et ei Ioannes XI Bekkos ega Athanasios I ei pääseks enam patriarhi troonile ning Ioseph I Galesiotese nimi kustutati diptühhonilt (isikute nimekiri kirikus, kelle poole palvetati). 1310. aasta septembris pühitses patriarh õigeusu kiriku ühtsust, vaatamata mõne üksiku arseniitliku liikumise jätkumisele.^[15]

1289. aastal pidi Gregorios II tagasi astuma, sest mõned tema kirjutised loeti ketserlikeks^[13]. Gregorios II Kypriose järglaseks valiti Athose mäe erak, Athanasios I, kes oli tuntud oma askeetliku ja primitiivsete mungaliku elu poolest. Uus patriarh püüdis reformida kirikut mõistes hukka preestrite pillava eluviisi ning rikkuste kogumise. Ta konfiskeeris abivajajate hüvanguks kloostrite varasid. Ajaloolased Gregorios Pachymeres ja Nikephoros Gregoras rõhutavad mõlemad tema äärmist kokkuhoidlikukst. Athanasiose sõnul olid impeeriumit ja kirikut tabanud õnnetuste põhjuseks liigne luksus ja laristamine. Nii suunati osa kloostrite sissetulekutest vaeste abistamiseks, mida ka keiser toetas. Ent nii mõnedki kaasaegsed kahtlustasid, et patriarhil oli tugev võim Andronikose üle ning keiser allus talle. See põhjustas osades elanikes ja kiriklikes ringkondades vastumeelsust.^[14] Kui keiser 1293. aasta suvel oma kahanevate Anatoolia valduste külastamiselt naasis, ootas teda pealinnas vaimulike delegatsioon, kes nõudsid Athanasiose tagandamist. Andronikos püüdis neile nõudmistele vastu seista, kuid tugev vastuseis sundis teda lõpuks Athanasiost ametist tagasi kutsuma. Enne ametist lahkumist kirjutas patriarh kirikubulla, milles heitis juhtivad vaimulikud, kes olid kujunenud tema vastasteks, kirikust välja ning peitis dokumendi Hagia Sophia põhjagalerii sambasse. See leiti alles mõned aastad hiljem ning põhjustas palju pahameelt.^[13]

Athanasiose asetäitjaks sai munk Ioannes Sozopolist, kellest sai 1294. aastal patriarh Ioannes XII Kosmas. Ta oli diplomaatilisem kui Athanasios, ent ei nõustunud toetama keisri ettepanekut, kes soovis kirikust välja heita kõik keisrivõimu vastu mässajad.^[14] Aga Ioannes nõustus piiskopid, kes oma valijaid altkäemaksuga ära ostsid^[4].

Sellele kokkuleppele vaatamata oli keisril ja patriarhil erimeelsusi, mistõttu soovis Andronikos korduvalt Athanasiost ametisse tagasi määrata. 1302. aastal olid nende suhted juba nii pingelised, et patriarh ähvardas tagasi astuda. Andronikos aga seadustas Athanasiose ametisse naasmise ning temast sai 1303. aasta juunis taas patriarh. Athanasios alustas taas vaimulikke tabanud kokkuhoiupoliitikat, mida keiser toetas. Athanasios võttis koguni Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhidelt varasid. 1309. aastal otsustas Athanasios lõplikult pühenduda kloostrielule ning teda asendas Niphon, kellest sai 1310. aasta 9. mail patriarh Niphon I.^[14]

Niphonist alates hakkas patriarhi tiitel kiiresti vahetuma. 1314. aastal astus Niphon tagasi, sest teda süüdistati kiriklike ametikohtade müümises ning patriarhiks sai Ioannes XIII Glykys. 1319. aastal Ioannes läks pensionile. Tema ameti võttis üle Gerasimos I, kes suri aga 1321. aastal. Järgnevad kaks aastat oli patriarhi tool tühi. 1323. aasta novembris sai selleks aga Isaias I. Ebastabiilsusest hoolimata oli kiriku mõju endiselt tugev ning patriarh sai keisrilt uusi õigusi, näiteks 1312. aastal andis keiser endale kuuluva Athose mäe patriarhi võimu alla. Kloostrite juhid valis edaspidi samuti patriarh.^[14] Impeeriumi piiride vähenedes tõusis aga Bütsantsi kiriku prestiiž Euroopas. Nii asutas Andronikos II Leedu metropoliidi ametikoha. Patriarh Ioannes XIII Glykys valis esimeseks metropoliidiks vene päritolu Theophilose.^[16]

Situatsioon riigis meenutas üha enam Michael VIII valitsemisaega, mil rahvas oma keisrit vihkas. Kaasaegsed on keisri tolleaegset poliitikat iseloomustanud sõnadega: "Ta käitus täpselt nii, nagu käitub isik, kes soovides huntidega sõbruneda, toidab neid oma verega."^[1]

Andronikos II vaenlased kasutasid ära igat ebaõnnestumist riigis, et keisrit mustata. Selle tulemusena hakkas valitseja kahtlustama kõiki enda ümber, eriti aga oma sugulasi. Kõige ohtlikumaks pidas ta oma venda Konstantinost, kes oli vägede seas küllaltki populaarne. Võimalik, et keisri kahtlustel oli ka alus. Nii andis Andronikos kasu vend vangistada. Konstantinos veetis oma elu ülejäänud 17 aastat palee vanglas.^[1]

Keisririik oli suures rahahädas, mis viis järjekordselt maksude tõstmiseni^[1][3]. Samas ei suutnud keiser panna jõukaid maaomanikke ja aristokraate makse maksma^[3]. Lisaks koondus maa üksikute maaomanike kätte ehk riigis toimus täielik feodaliseerumine^[17]. Suur osa rikkusest koondus ka kirikutesse. Nende varasid ei julgenud aga keiser puutuda, mistõttu läks kogu maksukoorem talupoegadele.^[4] Riigi olukorda raskendasid veelgi suured põgenikelained. Paljud Väike-Aasia elanikud suundusid suurlinnadesse, nagu Konstantinoopol või Thessaloniki, türklaste pealetungi eest.^[17]

Rahalist olukorda kehv seis tulenes suuresti ka Michael VIII sammudest. 12. sajandist, keiser Alexios I Komnenose valitsemisajast, oli riigis hakatud jagama sõduritele ajutisi preemiaid – pronoia’sid (tõlkes hoolima). Selle preemia saanud said õiguse koguda pronoia alla kuuluvatel maal elanud talupoegadelt ja institutsioonidelt (näiteks kirik) makse. Michael VIII ajal muutusid need preemiad alalisteks ja suisa päritavateks. Sellega jäi riik aga suurtest tuludest ilma, sest raha jooksis lihtsalt riigikassast mööda.^[18] Uus maksutõus tabas elanikke 1304. aastal, sest riik ei suutnud maksta kataloonia palgasõduritele. Andronikos suurendas Traakia maaomanike ja ka kloostrite maksukoormust. Sisse seati uus maks nimega sitokrithon (nisu ja odra maks). Kõik maaomanikud pidid loovutama osa oma toodangust. Riik müüs selle turul kulla ja hõbeda vastu, mida kasutati palgasõduritele tasumiseks. Türklaste edasitungiga aga kasvas sisepagulaste arv ning katalaanide rüüstamised tekitasid peagi suure toidupuuduse. Seetõttu tekkis must turg, mille vastu keiser ja patriarh Athanasios I hakkasid võitlema.^[14]

Tabel 1. Bütsantsi 1321. aasta hinnanguline eelarve^[13]

Eelarvepunkt	Hinnanguline kogusumma miljonites hyperpyronites
Ihukaitsjad	0,096 (500 x 144 hyperpyronit x 4/3 )
Sõdurid	0,288 (3000 x 144 hyperpyronit x 4/3 )
Sõudjad	0,288 (3000 x 144 hyperpyronit x 4/3)
Maaväe varustus	0,07 (3500 x 20 hyperpyronit)
Mereväe varustus	0,031 (3080 x 10 hyperpyronit)
Hobused ja sööt	0,035 (3500 x 10 hyperpyronit)
Katalaani kompanii kampaania	0,05
Tsiviilkulud	0,33
KOKKU	1

