Albert Speer
Berthold Konrad Hermann Albert Speer (19. märts 1905 Mannheim – 1. september 1981 London) oli Saksa arhitekt ja riigitegelane.
Albert Speer oli saksa päritolu arhitekt, kes vastutas Teise maailmasõja ajal Kolmandas Riigis Relvastuse ja Laskemoona Ministeeriumi juhtimise eest. Ministeeriumi tippametnikuna oli Speer Adolf Hitleri peaarhitekt. Olles ainus natsionaalsotsialist, kes "tunnistas oma süüd ja kahetses oma tegusid", tunnistas ta Nürnbergi kohtuistungite ajal isiklikku vastutust. Oma memuaarides on ta avaldanud kahjutunnet natsirežiimi sooritatud kuritegude pärast. Tema tegelik osalus juutide tagakiusamises ja teadlikkus holokaustist on tänapäevani vaidluse all.[viide?]
Speer astus natsiparteisse 1931. aastal ning tegi järgneva 14 aasta jooksul seal hiilgavat karjääri. Temast sai parteis väga populaarne isik ning Hitleri lähikondlane. Diktaator tegi Speerile ülesandeks projekteerida ja ehitada mitmeid ehitisi, sealhulgas Riigikantselei ja Zeppelinfieldi staadioni Nürnbergis, kus toimusid iga-aastased parteikongressid. Hitleril oli plaan muuta see alaliseks olümpiamängude pidamise kohaks. Lisaks sellele oli Speeril grandioossed plaanid Berliini ümberehitamiseks. Tulevikus pidi Berliinis olema palju suuremõõtmelisi ehitisi, laiu puiesteid ning täiesti ümberorganiseeritud transpordisüsteem.[viide?]
Olles Hitleri relvastuse ja laskemoona minister, täitis ta oma ametikohustusi nii edukalt, et hoolimata liitlaste jätkuvatest pommirünnakutest kasvas Saksamaa relvatoodang aasta-aastalt. Pärast sõda mõisteti tema üle Nürnbergis kohut ning talle määrati 20-aastane vanglakaristus osaluse eest natsirežiimi juhtimises, eriti orjatööjõu kasutamise eest. Enamiku oma karistusest kandis ta Lääne-Berliinis Spandau vanglas.[viide?]
Pärast vabanemist 1966. aastal, avaldas Speer oma kaks kõige kuulsamat autobiograafilist teost: "Kolmanda Riigi sees" ja "Spandau: salajased päevikud", milles kirjeldas oma lähedasi suhteid Hitleriga ning võimaldas lugejatele ja ajaloolastele unikaalse pilguheidu natsirežiimi telgitagustesse. Hiljem kirjutas ta raamatu "Märkamatu sissetung", milles kirjeldas täpsemalt SS-i tegemisi. Speer suri loomulikku surma 1981. aastal, ajal, mil ta viibis Londonis külastuskäigul.[viide?]
Varasem elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Albert Speer sündis Saksamaal Mannheimis kõrgemasse keskklassi kuuluvas peres. Ta oli Albert ja Luise Speeri kolmest lapsest teine. 1918. aastal kolis pere alaliselt oma Schloss-Wolfsbrunnenwegi suvekodusse Heidelbergis. Nürnbergi kohtuistungite aegse aseprokuröri Henry T. Kingi andmetel oli "Speeri nooruses armastust ja soojust tugevalt puudu"[1].
Noorpõlves soovis Speer saada matemaatikuks, kuid ta isa ütles, et selle elukutsega valiks poeg elu "ilma raha, positsiooni ja tulevikuta"[2]. Isa ja vanaisa eeskuju järgides asuski Speer õppima arhitektuuri. Speer alustas oma arhitektuuriõpinguid Karlsruhe Ülikoolis. Sellesse vähetuntud õppeasutusse sundis teda minema 1923. aasta inflatsioon, mis oli tugevalt kahandanud tema vanemate sissetulekut. 1924. aastal, mil kriis oli viimaks vaibunud, immatrikuleeris ta ennast mainekamasse Müncheni Tehnikaülikooli. 1925. aastal vahetas ta uuesti ülikooli, immatrikuleerudes sedakorda Berliini Tehnikaülikooli, kus tal oli võimalus õppida Heinrich Tessenowi käe all, keda Speer väga hindas. Pärast eksamite sooritamist 1927. aastal sai Speerist Tessenowi assistent, mida peeti 22-aastase mehe kohta väga auväärseks ametiks. Tessenowi assistendina pidas Speer ka lektoriametit, jätkates ise samal ajal ka õpinguid magistrantuuris. Juba Münchenis sai alguse Speeri 50 aastat kestnud lähedane sõprussuhe Tessenowi teise õpilase Rudolf Woltersiga.[viide?]
