Albaania kuningriik (1943–1944)

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2016) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2016) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Königreich Albanien Mbretnija Shqiptare Albaania kuningriik 1943–1944
Albaania lipp
Albaania kuningriik aastal 1943.
Valitsusvorm	monarhia (regentvalitsus) üheparteiline riik
Osa	natsi-Saksamaa marionettriik
Pealinn	Tirana
Religioon	sunniitlus bektaši katoliiklus õigeusk
Riigikeeled	albaania saksa
Rahaühik	kuldfrank (1943–1944)

Albaania kuningriik (albaania: Mbretnija Shqiptare, saksa: Königreich Albanien) oli aastatel 1943–1944 de jure sõltumatu riik. Enne vaherahu Itaalia ja liitlaste relvajõudude vahel 8. septembril 1943 oli Albaania olnud de jure personaalunioonis ja de facto Itaalia kuningriigi kontrolli all. Pärast vaherahu ja Itaalia lahkumist teljeriikide hulgast sisenes Saksa sõjavägi Albaaniasse ja see läks Saksa mõju alla.

Sakslased pooldasid Balli Kombëtari kuningas Zog I pooldajate ees ja panid seega Balli Kombëtari Albaanias Saksa võimu all vastutama. Albaania Balli Kombëtari võimu all sisaldas enamuse Kosovost, samuti Lääne-Makedooniat, Tutin linna Kesk-Serbias ja maariba Ida-Montenegros. See oli Balli Kombëtari poliitika koguda kõik albaanlastega asustatud territooriumid ühte riiki.

 Pikemalt artiklis Albaania ajalugu

Sissetungi ootuses koostas Wehrmacht rea sõjalisi plaane tegutsemiseks Itaalia osaluse vastu Balkanil koodnimega Konstantin. Ja veel, Saksa sõjaväeluure (Abwehr) II osakonna üksused saadeti aprillis 1943 Mitrovicësse (tänapäeva Kosovos) püüdega saavutada teatud mõju kasvava hulga itaallastega rahulolematute albaanlaste seas. Veelgi enam, juulis ja augustis 1943 okupeeris Saksa armee Albaania lennuväljad ja sadamad, näiliselt Itaalia Albaania kaitsmiseks liitlaste võimaliku sissetungi eest. Augusti keskpaigaks oli Albaanias umbes 6000 Saksa sõdurit.

Esimene välisministeeriumi poliitiline käik enne sissetungi oli endise Viini linnapea Hermann Neubacher nimetamine Joachim von Ribbentropi eriesindajaks Kagu-Euroopas. Neubacher, juba tegev Balkanil Hitleri esindajana majandusküsimustes, sai Saksa võtmefiguuriks Balkanil sõja teisel poolel. Kuigi ta ei olnud ametlikult 10. septembrini Albaaniasse vastutama määratud. Pärast Neubacheri ametissenimetamist lähetati Mitrovicësse major Franz von Scheiger. Scheiger, kes oli olnud Albaanias varem Austria-Ungari armee ohvitserina, oli isiklikult tuttav paljude Albaania sõdadevaheliste mõjupoliitikutega.

Sakslased plaanisid luua sõltumatu neutraalse Albaania, mida kontrollinuks sakslastesõbralik valitsus. Pärast Mukje kokkuleppe murdmist Albaania partisanide poolt puhkes Albaania partisanidega (kelle selja taga olid Jugoslaavia partisanid, kelle selja taga omakorda olid liitlased) ja Balli Kombëtari vahel sõda.

Pärast Itaalia vägede kapituleerumist 8. septembril 1943 okupeerisid Saksa väed kahe diviisiga kiiresti Albaania. Sakslased moodustasid Tiranas 'neutraalse valitsuse' Balli Kombëtari osalusel.

Sakslased kavatsesid luua autonoomse valitsuse ja nad püüdsid veenda Albaania juhte moodustama valitsus, et riigi juhtimine üle võtta. Paljud kõhklesid, eriti kuulduste levides, et Briti väed valmistusid Albaaniasse tungima. Kuid Kosovo Albaania juhid mõistsid, et Saksa kaotus tähendaks naasmist Jugoslaavia võimu alla, ja olid koostööks valmis. 14. septembril 1943 moodustati Albaania valitsus koosseisus Ibrahim bej Biçakçiu Elbasanist, Bedri Pejani ja Xhaferr Deva Kosovost. 243-liikmeline rahvuskogu hakkas tegutsema 16. oktoobril 1943, valides riiki valitsema neljaliikmelise Kõrgema Regentnõukogu (Këshilli i Lartë i Regjencës).