Maksude tõstmisega paralleelselt otsustati vähendada ka poole võrra kulla sisaldust müntides^[1]. Andronikos II ajal kaotas Bütsantsi valuuta järk-järgult väärtust, kuni langes välismaal Itaalia vabariikide kasuks. 13. sajandi algul oli Bütsantsi valuuta nominaalväärtus olnud veel 90%, kuid 14. sajandi alguse majanduskriisi järel langes see alla 50%. Selle otseseks tagajärjeks oli toiduainete hinnatõus, mis oli elanikkonnale hävitav. Andronikos II abinõud riigikassa päästmiseks ei andnud tulemusi. Olukorda raskendas ka seda, et Bütsantsi läbiva kaubanduse tollitulud jooksid Itaalia vabariikidele. Kõrgkeskajal ulatus keisririigi aastane sissetulek seitsme kuni kaheksa miljoni nomismata’ni (Bütsantsi kuldmünt). Andronikos II ajal ei ületanud aastaeelarve miljonit hyperpyron’it (münt mis asendas nomismata’t ja solidus’t ning mille kulla sisaldus oli väiksem). Suurem osa sellest miljonist kulus aga lugupidamisavaldustele (tribüütidele), mis läks riigi vaenlastele. Kuna Bütsantsil enam tõsiseltvõetavat sõjaväge polnud, pidi keiser rahu ostma.^[17]

Palaiologoste ajal kujunes välja suundumus, mille kohaselt polnud kaaskeiser enam lihtsalt sõjaväejuht, vaid mängis olulist rolli ka poliitikas. Traditsiooniline Bütsantsi tsentralism muutus järk-järgult võimu jagamiseks keiserliku perekonna liikmete vahel.^[17]

Siiski jääb see areng läänelikust feodaalmudelist kaugele. Seda tõestab ka Andronikos II ja tema teise abikaasa Irene võõrandumine. Läänest pärit Montferrat’ markii tütar Yolanda, kes sai Bütsantsis endale nimeks Irene, soovis, et riik jagatakse võrdselt kõigi keisri laste vahel. Ajaloolane Nikephoros Gregoras kirjeldab seda nii:^[19]

“Kuuldavasti tahtis ta, et keisri pojad valitseksid, mitte Vana-Rooma tavadele vastavalt, vaid jagaksid ladinlaste eeskujul keisririigi linnad ja maad, et igale tema pojale antaks teatud territoorium, mis oleks tema isiklik vara ning läheks edasi pärimise teel vastavalt seadustele. See keisrinna seisukoht oli ladina päritolu ning ta soovis seda roomlaste seas kasutusele võtta.”^[19]

Vaatamata sellele, et keiser keeldus abikaasa ettepanekust, nõrgenes keisri võim Bütsantsi provintsides üha enam. Võimu ei kehastanud enam keisrile alluv kuberner, kes oli tihti keisrile lähedane isik ning jäi ametisse mässuohu tõttu lühikeseks ajaks. Nii mõnelgi juhul võimaldas see keskvõimu nõrkus haarata suurmaaomanikel kontroll provintside üle.^[17] Aristokraatide domineerimine vastandus oma üha suureneva elatustaseme poolest aina viletsamasse seisu jäävatele talupoegadele.^[20]

Andronikos II muutis ka Bütsantsi võimu all oleva Peloponnesose haldamist. Üheks aastaks ametisse nimetatud sõjaväekuberneri asemel võeti kasutusele laiemate volituste ja pikema ametiajaga keiserlike saadikute süsteem.^[20] Järk-järgult taastati selles piirkonnas Bütsantsi võim. Samal ajal anti ka Monemvasia sadamale olulised kaubanduslikud privileegid, et võidelda Itaalia vabariikide majandusliku jõu vastu.^[17]

Andronikos I väheste õnnestumiste seas oli tema kohtureform, mis sai alguse pärast 1296. aastal Konstantinoopolit tabanud maavärinat. Sündmust tõlgendati jumaliku viha märgina ja see viis õigussüsteemi reformini, et võidelda korruptsiooni ja seaduste eiramise vastu. Vana hipodroomi kohus asendati 12 kohtunikust koosneva kohtuga, kelle seas olid piiskopid, vaimulikud ja senaatorid. Keiser käskis kohtunikel anda vande olla erapooletud iga impeeriumi kodaniku suhtes. Ühehäälselt vastu võetud otsused olid kõigile, ka keisrile, siduvad. Uue süsteemi efektiivsusele vaatamata näib, et see kadus üsna kiiresti Andronikos II ja Andronikos III vahel puhkenud kodusõja ajal. Siiski selgus sellest reformis, et Bütsants oleks vajanud kõigis kõrgemat seisvat kohut, mis koosneks ausatest meestest ning vajadust vaimulike järele ilmalikes kohtutes.^[16]

Andronikos II valitsemisaja alguses oli välispoliitiline olukord Bütsantsile soodne. Oht, et ladinlased võiksid taas üritada Konstantinoopolit vallutada, oli täielikult kadunud. 1285. aastal suri ka Bütsantsi suurim vaenlane, Sitsiilia kuningas Charles I d’Anjou. Keisril puudus oma isa südikus ning sellises soodsas olukorras keskendus ta saavutatu kaitsmisele, mitte edu arendamisele.^[1]

Keiser Andronikos II otsustas hukatuslikul viisil raha kokku hoida, kärpides sõjalisi kulutusi. Ta saatis laiali Michael VIII suure vaevaga moodustatud laevastiku^[3], sest lootis täielikult oma liitlase Genova peale^[10]. Vabariik aga keskendus enda huvide kaitsmisele ja jättis Kreeka saared unarusse. Endised Bütsantsi mereväelased aga pöördusid elatise saamiseks türklaste või itaallaste poole.^[21] Keiser vähendas maaväe alla paari tuhande meheni, kellest enamik olid palgasõdurid. See oli katastroofiline viga, sest see võimaldas türklastel okupeerida kogu Väike-Aasia ja jättis domineerima hakanud Osmanite hõimu täiesti ilma vastuseisuta.^[3] Türklaste-seldžukkide edasitung pani aga ka keisrit muretsema. Lisaks olid nad asunud laevastikku ehitama^[21], mistõttu otsustas Andronikos enda laevastiku mingil määral taastada. Ta lasi ehitada kümme alust, ent sellest jäi väheseks.^[14][17] Ajaloolane Nikephoros Gregoras räägib Bütsantsi armeest kui kogu maailma naerualusest^[17].

Bütsantsile jäänud türklastest palgasõdurid saadeti ilma sõjalise põhjenduseta Serbiasse. Keiser lootis sellega neist kui kuluallikast lahti saada. Selle tulemusena saavutati 1297. aastal ühe linna vallutamine, mis jäi Andronikosele viimaseks sõjaliseks võiduks.^[1] Peagi haarasid aga Serbia ja Bulgaaria enamuse Balkanist täielikult oma kontrolli alla, nii et peaaegu kogu Bütsantsi valitsemine ja mõju selles piirkonnas oli kadunud^[3].

Sõjapidamisega seostuv oli kultuurihuviga keisrile ebameeldiv ja ebaoluline, mistõttu saatuski see valdkond kokkuhoiupoliitika sihtmärgiks^[17]. Kokkuhoiule lisaks oli Bütsantsi armee vähenenud ka paljude sõjaliste ebaõnnestumiste tulemusena. Keiser proovis võtta sõjategevuse hüvanguks kasutusele kirikuvarad, ent kohtas tugevat vaimulike vastuseisu. Väike-Aasias püüdsid erinevad piirkonnad kaitsta end nii hästi kui võimalik, ent see osutus raskeks.^[10]

Andronikose hinnangul oli sõjaolukorras odavam palgata välismaiseid palgasõdureid. Kõige sobivamateks pidas ta Euroopas kuulsaid Kataloonia raskelt relvastatud jalaväelasi.^[1] Pärast 1302. aastal Federico II (või III) ja Charles I d’Anjou vahel sõlmitud rahu oli väeosa jäänud ilma missioonita^[10]. Kataloonlasi juhtis saksa juurtega sitsiillane Roger de Flor. Otsus tundus igati kasulik, sest neid metsikuid ja hästirelvastatud võitlejaid nähti võimekate pealinna kaitsjatena.^[3] Teiste allikate kohaselt pakkus Roger de Flor, kuuldes Bütsantsi katastroofilisest olukorrast, ise oma teenuseid keisrile ning Andronikos II nõustus katalaanide kõikide tingimustega^[22]. Igal juhul palgati nad suue tasu eest^[1].