1922. aasta suvel algas Speeri romantiline suhe Margarete Weberiga (1905–1987). Suhe peaaegu et katkes Speeri konservatiivse ema tõttu, kes ei pidanud sobivaks Weberite perekonna madalamat klassikuuluvust (Margarete Weberi isa oli edukas käsitööline, kelle alluvuses töötas üle 50 töölise). Vaatamata vanemate vastuseisule abiellusid noored 28. augustil 1928. Siiski möödus veel 7 aastat, enne kui Margarete Speer esimest korda mehevanemate poole külla kutsuti.[viide?]
Natsidega liitumine (1930–1934)
[muuda | muuda lähteteksti]Speer nimetas noorena ennast apoliitiliseks isikuks. 1930. aasta detsembris osales ta Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei Berliini kogunemisel oma õpilaste mahitusel. Speer oli üllatunud, kui leidis Hitleri riietatuna kenasse sinisesse ülikonda pruuni univormi asemel, mida ta oli näinud natsipartei loosungitel. Speerile avaldasid muljet mitte ainult Hitleri valimisloosungid, vaid ka tema isiksus tervikuna. Mõned nädalad hiljem osales ta veel ühel valimisüritusel, mida juhtis Hitleri asemel dr Joseph Goebbels. Kuigi ta polnud Goebbelsi esinemisega rahul, ei rikkunud see muljet, mida oli talle suutnud jätta Hitler. 1. märtsil 1931 esitas ta natsiparteiga liitumise avalduse ning temast sai partei liige numbrimärgiga 474 481.[viide?]
1931. aastal kärbiti Speeri senist palka, Speer loobus oma senisest ametikohast Tessenowi õpilasena ning siirdus hoopis kodukohta Mannheimi, lootes saada isa tutvuste kaudu tellimusi. Ta lootused aga ei täitunud ning isa määras ta oma kinnisvarahalduriks. 1932. aasta juunis külastas Speer Berliini, et aidata parteil Riigipäeva (parlamendi) valimisi korraldada. Berliinis viibimise ajal soovitas Karl Hanke noort arhitekti dr Goebbelsile, et too aitaks renoveerida partei Berliini peakorterit. Speer, kes oli just lahkumas puhkusele Ida-Preisimaale, otsustas selle väljakutse vastu võtta. Kui tema teenistuskohustused said täidetud, naasis ta Mannheimi, kuhu ta jäi kuni Hitleri võimuletulekuni jaanuaris 1933.[viide?]
Pärast natside võimuletulekut kutsus Hanke Speeri tagasi Berliini. Goebbels, kellest oli vahepeal saanud uus propagandaminister, määras Speeri renoveerima tema ministeeriumihoonet Wilhelmplatzil. Speer kujundas ka 1933. aasta Mai Päeva mälestusteenistuse Berliinis. Nagu Speer hiljem kuulis, meeldis Speeri kujundus (milles kasutati nt hiiglaslikke lippe) Hitlerile, kuigi Goebbels võttis kujundamise au endale. Tessenow oli aga ükskõikne: "Arvad sa tõesti, et oled midagi loonud? See on vaid dekoratsioon, muud midagi."[viide?]
1933. aastal paluti Speeril kujundada Nürnbergi natsipartei kampaania. See viis teda esimest korda otsekontakti Hitleriga. Organisaatorid ja Rudolf Heß kahtlesid Speeri kavandites ning saatsid Speeri Hitleri Müncheni korterisse plaane ette näitama. Hetkel, mil Speer tuppa sisenes, puhastas uus kantsler oma püstolit. Ta asetas selle hetkeks kõrvale, heitis huvitatud pilgu plaanidele ning kiitis need heaks, ilma, et oleks noorele arhitektile kordagi isegi otsa vaadanud. Tänu sellele sai Speer oma esimese riikliku ametikoha: "partei kunstiline juht demonstratsioonide tehnilise ja kunstilise korraldamise alal".[viide?]