Uus valitsus, mis lubas jääda sõjas neutraalseks, suutis taastada palju stabiilsust. Valitsus ja kohtusüsteem tegutsesid taas ja Albaania koolid taasavati Põhja- ja Kesk-Albaanias. Võeti ka samme maareformi elluviimiseks.

13. juulil 1944 saavutas Albaania formaalse sõltumatuse Saksa egiidi all. Albaania staatus sarnanes Horvaatia ja Slovakkia omaga, omades suhtelist suveräänsust natsi-Saksamaa alluvuses. Ante Pavelići Ustaša režiim Horvaatias laiendas oma tunnustust albaanlastele.

Hitleri-vastase koalitsiooni moodustamisega hakkasid sakslased sõda kaotama. Tekkinud olukorrast lõikasid kasu kommunistid, partisanid alustasid täiemahulist rünnakut sakslastele ja Balli Kombëtarile. Briti sideohvitserid Albaanias märkisid, et kommunistid kasutasid saadud relvi palju rohkem võitlemiseks albaanlastega kui sakslastega. Läänes täheldati, et kommunistid ei oleks võitnud ilma brittidelt, Ameerikalt ja Jugoslaavialt saadud varustuse ja relvastuseta ja et nad ei kartnud mõrvata oma kaasmaalasi.

 Pikemalt artiklis Albaania riigipeade loend

Pärast liidu Itaaliaga ametlikku laialisaatmist tühistati paljud pärast Itaalia sissetungi kehtestatud seadused ja Albaania kuulutati vabaks, neutraalseks ja sõltumatuks. Samal ajal tühistas rahvuskogu 1940. aasta juuni seaduseelnõu, mis kuulutas Albaania Itaalia kaassõdijaks. Rahvuskogu teatas, et Albaaniat hakkab ülejäänud sõjaajal valitsema neli regenti – üks esindaja igast Albaania neljast suurest usukogukonnast. Sakslased lõid valitsuse, mis sarnanes sellega, mis valitses pärast Wiedi printsi tagasiastumist septembris 1914, näidates austust mitte ainult Albaania ajaloole, vaid ka Albaania usulisele ülesehitusele.

Lef Nosi valiti kui õigeusklike esindaja. Sunnimoslemite esindajaks suutsid sakslased meelitada Fuat bej Dibra, Suur-Albaania maaomaniku, kellel sarnaselt Nosiga oli pikk ja väärikas elulugu. Erinevalt teistest oli Dibra osalenud Mustafa Kruja kollaboratsionistlikus kabinetis, kuid novembris 1942 valiti ta Balli Kombëtari keskkomiteesse ja oli sakslastele seega midagi saagitaolist. Albaania katoliiklasi esindas frantsisklaste prior Shkodërist isa Anton Harapi, kes säilitas sidemed nii kosovlastega kui ka Albaania partisanidega. Kuuldes tema nimetamisest, püüdsid partisanide saadikud edutult teda loobuma keelitada. Hermann Neubacher tundus olevat kujundanud sooja isikliku suhte Harapiga, osalt seetõttu, et Harapi oli osa haridusest saanud Merano ja Halli kloostrikoolis Tiroolis. Bektašimoslem Mehdi Frashëri oli üks kõige austusväärsemaid elavaid albaanlasi. Ta nõustus regentnõukogu juhatama.

Nõukogu juhtimine oli esialgu määratud roteeruvana, kuid Lef Nosi keeldus tervislikel põhjustel ja Anton Harapi väitis, et katoliku mungana ei või ta võtta seisukohta, milles ta on sunnitud määrama surmanuhtlust.

Kogunenud regentnõukogu asus moodustama püsivat valitsust, mis algataks protsessi kaose lõpetamiseks ja Albaania stabiliseerimiseks. Pärast kiireid läbirääkimisi kehtestati 5. novembril kosovlase Rexhep bej Mitrovica juhitud valitsus.

 Pikemalt artiklis Albaania sõjaline ajalugu Teise maailmasõja ajal

Ballistid ja Saksa väed survestasid tugevalt kommuniste pärast neutraalse valitsuse moodustamist. Ballistid purustasid üsna suure kommunistlike partisanide rühma Tirana edelaosas. Umbes 2000-meheline partisanide vägi hävitati. Teiste suurte partisanivägede kaotustega taganesid Albaania kommunistid taktikaliselt, alustades sissisõda Balli Kombëtari vastu. Ballistid koos sakslastega okupeerisid Tsamouriá piirkonna (Çami albaanlaste kollaboratsioon teljeriikidega).

