15 cm schwere Feldhaubitze 18

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

15 cm schwere Feldhaubitze 18
Valmistajamaa	Saksamaa
Väljalaskeaasta	1934
Kaliiber	149,1 mm
Raua pikkus	4,5 m
Maks. laskekaugus	13250 km
Mürsu algkiirus	495  m/s
Mürsu kaal	43,5 kg
Maks. laskekiirus	4 lasku/min
Tõstenurk	−3° – +45°
Laskesektor	64°
Maksimaalne kaal	5350 kg

15 cm schwere Feldhaubitze 18 ehk sFH 18 oli raske välihaubits, mida Wehrmacht kasutas standardvälisuurtükina. Selle suurtükiga oli relvastatud tavaliselt üks neljast pataljonist (abteilung) Wechrmachti jalaväediviisi suurtükiväerügemendis.

Haubits konstrueeriti aastail 1926–1930 kahe firma koostööna: suurtükisüsteemi projekteeris Rheinmetall-Borsig, lafeti aga Krupp. Kasutati hüdropneumaatilist taandurmehhanismi ja haarlafetti. Rännakuasendis olid lafeti sahad eraldatud ja haarade külgedele kinnitatud.

Haubitsa veoks kasutati tavaliselt kahte eraldi hoburakendit: ühte lafeti ja teist suurtükiraua jaoks. Relva kokkupanekuks tulepositsioonil sõideti-lükati raud tagantpoolt oma hällile peale. Motoriseeritud üksustes kasutati suurtüki vedamiseks tavaliselt ühte keskmist või rasket poolroomikveokit. Relva põhipuuduseks oli tema suhteliselt väike laskekaugus.

Sellele suurtükile töötati ajaloos esmakordselt välja ja kasutati reaktiivabimootoriga mürske, mille maksimaalseks laskekauguseks oli 19 kilomeetrit. Samas vähenes reaktiivlaskemoonaga tunduvalt lasketäpsus ja kiirenes süsteemide kulumine, mistõttu see ei leidnud erilist kasutamist.

sFH 18 jäi kõigest hoolimata pärast sõja lõppu veel pikaks ajaks mõne riigi relvajõudude kasutusse. Soome ostis 1940. aastal 48 suurtükki, võttes need teenistusse tähistusega 150 H/40. Neid moderniseeriti 1988. aastal ja kasutati kuni 2007. aastani uue nimega 152 H 88-40.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: 15 cm schwere Feldhaubitze 18