Kataloonlased saabusid Konstantinoopolisse 1303. aastal. Vägi koosnes tuhande viiesajast rüütlist ja ratsanikust ning paarist tuhandest kergelt relvastatud jalaväelasest. Väidetavalt ehmus keiser tõsiselt seda hirmuäratavat väge nähes.^[1] Roger de Florile pakuti ka keisri teismelise vennatütre Maria (kukutatud Bulgaaria tsaari Ivan Asen III tütar^[23]) kätt. Nende pulmaööl väljusid katalaanide pidustused kontrolli alt.^[3] Linnas puhkesid kohe kaklused ja väiksema lahingu mõõtu kokkupõrked kataloonlaste ja Konstantinoopolis elanud genovalaste vahel^[1]. Vägistamised, rüüstamised ja mõrvad kestsid päevi. Mitu tuhat genovalast tapeti enne, kui Roger andis käsu oma meestel peatuda. See sündmus kujunes eelprooviks sellele, mis ees ootas.^[3]

Andronikos II otsustas sündmuste tõttu oma abiväe kiirelt pealinnast minema saata. Neile maksti lubatud raha ette ning nad saadeti Väike-Aasiasse türklaste vastu.^[1] Esmalt saadeti nad väikse Bütsantsi väekontingendi saatel Küprosele, et seal valmistuda kampaaniaks türklaste vastu^[22]. Katalaanide pealetung oli välkkiire ja tõhus, mis tõestab, et türklastele oli organiseeritud jõuga vastu astuda^[24]. Kompanii saavutas peagi türklaste üle suure võidu. Mõned allikad viitavad sellele, et suhteliselt väikesearvuline palgasõdurite vägi purustas viiekümnetuhandelise türklaste sõjaväe.^[1] Kuigi katalaanid jõudsid Kiliikia Armeenia kuningriigi piirini, kujunes nende saavutatud edu lühiajaliseks^[10]. Pärast kompanii lahkumist vallutasid türklased need alad tagasi^[19].

Edasine kujunes Bütsantsi jaoks katastroofiks. Edust joovastunud palgasõdurid nõudsid keisrilt suisa terroriseerides lisaraha. Kohe raha saamata asusid nad varjamatult keisririigi alasid röövima ning moodustasid Bütsantsi aladele sisuliselt oma sõltumatu valduse.^[1]

Nende valitseja ja tööandja, Andronikos II käsust hoolimata jätkasid katalaanid oma rüüstamisi^[3]. Bütsants oli seega sunnitud sõdima oma enda abiväega. Võitlus Kataloonia kompaniiga kestis aastaid ning sellele kulus kokkuvõttes rohkem ressursse, kui oleks nõudnud regulaararmee ülalpidamine.^[1] Roger pöördus kompaniiga raha saamiseks Magnesia linna, kuid linnaväravad olid neile suletud^[19]. Katalaanid plaanisid alustada linna piiramist, ent keiser kutsus väe Euroopasse bulgaarlastega võitlema^[10]. Bulgaarlased, kes olid vabanenud mongolite eestkoste alt, tungisid Todor Svetoslavi juhtimisel keisririigi aladele. Pärast esialgset lüüasaamist õnnestus Michael IX bulgaarlasi võita, ent ohtu sellega ei kõrvaldatud.^[4]

Bütsantslased keeldusid katalaanidega koos võitlemast. Kokkuleppele jõuti 1305. aastal ning Roger de Flor nõustus naasma Väike-Aasiasse.^[25] Enne lahkumist kutsus Michael IX Roger de Flori ning mõned tema lähedased sõbrad Adrianoopolisse söömingule. Ajaloolase Georgios Pachymerese sõnul tapsid Michaelile ustavaded alaanid söömise ajal Rogeri ja teised külalised seal samas laua taga istudes. Kuigi kompanii juhi olid kõrvaldatud, läks aega, enne kui need väed lõplikult Bütsantsi aladelt lahkusid.^[3]

Roger de Flori tapmisel olid märkimisväärsed tagajärjed. Katalaanid lahkusid keisri teenistusest ning alustasid Traakia röövimist ja rüüstamist. Nende eesmärk oli võtta Gallipoli poolsaare üle kontroll ning muuta see hispaanlaste kontrollitavaks territooriumiks, mida juhiks Berenguer VI de Entenza. Kuigi kompanii juhid olid kõrvaldatud, ei suutnud Michael IX neid võita.^[25] Katalaanidel õnnestus Euroopasse smuugeldada 2000 türklast, kes ühinesid rüüstamisega^[26]. Peagi muutus Traakia laastatud maaks. Katalaanid lahkusid sealt alles 1308. aastal, mil neile ei jätkunud seal enam toitu.^[10] Katalaanid sõlmisid 1308. aastal kokkuleppe ladinlastega, kes taaselustasid plaani vallutada Konstantinoopol. Sellele vaatamata rikkusid nad seda ning asusid rüüstama Johannes II Dukase juhitud Tessaaliat. Nad lõpetasid alles aasta pärast ning võtsid suuna Ateena poole^[27], mis toona kuulus prantsuse ristisõdijatele^[3]. 1311. aastal alistati Ateena hertsogiriigi väed ning riik võeti 80 aastaks üle^[27]. Katalaanide lahkumine piirkonnast nurjas ka ladinlaste plaanid, kelle unistus vallutada taas Konstantinoopol muutus üha ebatõenäolisemaks^[13]. Kuid Katalaani kompanii jäi veel aastakümneteks Konstantinoopolile probleemiks^[3].

Katalaanide rüüstamine jättis Bütsantsi keisririigi varemeisse ning see ei võimaldanud Väike-Aasiat tagasi vallutada. Türklased aga jätkasid kohe pärast Katalaani kompanii lahkumist oma vallutusi. Lisaks pidi Bütsants loobuma 1307. aastal mitmetest linnadest Bulgaaria kasuks. Bütsantsi ajaloolaste sõnul oli Traakia muutunud “sküütide kõrbeks”. Riigi rahaline seis oli veelgi halvem, kui enne katalaanide tulekut. Ajaloolased hindavad, et keiser andis kompaniile ligi miljon hypepyron’it, mida on palju rohkem, kui oli Bütsantsi aastane sissetulek.^[13] Sellise kulutuse katmiseks tuli Bütsantsi raha uuesti 1304. aastal devalveerida. Andronikos suurendas veelgi makse. Katalaanide rahastamiseks pidi looma ka täiesti uusi makse.^[11]

Bütsants seisis silmitsi paljude vaenlastega, kuid vahendeid nende tõrjumiseks polnud, mistõttu läks riik igale ohule vastu olma tervikliku plaanita. Samal ajal hõivasid türklased-seldžukid viimased Bütsantsi Väike-Aasia alad, ilma et Konstantinoopol oleks mõistnud türklaste ohu tõsisust.^[3]

1310. aastal, mil Bütsants pidi tegelema enda palgatud Katalaani kompaniiga võitlemisega, kaotas riik veel ühe tähtsa valduse - Rhodose saare, mis läks Johanniitide ordule.^[1]

Alates Konstantinoopoli vallutamisest 1204. aastal hõivasid Itaalia merevabariigid suurema osa Bütsantsi mereruumist^[10]. Ka Konstantinoopolit läbiva kaubanduse juhtimine läks veneetslastele ja genovalastele. Sellega kaasnes kogu kaubandusest tuleneva rikkuse, mis kunagi kuulus bütsantslastele, välismaalastele minemine.^[3] Veneetsia toetatud Ladina keisririigi langemine tõi kaasa Genova laienemise Veneetsia arvelt^[10].

Genovast sai Bütsantsi peamine partner. Vabariik tagas impeeriumi kaupadega varustamise ja ka selle merekaitse. 1285. aastast oli näha Veneetsia teatavat tagasitulekut, nad said Konstantinoopolis oma kvartali ning kinnitati veneetslaste suveräänsus Kreeta üle. 1291. aastal langes aga viimane ristisõdijate tugipunkt Pühal Maal. See võttis ka Veneetsialt viimase tugipunkti piirkonnas. Vabariik pööras seejärel pilgu Musta mere äärde, mida seni hoidsid monopoolselt enda käes genovalased.^[10]

1296. aasta juulis, mõned päevad pärast Konstantinoopolit tugevalt kahjustanud maavärinat, alustasid veneetslased rünnakut linnale ja Galatale^[11]. Kuigi Andronikos lasi linnas kõik veneetslased arreteerida, ei suutnud ta kuidagi takistada väljaspool linnamüüre asunud bütsantslaste ja genovalaste elamuid^[19].