Kahel mehel (Hitleril ja Speeril) oli palju ühist: Hitler rääkis Speerist kui "hingesugulasest", kellega tal olid alati olnud "kõige soojemad inimlikud suhted". Noor ja ambitsioonikas arhitekt oli omakorda Hitleri kiirest tõusust ja lähedusest pimestatud. See tutvus garanteeris talle kõige tähtsamad ja nõutumad kunstialased tööd nii valitsuses kui ka partei kõrgemates organites. Speer tunnistas Nürnbergi istungite ajal: "Ma kuulusin Hitleri sisemisse ringi, mis koosnes peamiselt kunstiinimestest ja tema isiklikust personalist. Kui Hitleril oleks olnud mõningaid sõpru, oleks mina kindlasti olnud tema kõige lähedasematest sõpradest."[viide?]
Kolmanda Riigi peaarhitekt (1934–1939)
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Paul Troost 1934. aasta 21. jaanuaril suri, asendati ta kiiresti Speeriga, kellest sai partei peaarhitekt. Hitler määras Speeri Elamumajanduse Büroo juhiks. Selle tõttu kuulus ta sestpeale formaalselt Hessi personali hulka.[viide?]
Nürnberg oleks pidanud kujunema paljude ametlike natsiehitiste asukohaks. Paljud neist aga ei valminudki. Näiteks oleks Saksamaa Staadion pidanud mahutama vähemalt 400 000 pealtvaatajat. Samas oleks ehitatud ka veel suurem ehitis, mis oleks pidanud mahutama kuni pool miljonit natsionaalsotsialisti. Samal ajal, kui neid ehitisi planeeriti, leiutas Speer "muistsete varemete väärtusvõtte". See seisnes selles, et suuremad ehitised tuleks ehitada nii, et nendest jääksid ka tuhandete aastate möödudes esteetiliselt ilusad jäänused. Sellised vanad kolossaalsed varemed annaksid tunnistust Kolmanda Riigi uhkusest ja võimsusest, nagu Vana-Kreeka ja Vana-Rooma hoonete varemed annavad tunnistust nende tsivilisatsioonide suursugususest. Hitler kiitis selle idee heaks ning käskis kõik riigi tähtsamad keskused kujundada just selles stiilis.[viide?]
1937. aastal määras Hitler Speeri riiklikuks elamumajanduse inspektoriks riigi pealinnas ning temast sai aseriigisekretär Saksa Riigi valitsuses. See positsioon tegi Speerist suure võimukandja, kes ei pidanud enam alluma Berliini linnavalitsusele, vaid ainult Hitlerile endale. Speer sai ka Riigipäeva liikmeks, kuigi seadusandlikul võimul oli tollal juba vähe tähtsust. Hitler käskis Speeril teha plaane Berliini ümberehituseks. Teise maailmasõja puhkemine 1939. aastal lükkas need plaanid edasi ning hiljem tühistati need täielikult. Kui Speeri isa nägi oma poja Uue-Berliini plaane, ütles ta oma pojale: "Te kõik olete täiesti segi pööranud[3]."
Sõjaaja arhitekt (1939–1942)
[muuda | muuda lähteteksti]Speer toetas Saksamaa kallaletungi Poolale ning sellele järgnenud Teist maailmasõda, kuigi ta mõistis, et sõja tõttu lükkub tema arhitektuurialaste unistuste teostumine edasi. Hiljem selgitas Speer oma tulevasele biograafile Gitta Serenyle, kuidas ta ennast 1939. aastal tundis:
"Muidugi olin ma täielikult teadlik, et [Hitler] taotles maailmas domineerimist… Ja just seda mul vaja oligi. Selle jaoks ju olidki mu hooned projekteeritud. Nad oleksid mõjunud grotesksetena, kui Hitler oleks jäänud vaid Saksamaa juhiks. Kõik, mida mina soovisin, oli, et see mees valitseks maailma."[3]
1940. aastal tegi Jossif Stalin Speerile ettepaneku Moskvat külastada. Stalin oli eriti rabatud Speeri loomingust Pariisis ning soovis "riigi peaarhitektiga" kohtuda. Hitler keelas Speeril NSV Liitu minna, sest kartis, et Stalin võib Speeri senikauaks puuri pista, kuni too Moskvale uue kujunduse on loonud. Kui Saksamaa 1941. aastal NSV Liidule kallale tungis, hakkas Speer kartma, et hoolimata Hitleri korduvatest kinnitustest ei pruugi tema Berliiniga seotud projektid iial valmis saada.[viide?]