Kosovos ja Lääne-Makedoonias, kui need olid sõltumatu Albaania riigi osad, oli Saksa ja ballistide vägedel aeg-ajalt kokkupõrkeid Jugoslaavia partisanidega. Kui Maqellarë, poolel teel Dibëri ja Peshkopia vahel, vallutati Viienda Partisanibrigaadi poolt, käivitasid sakslased Xhem Hasa ballistide vägede abil rünnaku from Dibër, võites partisane. Fiqri Dine, Xhem Hasa ja Hysni Dema, samuti kolm Saksa majorit juhatasid sõjaväekampaaniaid Albaania ja Jugoslaavia partisanide vastu.

Albaania ja Jugoslaavia partisanid olid peamine oht Albaaniale, kuid mitte ainus. Sandžaki piirkonnas, mis oli sõltumatu Albaania riigi osa, ahistasid tšetnikute väed kohalikku rahvast. Dzemail Konicanin ja ballistide väed Shaban Polluzha juhtimisel tõrjusid edukalt tšetnikute väed Novi Pazarist tagasi ja hävitasid nende kindluse Banjas.

 Pikemalt artiklis 21. Waffen Gebirgs-Division der SS "Skanderbeg" (albaania 1.)

 Pikemalt artiklis Teine Prizreni Liiga

Sõjalise okupatsiooni säilitamiseks uues Saksa riigis Albaanias püüdsid Wehrmacht ja Relva SS kasutada kohalikku tööjõudu seaduse ja korra säilitamiseks ning võitluseks Jugoslaavia partisanide ja kommunistliku Albaania vastupanuliikumise tegevuse vastu piirkonnas. Omalt poolt lootsid Albaania juhid moodustada "armee, mis suudab kaitsta Kosovo piire ja vabastada ümbritsevad piirkonnad". Saksa ohvitseride juhtimisel paigutati mais 1944 osa diviisi vägesid Gjakovë alale kaevanduste kaitseks.

Xhaferr Deva oli siseminister ja seega politseijuht riigis. Suurel hulgal serblasi tapeti üle Kosovo või küüditati alates 1942. aastast laagritesse Albaanias. Kohalikud Albaania võitlejad (ballistid) nägid võimalust maksta kätte oma Serbia naabrite poolt eelnenud kahe aastakümne jooksul põhjustatud kannatuste eest (Albaanlaste massimõrvad Balkani sõdades, Kosovo koloniseerimine). Ballistid ründasid serbia koloniste, põletades võibolla kuni 30 000 serbia ja montenegro asunikele kuulunud maja.

Kui sakslased sisenesid Tiranasse, lootsid nad leida piisavalt raha Albaania Riigipangast oma vägedele maksmiseks. Seda tuli võtta laenuna. Kuid nad leidsid vaid 30 miljonit franki ja Saksa armee üldkulud Albaanias olid umbes 40 miljonit franki kuus. Asja kiireloomulisuse tõttu pöördusid nad Saksa võimude poole Roomas, kus SS-kommando haarang oli hiljuti Albaania Riigipanga peakorterist hõivanud 120 miljonit franki rahatähtedes, plaatides, 23 kotis kuldmüntides ja 29 kullakangis. Kuld saadeti Berliini ja rahatähed saadeti Tiranasse. Märkimisväärsed summad anti kohe üle Albaania Riigipangale Tiranas.

Raha kasutati maksmiseks Saksa vägedele Albaanias ja Montenegros. Seda kasutati ka Saksa ehitusprojektide rahastamiseks, nagu hooned, teed, teeparandused, lennuväljad ja rannakaitserelvade pesad.

Albaanias kasutatud vääring oli Albaania kuldfrank.

 Pikemalt artiklis Balli Kombëtar

Balli Kombëtari asutaja Mid'hat bej Frashëri järgi jagati Osmanite riigi Albaania provintsid Esimeses maailmasõjas ebaõiglaselt Jugoslaavia ja Kreeka vahel. Hitler nägi albaanlastes ka elujõuliste sõdalaste mägirassi ja Illüüria päritolu aarjalasi.

• 21. Waffen Gebirgs-Division der SS "Skanderbeg" (albaania 1.)
• Albaania vastupanuliikumine Teises maailmasõjas
• Rahvuslik Vabastusliikumine (Albaania)