Andronikos sattus kiiresti Veneetsia ja Genova vaheliste pingete lõksu^[19]. Bütsants sekkus järgnevalt kahe vabariigi vahelisse konflikti, kus Andronikos toetas genovalasi. Konflikti põhjus oli kontroll Bütsantsi kaubanduse üle.^[1] Genovalased korraldasid Konstantinoopolis Veneetsia aadlike massimõrva^[19]. Vastusammuna saatis Veneetsia Konstantinoopolisse 18 laeva. Nad nõudsid keisririigilt kompensatsiooni ning Bütsantsi keeldumise tõttu põletasid mõned hooned Blachernae lähedal, misjärel suundusid rüüstama Marmara mere rannikut, et võtta vange ja saada lunaraha kaudu oodatav kompensatsioon kätte.^[27]

Veneetslased said 1298. aastal genovalastelt lüüa ning nendevaheline võitlus lõppes 1299. aastal. Bütsantsi-Veneetsia sõda jätkus aga 1302. aastani, mil Andronikos keeldus taas hüvitist maksmast. Veneetslased saatsid teele uue laevastiku. Nad nõudsid 4000 hyperpyron’it, vastasel juhul lubasid nad laastata Konstantinoopoli ümbrust ja ähvardasid tappa suure hulga Väike-Aasia põgenikke. Andornikosel polnud neile laevu vastu panna, mistõttu nõustus ta 1302. aasta septembris lepinguga maksma nõutud summa. 1310. aastal pikendati seda lepingut veel kaheteistkümneks aastaks. Genova kasutas seda Bütsantsi olukorda ära ning suurendas oma õigusi Galata üle, mis oli muutunud Genova suveräänseks kolooniaks.^[27]

Merevabariikide kahjulikule mõjule Bütsantsile lisaks kannatas riik ka Itaalia piraatide tõttu. Need kasutasid ära keisririigi laevastiku puudumist ning rajasid Egeuse meres oma asumaid. Vennad Zaccariad laiendasid oma valdusi Phokaia ümber ning ehitasid uue linna – Nea Phokaia. Benedetto Zaccaria hõivas 1304. aastal ka Chiose saare ettekäändel, et seal puudus igasugune kaitse türklaste vastu.^[27] Sellega algas saarel Itaalia ülemvõim, mis kestis 1329. aastani. Samamoodi tegutses Lesbose saarel Domenico Cattaneo. Tenedose saare võttis oma kontrolli alla Andrea Morisco, kes oli olnud Androkos II teenistuses, ent pärast võitlust veneetslaste ja türklaste vastu otsustas tegutseda omal käel.^[11]

Michael VIII surm ja kirikuuniooni lõpp võttis Epeirose despoodilt, kes esines õigeusu kaitsjana, ühe tegutsemisvahendi ehk nõude Konstantinoopoli troonile. Despoot Nikephoros I Komnenos Dukas nõustus üsna kiiresti kompromissiga ning tema naine Anna Palaiologina Kantakouzene osales Adramyttionis nõukogul.^[11] Nikephoros I poolvend Johannes I Komnenos Dukas, Tessaalia sebastokrator, jäi endiselt aga keisririigi ägedaks vastaseks ning kasvatas selles vaimus ka oma troonipärijat Michaeli. Selle ohu kõrvaldamiseks palus Andronikos Annal Michael Bütsantsile välja anda ning saatis 1283. aastal oma laevad koos väejuhi Tarchaniotesega Tessaaliasse. Sõjaline kampaania ebaõnnestus, kuid Anna suutis Michaeli siiski vangi võtta. Naine meelitas ta Epeirosesse lubadusega anda oma tütre käsi talle. Michael heideti Konstantinoopolis vangikongi ning Bütsants kasutas teda Johannes I survestamiseks. Andronikos oleks saanud isegi Epeirose tagasi keisririigi koosseisu, kui oleks oma poja Michael IX pannud paari Nikephoros I ja Anna tütre Thamar Angelina Komnenega. Michael IX oleks lisaks Bütsantsile saanud Epeirose seaduslik valitseja, ent patriarh keeldus sellest liidust, mis oli vastuolus kanoonilise õigusega.^[28]

Johannes I Dukase surm 1289. aastal andis lootust, et Põhja-Kreeka küsimus saab lahenduse, kuid keiser pidi tegelema Anjou dünastia ohu tagasitulekuga^[11].

1289. aastal vabastas Aragoni kuningriik Bütsantsi verivaenlase Charles I d’Anjou poja Charles II, kes asus Napoli troonile. Charles asus taastama enda kuningriigi õigust Albaania ja Kreeka läänerannikule. Samal ajal kinnitas ta oma ülemvõimu ka Ahhaia vürstiriigi üle, mida juhtis tema venna Philipp d’Anjou lesk Isabelle de Villehardouin.^[11]

Olukorda muutis Isabelle’i abielu Hainaut’ Florentiga (hollandipäraselt Floris van Henegouwen), kes sai vürsti tiitli ning otsustas 1290. aastal sõlmida Konstantinoopoliga rahu. Sellest hoolimata jätkas Florent Charles II-ga Bütsantsi-vastase poliitika elluviimist. 1291. aastal oli ta Epeirose ja Napoli läbirääkimiste vahendaja, et taaselustada nende liit, mis eksisteeris Charles I ajal. Liit sätestas ka, et Nikephoros I tütar Thamara abiellub Charles II poja Philippe’iga, kellest oleks saanud Nikephorose surma järel Epeirose valitseja.^[11]

Bütsants aga kartis, et sellisel juhul saab Epeirosest Anjou dünastiale sillapea Balkanil, kust edasi Bütsantsi tungida. Andronikos II saatis Epeirosesse sõjaväe, keda juhtis Michael Dukas Glabas Tarchaneiotis. Maaväge toetas Genova merevägi. Kampaania tulemusena vallutati Ioannina ja Durrës. 1293. aastal pidid bütsantslased tagasi tõmbuma, sest Epeirose liitlased sekkusid sõtta. Ka Epeirose rannikut rüüstanud genovalased lahkusid.^[11]

1294. aastal sõlmitigi Philippe’i ja Thamara abielu, mis andis Anjoudele tugeva koalitsiooni Bütsantsi vastu. Oht oli aga näiline, sest Ahhaia vürstiriigis oli tõsised sisemised lahkhelid, mis tulid Bütsantsile kasuks. Bütsantsi-vastase koalitsiooni nõrkust näitab ka see, mis sai pärast Epeirose despoodi Nikephoros I surma 1296. aastal. Tessaalia üritas riiki annekteerida, mistõttu pidi Anna Palaiologina Kantakouzene Bütsantsilt abi paluma. Nikephoros I Dukase poeg Thomas Dukas abiellus Mixhael IX tütrega. Bütsants ei saanud seda edu siiski kaua nautida, sest peagi sekkusid mängu serblased, kes hõivasid Durrëse ning kujutasid Bütsantsile uut ohtu.^[17]

Samal ajal kui Epeirosest ja Napolist tulenev oht hääbus, muutus ekspansionistlik Serbia Bütsantsile aina murettekitavamaks. Nagu bulgaarlasedki, kes soovisid teha Konstantinoopolist slaavi-kreeka impeeriumi pealinna, tahtsid ka serblased seda vallutada. Konstantinoopoli rüüstamisest alates 1204. aastal oli Serbia olnud iseseisev ning nende võim tugevnes Bulgaaria allakäigu ja hõbedakaevanduste avamise tõttu. 1282. aastal sai Serbia troonile Stefan Uroš II Milutin, kellega hakkas riigi laienemine Bütsantsi arvelt. 1282. aastal langes Skopje, millele järgnes Serres. Lõpuks jõudsid serblased Egeuse mere äärde.^[10] Andronikos saatis nende vastu tatarlased, kuid võimsat ja ülekaalukad Serbia armeed see ei kõigutanud. Peagi ähvardasid nad üha enam ka Thessaloniki linna.^[17]

1297. aastal proovis kuulus väejuht Michael Tarchaniotes serblasi tagasi tõrjuda, kuid edutult^[17]. Bütsantsi jaoks oli Makedoonia lõplikult kaotatud. Kuningas Stefan Uroš II lepitamiseks pakkus Andronikos talle oma õe Eudokia kätt, end naine polnud sellega nõus, sest kuningas oli tuntud oma truudusetuse poolest.^[11] Seejärel pakkus keiser Stefanile oma viieaastast tütart Simonist. Kiriku protestidele vaatamata sõlmiti abielu 1299. aastal Thessalonikis. Simonise kaasavara sisaldas Makedoonia territooriume, mille Konstantinoopol oli kaotanud.^[19] Liit kinnitas rahu Bütsantsi ja Serbia vahel. Serbia aadlikud polnud sellega rahul, sest nägid võimalusi edasisteks vallutusteks. Abielu soodustas ka Bütsantsi kultuurilise mõju tungimist Serbiasse ja julgustas serblasi nende idees luua slaavi-kreeka impeerium.^[10]

Teiste allikate järgi ei pakkunud Andronikos II oma tütre kätt Serbia kuningale, vaid viimane nõudis seda. Milutin oli olnud juba kolm korda abielus. 45-aastaselt soovis ta endale järgmiseks abikaasaks tõelist Bütsantsi printsessi. Ta ähvardas Andronikost abielust keeldumisel sõjaga ja Thessaloniki linna okupeerimisega. Vastumeelselt pidi nurka surutud keiser oma 5-aastase tütre saatma Serbiasse. Milutin kuritarvitas tüdrukut ja hoidis teda aastaid palees lõksus. Simonisel lubati siiski aeg-ajalt külastada oma keiserlikke vanemaid. Nendel visiitidel palus Simonis alati luba jääda Bütsantsi. Andronikos ei saanud aga riskida sõjaga Serbia kuningaga, mistõttu saadeti tütar alati tagasi. Kuningas Milutin suri 1321. aastal ning seejärel sai Simonis pöörduda tagasi Konstantinoopolisse, kus ta veetis kogu oma ülejäänud elu.^[3]

Serbia sekkus ka hiljem Bütsantsi. Kodusõja perioodil (1321–1328) sõlmis Serbia kuningas liidu Thessaloniki linnajuhi ja keiser Andronikos II vennapoja Johannes Palaiologosega, et alustada ülestõusu, ent Johannes suri 1326. aastal. Serblaste huvi sellega siiski ei kadunud.^[11] 1327. aasta kevadel sõlmis Andronikos II vastukaaluks oma pojapojale, kes oli sõlminud liidu Bulgaariaga, alliansi serblastega^[17]. 1327. aastal taaselustuski kahe keisri vaheline sõda ning 1328. aastal muutus olukord vanema Andronikose jaoks kriitiliseks^[1]. Lepingule vaatamata ei tulnud serblased Andronikos II-le appi^[17]. Sellega lõppes nende osalus Bütsantsis Andronikos II valitsemisajal.