Relvastuse ministriks määramine
[muuda | muuda lähteteksti]8. veebruaril 1942 suri tolleaegne relvastuse minister Fritz Todt lennuõnnetuses. Õnnetus juhtus vahetult pärast õhkutõusmist Hitleri ida peakorterist Rastenburgis. Speer, kes oli just eelmisel õhtul saabunud Rastenburgi, oli võtnud vastu Todti pakkumise koos temaga Berliini lennata, kuid tühistas oma osaluse vaid mõned tunnid enne õhkutõusmist (Speer kirjutas oma mälestustes, et tühistamise põhjuseks reisiväsimus ning hilisöine kohtumine Hitleriga). Mõne aja pärast samal päeval määras Hitler Speeri Todti pärijaks kõikidel tema ametipostidel.[viide?]
Oma tohutule mõjuvõimule vaatamata oli Speer Hitleri truu alam. Natsiametnikud eirasid mõnikord Speeri ja pöördusid otse Hitleri poole. Kui Speer käskis peatada tsiviilhoonete ehitamise, hankisid gauleiterid (NSDAP kohalikud juhid) oma lemmikprojektide ehitamiseks loa otse Hitleri enda käest. Kui Speer soovis, et tööjõu juhiks valitaks Hanke, kes optimeeriks tööjõu kasutamise, valis Hitler Martin Bormanni mõjutusel sellele ametikohale hoopis Fritz Sauckeli. Selle asemel, et suurendada naiste tööhõivet ja tööjõudu paremini organiseerida, suurendas Sauckel võõrtööliste importi okupeeritud riikidest. Tulemusena suunati töölised Speeri relvavabrikutesse, kus nende tööle rakendamiseks kasutati väga julmi meetodeid.[viide?]
22.–23. detsembril 1943 külastas ta relvastus- ja sõjaproduktsiooniministrina Eestit.[4]
Nürnbergi kohtuistung
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Adolf Hitleri surma pakkus Speer oma teeneid nn Flensburgi Valitsusele, keda juhtis Hitleri ametlik järglane admiral Karl Dönitz. Ta mängis olulist rolli selles üsna lühiajaliseks jäänud režiimis. 15. mail 1945. aastal saabusid ameeriklased ning küsisid Speerilt, kas too oleks nõus pakkuma neile informatsiooni Saksa õhusõja kohta. Speer nõustus ning järgmistel päevadel pakkus ameeriklastele informatsiooni ka mitmetes muudes valdkondades. Alles pärast 23. maid, kui Saksa väeüksused olid juba ammu alla andnud, arreteerisid liitlased Flensburgi Valitsuse liikmed ning sellega lõpetasid Natsi-Saksamaa ametliku eksisteerimise.[viide?]
Speeri kuulati üle mitmes kinnipidamisasutuses. 1945. aasta septembris kuulutati ta süüaluseks sõjakuritegudes ning mõned päevad hiljem viidi ta üle Nürnbergi. Speeri süüdistati kõigis neljas võimalikus süüdistuspunktis:
- esiteks osalemises plaanis või vandenõus, mille eesmärgiks olid kuriteod rahu vastu;
- teiseks sõja plaanimises, algatamises ja pidamises;
- kolmandaks sõjakuritegudes;
- neljandaks inimsusvastastes kuritegudes.
Tunnistuste andmise ajal tunnistas Speer teatud süüd ja vastutust natsirežiimi kuritegudes.[viide?]
Speer mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusvastastes kuritegudes, ülejäänud kahes punktis tunnistati ta süütuks. 1. oktoobril 1946 mõisteti Speerile 20-aastane vanglakaristus. Samas leidsid 3 kohtunikku (2 NSV Liidu kohtunikku ja 1 Ameerika kohtunik) kaheksast, et õige karistus Speerile oleks surmanuhtlus. Teised kohtunikud nii ei arvanud ja kompromissile tema karistuse osas jõuti kahe päeva möödudes, mille ajal toimus kauplemine süüdistatavate karistuste üle.[viide?]