Vahetult enne surma pühendus keiser Michael VIII türklaste tõrjumisele Väike-Aasias, kes ohustasid Konstantinoopoli lähedasi Aasia alasid. Andronikos II aga, hoolimata ähvardavast ohust, jättis pärast troonile saamist Väike-Aasia tähelepanuta. Kogu impeeriumi tähelepanu koondus riigisisestele küsimustele ja Euroopale, türklased jäid teisejärguliseks. Türklased aga mitte ainult ei suurendanud oma rüüsteretki Bütsantsi aladele, vaid asusid keisririigi aladele ka elama. Kreeklastest elanikkond osutas neile vähe vastupanu. Alles 1290. aastal otsustas keiser Andronikos hakata aktiivselt tegutsema Väike-Aasias. Keiser otsustas koguni asuda sinna elama ning jättis riigi osalise juhtimise poeg Michael IX-le. Andronikos inspekteeris piirkonnas suurema osa ajast keisririigi kaitsevõimet, ent avastas väidetavalt seal oma venna Konstantinos Palaiologose ja kindral Michael Strategopoulose vandenõu. Sellest ajendatuna pöördus Andronikos 1293. aastal Konstantinoopolisse tagasi, kus hakati vandenõulaste üle kohut pidama ning enamik neist ka vangistati. Sündmusest paljastub aga kohalike elanike meelsus, sest nad toetasid igati mässuliste eesmärke. Türklaste vastu taastas Andronikos lühiajaliselt akritoi (sõdurid-asunikud, kes vastutavad oma territooriumi kaitsmise eest) süsteemi. Peagi allutati nad aga mässumeelsuse tõttu Alexios Philanthropenose võimu alla. See väejuht oli oma türklaste poliitikas edukas ning tõrjus nad tagasi Meandrist kaugemale. 1295. aastal hakkas aga Philantrhopenos oma vägede ja kohalike kreeklaste toel keisri vastu mässama. Ta ei suutnud teisi väejuhte kaasata ning ta vangistati enne ülestõusu eskaleerumist.^[4]

Seejärel jättis keiser 1298. aastal türklastega võitlema Johannes Tarchaniotese. Hoolimata tema sümpaatiast arseniitide vastu saavutas ta keisri usalduse ning sai oma vägedele täiendusi. Tarchaniotes pidi patriarhi ja ohvitseride vastuseisu tõttu ametist peagi lahkuma.^[11] Teda asendasid teised väejuhid, keda on kirjeldatud pigem keskpärastena ning nad ei saavutanud erilisi tulemusi türklaste vastu. Lisaks pädevate ohvitseride puudumisele oli Andronikos II raskusi sõdurite leidmisega, sest palgasõdurid lahkusid enamasti teenistusest saamata palga tõttu. 1302. aastal õnnestus palgata mongolite eest põgenevad alaanid. Nad allutati otseselt Michael IX-le, kes rajas oma laagri Magnesia linna Joonia piirkonnas. Michael näitas üles hämmastavat passiivsust ajal, mil türklased ümberkaudseid alasid rüüstasid. Selle strateegia ja palga puudumise tõttu lahkusid ka alaanid järk-järgult teenistusest. Samal ajal deserteerusid ka paljud kreeklased. Seejärel otsustas Michael IX Magnesiast oma sõduritega lahkuda. Neile järgnesid ka paljud elanikud, keda jälitavad türklased kimbutasid ja koguni tapsid. Need, kes Euroopasse jõudsid, moodustasid suuri põgenikerühmi.^[4]

Samal ajal hoidis 2000-meheline alaanide rühm Bitüünias Sangriose jõe piiri, kuid Bapheuse lahingus kaotati edasitungivatele türklastele. Lahingu järel laastasid sissetungijad maapiirkonnad ning elanikud põgenesid Euroopasse. 1304. aastal said Progonos Sgourose juhitud bütsantslased taas lüüa, millega kinnitati keisririigi jõuetust türklaste vastu.^[29] Ainult väline abi võis päästa Bütsantsi valdused Aasias. Esmalt palus keiser abi Pärsia Ilkhanaadi valitsejalt Mahmud Ghazan khaanilt, kuid ta suri 1304. aastal. Keiser tegi 1305. aastal uue pakkumise tema järeltulijale. Kuigi mongolid lubasid saata 40 000 meest türklaste vastu, oli ajaloolase Georgios Pachymerese andmetel nende kontaktide ainsaks tulemuseks see, et türklased vallutasid veel ühe Bütsantsi kindluse. Sellega tahtsid türklased neid liidukatseid nurjata. See uus kaotus katkestas Nikaia ja Nikomeedia vahelise otsetee.^[11]

1305. aastal, mil tapeti Katalaani kompanii juhid, alustasid nad Traakia röövimist ja rüüstamist. Nende eesmärk oli võtta Gallipoli poolsaare üle kontroll ning muuta see hispaanlaste kontrollitavaks territooriumiks, mida juhiks Berenguer VI de Entenza. Kuigi kompanii juhid olid kõrvaldatud, ei suutnud Michael IX neid võita.^[25] Katalaanidel õnnestus Euroopasse smuugeldada 2000 türklast, kes ühinesid rüüstamisega. Katalaanid ise küll lahkusid, ent türklased jäid poolsaarele.^[26] Alles 1312. aastal suutis Bütsants serblaste toel purustada türklaste väed Gallipoli poolsaarel^[10].

Katalaani kompanii kohalolek ja rüüstamine Bütsantsi aladel (Bütsantsis aastatel 1303–1308) taaselustas Anjou dünastia plaanid vallutada Konstantinoopol. Philippe I de Tarente abiellus Catherine de Valois-Courtenayga, kellelt ta sai Ladina keisririigi keisri tiitlid ja õigusliku pärandi. Oht oli vaid näiline. Ent 1306. aastal astus Philippe liitu Veneetsiaga, kes huvitus väga ladinlaste võimu taastamisest Konstantinoopolis, mis võimaldanuks riigil taastada majandusliku domineerimise piirkonna üle.^[27]

1308. aastal sõlmis Philippe I liidu Serbia kuninga Stefan Uroš II Milutiniga, samal ajal pani paavst Andronikos II kirikuvande alla. Nii mitmedki Bütsantsi kõrged tegelased avaldasid, et on valmis ladinlasi toetama. Frangid otsustasid toetus paluda Kassandreia piirkonnas tegutsenud Kataloonia kompaniilt. 1308. aastal sõlmitud kokkuleppele vaatamata otsustasid katalaanid Johannes II Dukase juhitud Tessaaliat rüüstata. Pärast aastast rüüstamist liikusid katalaanid edasi Lõuna-Kreekasse.^[27] Katalaanide lahkumine piirkonnast nurjas ka ladinlaste plaanid, kelle unistus vallutada taas Konstantinoopol muutus üha ebatõenäolisemaks^[13].

14. sajandi alguses tekkis Bütsantsile uus ohtlik vaenlane Läänes, Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus (1285–1314), kes soovis korraldada uut ristiretke otseselt Bütsantsi vastu. 1307. aastal pani paavst Clemens V (1305–1314) Andronikose kirikuvande alla. Kaitseks valmistumise asemel vähendas keiser sõjaväge ja laevastiku miinimumini. Andronikose õnneks ei jõudnud ristisõja plaan reaalsete tegudeni.^[1]

Pärast juhtunut kataloonlastega said bütsantslased üha enam teadlikuks Väike-Aasia katastroofilisest olukorrast. Anatoolia türklaste emiraatide piire on raske kindlaks teha, ent on selge, et suurem osa neist osales rünnakutes Bütsantsi vastu. Nende hulgast kerkisid eriti esile Germiyan beylik, kes kontrollisid Früügia alasid 13. sajandi lõpust. Ankarast Meanderi oruni ulatuv riik kaotas aga järk-järgult alasid, mille arvelt moodustusid uued beylikid. Väike-Aasia edelaosas arenes Bütsantsi alade arvelt Menteşe emiraat. See riik asutas esimesena ka laevastiku, kasutades ära eelkõige endisi Bütsantsi laevastikus teeninud mehi. Menteşe põhjanaaber, samuti Germiyan beylikist iseseisvunud Aydıni emiraat vallutas 1304. aastal Ephesose linna ning 1317. aastal Smürna linna (tänapäeva İzmiri). veelgi rohkem põhjas asusid Saruhaniidide ja Karasi emiraadid, mis polnud eelmistega võrreldes nii edukad,kuid vallutasid suurlinnad nagu Pergamon ja Magnesia ning kogu Müüsia piirkonna. Bütsantsile oli Anatoolias jäänud nominaalselt vaid Philadelphia (tänapäeva Alaşehir).^[11]

Osmanid piirdusid vaid Loode-Anatooliaga ning jäid Sangriose jõel (tänapäeva Sankarya) pidama. See oli üks väiksemaid emiraate, ent lõikas kõge suuremat kasu Bütsantsi nõrgenemisest ja lagunemisest. 1307. aastaks kontrollis see ümbritsevaid maid ning Nikaia (İznik), Nikomeedia (İzmit) ja Prusa (Bursa) linnu. Bütsants oli sellel ajal võimetu, sest pidi tegelema Euroopas katalaanide ja türklastega.^[11]

1310. aastate lõpuks paranes olukord keisririigi jaoks. Katalaanid olid lahkunud Kreekasse ning Ladina keisririigi taastamise püüdlused luhtunud. Ka sisepoliitiliselt olid pinged kirikus lahenenud. 1318. aastal surid Epeirose valitseja Thomas I Komnenos Dukas ja Tessaalia valitseja Johannes II Angelos Dukas ilma pärijateta ning Dukaste dünastia kadus. Endiste despootkonna alade üle hakkasid võitlema Bütsants ja Kefaloonia krahv Nicola (kreekapäraselt Nikolaos) Orsini. Konstantinoopolil õnnestus taastada kontroll despootkonna põhjaosa üle. Orsini sai despoodi tiitli ning läks otseselt Bütsantsi võimu alla. Seda ajutist tugevust õõnestas peagi algav kodusõda.^[13]

Keiser püüdis kindlustada igati trooni oma dünastiale^[1]. Andronikosel ja keisrinna Annal oli kaks poega. 1277. aastal sündis Michael ning umbes 1278. aastal Konstantinos.^[30] 1295. aastal kuulutas keiser oma täisealiseks saanud poja Michaeli kaaskeisriks. Ta on läinud ajalukku Michael IX nime all. Teda on nimetatud erakordselt vapraks sõjameheks ja erakordselt viletsaks väepealikuks. Lahinguväljal soovis ta esimesel võimalusel võitlusse asuda. Sellise käitumise tagajärjel jäi sõjavägi juhita, mis põhjustas tema vägede pidevat lüüasaamist.^[1]

Keisrinna Anna suri 1281. aastal ning Andronikos II abiellus 1284. aastal Montferrat’ markii tütrega, kes sai Bütsantsis nimeks Irene. Keiserlik paar elas suhteliselt harmooniliselt ning neil sündis seitse last.^[3][30]

Ajaloolase Nikephoros Gregorase sõnul soovis Irene, et trooni päriks keegi tema lastest, mistõttu hakkas ta Michael IX põlgama ning tema vastu agiteerima. Irene palus abikaasat, et riik jagatakse võrdselt kõigi laste vahel, nagu oli ladninlastel kombeks saanud. Andronikos II otsustas järgida aga traditsioone^[3], mille peale lahkus Irene koos poegadega Thessalonikisse, kus jätkas abikaasa vastu agiteerimist^[17]. Ta suri Thessalonikis 1317. aastal^[3].

Michael IX pidi algselt abielluma Ladina keisririigi keisri tiitli pärija Catherine de Valois-Courtenayga, kuid paavsti vastuseisus tõttu jäi liit sõlmimata. Michael abiellus Kiliikia Armeenia kuningas Levon III tütre Margarita (Rita) Mariaga.^[17] Michael IX oli kaks poega, Andronikos ja Manuel^[3]. Vanem poeg Andronikos (tulevane keiser Andronikos III) sai varakult juba despoodi tiitli ning keiser Andronikos II kavatses ta juba varakult trooniga siduda, et tagada dünastia järjepidevus. Seda ta ka 1316. aastal tegi, määrates Andronikos III oma teiseks kaasvalitsejaks Michael IX kõrval. Samal ajal nõudis keisrinna Irene, et riik jagataks võrdselt keisri poegade vahel, millega keiser siiski ei nõustunud. Andronikos III osutus väga ambitsioonikaks ning ta kartis, et jõuab ainuvalitsemiseni väga hilja.^[31]

Noor Andronikos oli Konstantinoopolis skandaalselt kuulus oma armuseikluste poolest^[1]. Ühte armukesse oli prints kiindunud rohkem kui oma abikaasasse ning ta veetis temaga enamik õhtuid. Andronikos Noorem muutus väga armukadedaks ja kahtlustavaks. Ta arvas, et armukesel on tekkinud salapärane austaja. Prints lasi oma ihukaitsjatel naist jälgida ning andis käsu teised kosilased tappa. 1320. aasta ühel pimedal ööl läks aga Andronikose noorem vend Manuel selle armukese juurde. Ihukaitsjad, kes printsi ära ei tundnud, peksid ta surnuks.^[1][3] Kuigi ajaloolase David Vseviovi järgi oli Manuel vanem poeg, siis teiste allikate järgi oli tegu siiski Michael IX teise pojaga. Bütsantsi allikate järgi oli poja kaotus, ja seda teise poja süül, tabanud Michael IX nii rängalt, et ta sai südamerabanduse ning ta suri 1320. aasta 12. oktoobril.^[1] Nende sündmuste järel tõusis troonipärijaks ja ainsaks kaasvalitsejaks Michael IX poeg Andronikos Noorem^[1][31].

Pärast poja ja lapselapse kaotust ei tundnud keiser Andronikos II enam mingit sümpaatiat Andronikos Noorema suhtes^[1]. Lisaks kõigele muule ei jaganud Andronikos II ja Andronikos III ühiseid huvisid. Andronikos Vanem oli mõtleja ja kirjanik, Noorem aga eelistas melu ja seiklusi.^[32] Keiser keeldus oma pojapojaga rääkimast ning näitas avalikult tema suhtes põlgust üles^[3]. Ta isegi kaalus varianti võtta lapselapselt troonipärimisõigus. Keiser andis ühele oma väepealikul ülesandeks Andronikos Nooremat pidevalt jälgida. See väepealik oli aga äsja vabanenud vanglast, kuhu Andronikos Vanem oli ta käskinud panna. Seetõttu tundis väejuht rohkem sümpaatiat lapselapse suhtes ning reetis peagi oma ülesande Andronikos Nooremale. Samuti ärgitas ta printsi vanaisa vastu võitlusse astuma.^[1]

Andronikos Nooremal oli palees palju sõpru ning ta oli äärmiselt uhke mees^[3], mistõttu ei pidanud teda pikalt veenma. Peagi sündis keisrivastane vandenõu. Seda soodustas ka asjaolu, et keiser ei varjanud enam oma antipaatiat lapselapse vastu üldse. Ta keeldus Andronikos Nooremat teretamast ning keisri juuresolekul ei tohtinud ta isegi istuda. See suurendas õukondlaste kaastunnet noore ning nende hinnangul süütult kannatava mehe suhtes.^[1]

1321. aastal otsustas keiser oma pojapoja lõplikult kõrvaldada. Troonipärija kutsuti paleesse. Kõikide õukondlaste juuresolekul süüdistas keiser teda usu reetmises. Andronikos Nooremale oli koguni vangikong valmis seatud, mis näitab sündmuse kavandatud lahendit. Süüdistuse ajal teatati valitsejale, et Andronikos Noorema sõbra väed on palee sisse piiranud. Kuigi mässajatel poleks eeldatavasti jätkunud jõudu paleed vallutada, sundis see teadaanne keisrit taktikat muutma. Andronikos II loobus süüdistustest ja teatas, et on veendunud, et pojapoeg parandab ennast. Keiser ütles ka, et on nõus talle andestama. Sellele avaldusele järgnes südantliigutav leppimisstseen - Andronikos Noorem embas keisri jalgu ja vandus talle igavest truudust. Andronikos Vanem teatas aga, et ei soovi troonipärijana näha kedagi teist peale oma lapselapse.^[1]

Kuigi mitmed õukondlased üritasid Andronikos II ümber veenda, jäi keiser südames oma esialgsete kavatsuste juurde troonipärijast vabaneda. Peagi sai sellest teada ka troonipärija ise. Tema võimalikuks informaatoriks võis olla patriarh.^[1]

Pinnas kodusõjaks oli äärmiselt soodne. Lisaks Andronikos II ja Andronikos III vahelisele tülile, oli valitsev keiser väga ebapopulaarne. 1320. aastal oli keisririik majanduslikult ja rahaliselt laostunud, mida keiser proovis uute maksudega lahendada. See raskendas elanike olukorda ning kasvatas keisri ebapopulaarsust. Väike-Aasia näis lõplikult kadunud olevat. Seetõttu polnud ime, et suurem osa elanikkonnast toetas noort Andronikost.^[11]

Keisril õnnestus oma lapselaps arreteerida, kuid Andronikos Noorem põgenes 1321. aastal ning ühines oma toetajatega Andrianoopolis^[10]. Ta alustas vägede koondamist. Vihavaen vanaisa ja lapselapse vahel oli seega kasvanud kodusõjaks, mis neelas keisririigi viimased ressursid. Seda tõendab asjaolu, et keiser müüs rahapuuduses ladinlastele isegi osa oma ehteid.^[1] Lisaks hukkus mõlemal poolel väga palju inimesi^[3]. Andronikos Nooremal oli sõjaga kaks peamisteks eesmärki: kukutada ebapopulaarne valitseja ning taastada oma õigused troonile.^[10]

Andronikos III, tühistades maksud Traakia linnades, võitis enda poolele sealse elanikkonna. Tema lähimate liitlaste hulka kuulusid Johannes Kantakouzenos (aadlik, sõjaväelane, Andronikose lapsepõlvesõber, tulevane keiser), Sirgiannis Palaiologos Philanthropinos ja Theodoros Komnenos Dukas Palaiologos Synadinos (sõjaväelane ja aristokraat). Neile kolmele lisandub ka riigitegelane ja väejuht Alexios Apokaukos. Kantakouzenos ja Philanthropinos kasutasid ära elanikkonna rahulolematust, et hõivata Traakias erinevaid väeosi ja sellega täiendada Andronikos III vägesid.^[10]

Andronikos III viis oma väed Konstantinoopoli alla, kus Andronikos II nõustus 1321. aasta 6. juunil allkirjastama lepingu, millega jagati riik kaheks. Mõlemal keisril olid võrdsed õigused. Sirgiannis Palaiologos, kellele ei meeldinud Andronikos III Kantakouzenose eelistamine temale, ühines Andronikos II-ga. See võimaldas Andronikos Vanemal 1321. aasta detsembris jätkata võitlust lapselapse vastu.^[10]

See võitlus aga ammendas peagi Andronikos III ressursid ning ta pidi jääma lootma Johannes Kantakouzenose abile. Viimane kogus omal kulul palgasõdurite väeosa. Ressursipuudusest hoolimata kasvas Andronikos III populaarsus Thessaloniki linna ja Lesbose saare arvelt, kes asusid nooremat keisrit toetama.^[10]

1322. aasta juulis sõlmiti uus leping, millega kehtestati keisririigi etteotsa diarhia (kaksikvõim), kuid tegelikku võimu teostas endiselt Andronikos II. Samal ajal organiseeris Andronikos III Didymóteichos keisririigi kaitset Bulgaaria vastu.^[10] Pärast Philippopolise vallutamist ohustasid bulgaarlased Adrianoopolit. Pärast rünnaku tõrjumist sisenesid bütsantslased Bulgaariasse ning üks Andronikos III väejuhte vallutas Philippopolise tagasi.^[33]

1325. aastal krooniti Andronikos III Palaiologos keisriks. Ent allikad viitavad sellele erinevalt. Ühelt poolt räägitakse sellest kui Andronikos III iseseisvast sammust^[1], teisalt aga Andronikos II näilisest heatahte märgist^[13]. Andronikos III oli aga abiellunud Savoia krahvi tütre Giovannaga, kes sai Bütsantsis Annaks, ning neil oli sündinud ka laps. See andis Andronikos III-le motivatsiooni võitlust jätkata.^[3]

Välispoliitikas oli kodusõjal ja riigi jagamisel kahjulikud mõjud. Keisririigil tuli lisaks sisevõitlusele pidada sõda ka välisvaenlaste vastu. Meeleheitlik Andronikos II kutsus 1323. aastal Alexios Philantropinose, kelle ta 1295. aastal oli mässukatse tõttu vangistanud ja pimestanud, tagasi võitlema türklaste vastu.^[13] Vaatamata sellele, et Alexios oli vana ja pime, tõrjus ta edukalt türklased tagasi, ent Egeuse merel ei suutnud Bütsants midagi neile vastu panna. Siiski langes 1326. aastal Prusa linn Osmanite emiraadi kätte. Euroopas õnnestus Bulgaariaga rahu sõlmida, sest troonil oli uus tsaar Mihail III Asen Šišman, kes abiellus eelmise valitseja lese ja Michael IX tütre Theodoraga.^[34]

Riigi poliitilist ebastabiilsust suurendas ka Andronikos II vennapoja, Thessaloniki linnajuhi Johannes Palaiologose ülestõus. Tal õnnestus sõlmida liit serblastega, kuid ta suri 1326. aastal. Serblaste huvi aga sellega ei kadunud. See leidis kinnitust 1327. aastal, mil Bütsantsi kodusõda oli uuesti algamas.^[11] 1327. aasta mais sõlmis Andronikos III liidu Bulgaaria tsaariga. Lepingu järgi pidi Andronikos III toetama bulgaarlaste võitlust serblastega, kui tsaar toetav Andronikos Nooremat vanaisa vastu. Vastusammuna sõlmis Andronikos II liidu Serbia kuningaga.^[17]

1327. aasta sügisel vahetasid kaks keisrit üha agressiivsema sisuga kirju. Andronikos II otsustas eitada oma lapselapse igasugust õigust troonile. Samal ajal kogu Andronikos III lubadusi jagades üha enam populaarsust.^[17]

1328. aastal muutus olukord Andronikos II jaoks väga kriitiliseks^[1]. Juunis asus Thessaloniki linn ning ümberkaudsed alad ametlikult noorema keisri poolele. Serblased jäid lubadustele vaatamata passiivseks ega tulnud Andronikos II-le appi.^[17] Vanem keiser aga veenis Bulgaariat poolt vahetama, ent Andronikos III õnnestus need väed lubaduste ja ähvardustega tagasi Bulgaariasse saata^[1][17]. Kuid ühel hetkel oli siiski Konstantinoopoli müüride alla korraga Andronikos III väed, bulgaarlased ja Veneetsia laevastik. Sissepiiratud linnas algas nälg, mis vähendas veelgi keisri populaarsust. Andronikos III õnnestus aga nii ähvarduste kui kingitustega saavutada bulgaarlaste lakumine. See muutis ta bütsantslaste silmis veelgi ihaldusväärsemaks valitsejaks. Kuid Andronikos II, oles tugevate Konstantinoopoli müüride taga, ei kavatsenud alla anda. Müüridest polnud aga kasu, sest reetmise tulemusena avati salaja väravad.^[1] 1328. aasta 23. mail sisenesid Andronikos III väed linna.^[11] Kuuldes linnas tervitushõikeid Andronikos III-le, asus Andronikos II palvetama. Ta oli mõistnud, et on kaotanud.^[1] Ilma vastupanu ja vägivallata tõukas Andronikos III 800 mehega oma vanaisa troonilt.^[11] Linnas vallandus sellistele olukordadele tüüpiliselt röövimis- ja rüüstamislaine.^[1] Andronikos II loobus kohe ka troonist.^[3]

Bütsantsi kombeid arvesse võttes, käitus Andronikos III oma kukutatud vanaisaga küllaltki humaanselt. Tal lubati jääda pealinna, paleesse^[1], kus tema tütar Simonis isa eest järgnevad kaks aastat hoolt kandis^[3]. Mõningate andmete järgi jäeti talle formaalselt isegi valitseja tiitlid alles. Patriarh, kes Andronikos II ajal minema oli saadetud, nõudis naasmise järel Andronikos II ametlikku kukutamist ning pani endise keisri toetajad kirikuvande alla. Selleks ajaks oli ligi 70-aastane keiser raskelt haige ja kaotanud ka silmanägemise.^[1] Ajaloolase Kevin Lygo järgi loobus Andronikos II pärast kaht aastat palees elamisest ise maisest elust^[3], ent David Vseviovi järgi sunniti teda vastu võtma mungatõotust^[1]. Igal juhul suundus ta Antoniose nime all^[3] Lipsi kloostrisse (tänapäeval Fenâri Îsâ mošee)^[9].

Andronikos II Palaiologos suri seal kloostris hüljatuna ja vaesena^[1], ent rahulikult 1332. aasta 13. veebruaril^[11]. Enne surma jagas ta oma vähese vara oma vaeste sõprade vahel ära^[1].

1272. aasta 8. novembril abiellus Andronikos II oma esimese abikaasa Annaga, kes oli Ungari kuninga Istvan V tütar. Neil oli kaks poega:

• Michael IX Palaiologos (17. aprill 1277 – 12. oktoober 1320).^[30] Michael IX pidi algselt abielluma Ladina keisririigi keisri tiitli pärija Catherine de Valois-Courtenayga, kuid paavsti vastuseisus tõttu jäi liit sõlmimata. Michael abiellus Kiliikia Armeenia kuningas Levon III tütre Margarita (Rita) Mariaga. Michael IX oli kaks poega, Andronikos ja Manuel.
• Konstantinos Palaiologos, despotes (u 1278 – 1335). Vennapoeg Andronikos III Palaiologose survel pidi Konstantinos mungaks hakkama.^[30]

Anna suri 1281. aastal vaid 22-aastaselt. Kuigi see oli Andronikose isa Michael VIII korraldatud poliitiline abielu, oli see õnnelik ning Andronikos oli väga löödud oma abikaasa surmast.

1284. aastal abiellus keiser diplomaatilistel kaalutlustel Montferrat’ hertsogi William VII tütre Yolandaga (itaaliapäraselt Violante).^[3][30] Abielu võimaldas Andronikosel kindlustada endale Tessaalia troon.^[5] Tüdruk, olles 11-aastane, saabus 1284. aastal Konstantinoopoli. Abielludes võttis ta vastu õigeusu ning tema nimeks sai Irene. Keiserlik paar elas suhteliselt harmooniliselt ning neil oli mitu last.^[3][30]

• Johannes Palaiologos (u 1286–1308), despotes.^[30] Abiellus kõrge Bütsantsi ametniku Nikephoros Choúmnose tütrega ning suri ilma järeltulijateta^[17].
• Bartholomaios Palaiologos (s.1289), suri noorelt.^[30]
• Theodoros I, Montferrat' hertsog (1291–1338)^[30], kes päris oma ema pärandi ja kellest sai Montferrat markii Theodoros I. Seega rajast ta Itaaliasse oma Palaiologoste dünastia^[17].
• Simonis Palaiologina (1294 – pärast 1336, arvatavasti 1340), kes abiellus Serbia kuninga Stefan Uroš II Milutiniga.^[30]
• Theodora Palaiologina (s.1295), suri noorelt.^[30]
• Demetrios Palaiologos (1297–1343), despotēs.^[30] Tal oli kolm last^[17].
• Isaakios Palaiologos (s.1299), suri noorelt.^[30]

Andronikos II-l oli ka vähemalt kolm abieluvälist tütart:

• Irene, kes abiellus Hulagiidide khaani Ghazaniga ning hiljem Tessaalia valitseja Johannes II Dukasega;
• Maria, kes abiellus Kuldhordi khaani Toqta'ga;
• ning teadmata nimega tütar, kes on tuntud kui Despina Khatun, abiellus Hulagiidide khaani Öljaitü'ga.^[30]

Andronikos II kaasaegsete Bütsantsi ajaloolaste hinnangud keisrile on väga erinevad ning sõltuvad sellest, kui lähedal keisrile oldi. Seetõttu olid Theodoros Metochites ja Nikephoros Choumnos, kes olid keisri lähedased nõuandjad, valitseja suhtes üsnagi ülistavad. Metochites on Andronikost kirjeldanud koguni türklaste hävitajaks. Pärast tema surma avaldasid palju autorid aga arvamust, et tegu oli keskpärase ja nõrga valitsejaga. Tema valitsemisaega, mil Bütsants muutus naabrite tahtele alluvaks, peetakse keisririigi pöördumatu allakäigu alguseks. Tänapäevasemad ajaloolased nimetavad Andronikos II teovõimetuks keisriks. 18. sajandist pärit briti ajaloolane Edward Gibbon on oma raamatus “Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu” tema suhtes eriti karm, kirjeldades teda kui “kõige absurdsema ebausu orja”, kes kartis põrgutuld rohkem kui riiki otseselt ähvardavaid ohte. 20. sajandi prantsuse ajaloolane Paul Lemrele kirjeldab Andronikost kui “väheenergilist” valitsejat.^[35]

Ligi 50 valitsusaasta jooksul ei suutnud ta jätkata oma isa ettevõtmisi, kuigi Michael VIII oli talle pärandanud suhteliselt kindla trooni koos tugeva sõjaväega. Ta jättis kasutamata ka soodsa välispoliitilise olukorra, mis oli kujunenud Bütsantsi vaenlaste ajutise nõrkusega.^[1] Tema ajal kahanes impeerium igas mõttes. Ent sellel katastroofilisel ajal saavutasid paradoksaalsel kombel kultuur ja kunstid uue kõrghetke. Tuhandeaastane riik läks tema vennatapjast pojapoja Andronikos III Palaiologose kätte.^[3]

Tänapäeval valitseb seisukoht, et tegemist oli tugeva tahtejõuga valitsejaga, kes soovis oma riiki valitsevate probleemidega toime tulle, ent oli selle ülesande suurusest ülekoormatud. Kuigi on kindel, et tema ajal lakkas riik olemast suurriik ja muutus naabritest sõltuvaks, ei vastuta Andronikos II ainuisikuliselt selle eest. Ajaloolase Georgi Ostrokorski kirjutab Andronikose kohta nii: “Andronikos II ei olnud küll suur riigimees, kuid ta polnud ka see ebakompetentne nõrguke, keda tänapäeva ajaloolased meile tavaliselt ette manavad”. Tema sõnul oli impeeriumi allakäigu põhjuseks eelkõige tema ees seisvate väljakutsete suurus, sest Bütsantsi riigi sisemised pahed olid parandamatud.^[17]

Samasugusest perspektiivist kritiseerib ajaloolane Louis Bréhier eelkõige keisri reforme. Ta kirjutab: “Andronikos II oli eelkõige nõrk inimene, kes ei teadnud keisririigi hädade tuuma ning seetõttu püüdis neid parandada reformidega, mis küll mõnikord hästi õnnestusid, nagu näiteks kohtureform, kuid nende rakendamist ei kontrollitud, mistõttu ei toonud need ka mingeid parandusi”. Nagu Ostrogorski, nii tunnistab ka Bréhier, et Andronikos II käsutuses olnud vahenditest poleks piisanud keisririigi kriisidega võitlemiseks.^[16]

Kuigi Andronikos II-l ebaõnnestus keisririigi juhtimine, on teda tunnustatud kultuurivaldkonnas ning selle kaitsmise eest. Keiser valitses kultuurilise elavnemise ajastul, mis sai alguse Nikaia keisririigi ajal Nikephoros Blemmydesega. Bütsantslased, olles vaenlastest ohustatud igast suunast, pöördusid oma riigi ja kultuuri rikkaliku ja hiilgava mineviku juurde. Paljud antiikteosed taasavastati, neid uuriti ja kommenteeriti põhjalikult. See suundumus vastandus täielikult keisririigi poliitilisele allakäigule. Keiser Andronikos II ümbritses end arvukate haritlastega. Ta ei kõhelnud teaduskogusid juhatamast. Samuti asutas keiser museioni (muuseum). See oli institutsioon, mida võib võrrelda ülikooliga. Keisri kultuurihuvi oli selgelt suur, vaatamata asjaolule, et ta ise midagi ei kirjutanud. Sellel kultuuritõusu ajal oli levinud, et aristokraadid toetasid kunsti, sealhulgas ka arhitektuuri. Näiteks tehti Theodoros Metochitese juhtimisel restaureerimistööd Chora Püha Päästja kirik (tänapäeval mošee).^[11]

2019. aastast telekanalites jooksvas Türgi teleseriaalis “Kuruluş: Osman” (otsetõlkes ”Asutamine: Osman”), mis räägib Osmanite impeeriumi rajaja Osman I elust, kehastab Andronikos II Palaiologost türgi näitleja Ümit Belen.^[36]

• Bütsants
• Bütsantsi ajalugu
• Bütsantsi keisrite loend

Eelnev Michael VIII Palaiologos

Bütsantsi keiser 1282–1328

Järgnev Andronikos III Palaiologos