Vabanemine ja hilisem elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Speeri vanglast vabastamine oli ülemaailmne meediasündmus, lugematud reporterid ja fotograafid piirasid Spandau vanglasse viivaid tänavaid ja Berliini hotelli ootetuba, kus Speer veetis oma esimesed 4 vabadusetundi pärast 20-aastast vangistust. Sellest hoolimata oli Speer üsna reserveeritud ning jättis põhjalikumad kommentaarid artiklisse, mis ilmus ajalehes Der Spiegel 1966. aasta novembris. Artiklis tunnistas ta jätkuvalt oma süüd mitmetes natsikuritegudes.[viide?]
Pärast seda, kui ta oli hüljanud plaanid naasta arhitektuuri juurde (kaks loodetud partnerit surid kohe pärast Speeri vanglast vabanemist), hakkas ta toimetama oma vanglapäevil kirjutatud memuaare ning koostas neist kaks autobiograafilist raamatut. Hiljem koostas ta ka kolmanda raamatu, mis rääkis Himmlerist ja SS-ist. Tema raamatud, kõige enam just "Kolmanda Riigi sees" ja "Spandau: salajased päevikud", pakuvad unikaalset ja isiklikku sissevaadet Natsi-Saksamaa-aegsete isikute igapäevaellu ning need 2 raamatut on ajaloolaste poolt väga hinnatud.[viide?]
1973. aasta oktoobris tegi Speer oma esimese välisreisi Suurbritanniasse. Ta lendas Londonisse varjunime all, et anda intervjuu BBC Midweeki ajakirjanikule Ludovic Kennedyle. Saabumise järel oli ta peaaegu 8 tundi Heathrow' lennujaamas vangistuses, kuna immigratsiooniametnikud avastasid tema tõelise identiteedi. Siseminister lubas ta riiki 48 tunniks. Kui ta viibis Londonis 8 aastat hiljem, et osaleda ühes teises BBC saates, sai Speer insuldi ning suri 1. septembril 1981.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ King, Henry T. (1997), The Two Worlds of Albert Speer: Reflections of a Nuremberg Prosecutor, University Press of America, ISBN 978-0-7618-0872-5
- ↑ Schmidt, Matthias (1984), Albert Speer: The End of a Myth, St Martins Press, ISBN 978-0-312-01709-5
- ↑ 3,0 3,1 Sereny, Gitta (1995), Albert Speer: His Battle With Truth, Knopf, ISBN 978-0-394-52915-8
- ↑ Postimees 24. detsember 1943
- ↑ Fest, Joachim (1999), Speer: The Final Verdict, translated by Ewald Osers and Alexandra Dring, Harcourt, ISBN 978-0-15-100556-7 lk. 337
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Imbi Paju, Nats, kes palus andeks, Sirp, 20.01.2006
.svg){kind=small}
Adolf Hitler (Kantsler & Führer, NSDAP) |
Franz von Papen (parteitu) |
Konstantin von Neurath (parteitu → NSDAP) |
Joachim von Ribbentrop (NSDAP) |
Wilhelm Frick (NSDAP) |
Heinrich Himmler (NSDAP) |
Johann Ludwig Schwerin von Krosigk (parteitu) |
Alfred Hugenberg (DNVP) |
Kurt Schmitt (NSDAP) |
Hjalmar Schacht (parteitu) |
Hermann Göring (NSDAP) |
Walther Funk (NSDAP) |
Franz Seldte (DVP → NSDAP) |
Franz Gürtner (DNVP) |
Franz Schlegelberger (NSDAP) |
Otto Georg Thierack (NSDAP) |
Werner von Blomberg (parteitu) |
Wilhelm Keitel (parteitu) |
Freiherr von Eltz-Rübenach (parteitu) |
Julius Heinrich Dorpmüller (NSDAP) |
Wilhelm Ohnesorge (NSDAP) |
Richard Walther Darré (NSDAP) |
Herbert Backe (NSDAP) |
Joseph Goebbels (NSDAP) |
Bernhard Rust (NSDAP) |
Fritz Todt (NSDAP) |
Albert Speer (NSDAP) |
Alfred Rosenberg (NSDAP) |
Hanns Kerrl (NSDAP) |
Hermann Muhs (NSDAP) |
Otto Meißner (parteitu) |
Hans Lammers (NSDAP) |
Martin Bormann (NSDAP) |
Karl Hermann Frank (NSDAP)
Rudolf Heß* (NSDAP) |
Ernst Röhm** (NSDAP)
* Lendas mais 1941 Inglismaale ning vangistati seal.
** Hukati 1934.
NSDAP - Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei