Ratsarügement

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ratsapolk (20. november 1918 – ) Ratsarügement (24. november 1922 – )
Tegev	1918–1940
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Eesti Rahvavägi Eesti sõjavägi
Liik	ratsavägi
Suurus	rügement
Tähtpäevad	11. (vkj), 24. detsember ukj
Lahingud	Eesti Vabadussõda Viru rinne Narva lahing (1919) Pagari lahing Lõunarinne Marienburgi-Jakobstadti operatsioon
Ülemad
Võtmeisikud	Gustav Jonson

Ratsarügement (algselt Ratsapolk) oli Eesti sõjaväe ratsaüksus, mis moodustati 20. novembril 1918.

Üksus asus Tartus Puiestee tänava sõjaväelinnakus^[1], kus Nõukogude okupatsiooni ajal asus Nõukogude lennuväe kaugpommitajate ja transpordilennuväe polk.

11. novembril 1927 pühitsetud lipu varda hõbevõrul on väeosa ladina keeles nimetatud EQVITVM TVRMA I.

• rittmeister Gustav Jonson, 20. november^{[küsitav][2]} 1918 –

• alampolkovnik Gustav Jonson, –1921
• rügemendiülema kohusetäitja major Paul Bassen-Spiller, 1925–1928
• rügemendiülem kolonel Paul Bassen-Spiller, 1928–1935
• kolonelleitnant Jaan Kurvits, 1935–1939
• kolonelleitnant Martin-Friedrich Bergmann, 1939–1940
• major Feliks Jänes, 1940

Rügemendi rahuaegsesse koosseisu kuulus alates 1930. aastast staap, 3 ratsaeskadroni, suusk-jalgrattureskadron, kuulipildureskadron, tehnikakomando, töökomando ja ambulants, kokku 771 meest, 362 ratsa- ja 101 veohobust.

Vabadussõja järel alustas ülemjuhatus kohe vägede koondamist ja 2. ratsapolk likvideeriti. Kogu 2. ratsapolgu rivikoosseis ja vajalik varustus anti üle 1. ratsapolgule. 1920. aasta mai alguses liideti 2. ratsapolgu eskadronid 1. ratsapolgu samanumbriliste eskadronidega^[3]. 1920. aasta 10. detsembril vähendati neljaeskadroniline ratsapolk kaheeskadroniliseks.

Sõjaaegsesse koosseisu kuulus staap, 4 eskadroni, kuulipildureskadron, suusk-jalgrattureskadron, tehnikakomando, desinfektsioonikomando, tööeskadron ja orkester, kokku 1343 meest ja 1143 hobust.

Ratsapolgu tuumikuks oli 3.12.1917 algselt formeeritud Vene armee 1. Eesti jalaväediviisi Eesti Ratsapolk. Eesti rahvusväeosade esimese ratsaväeosa formeerija oli staabikapten Artur Stolzen. 1917. aasta detsembri lõpuks oli formeeritud ratsapolgu koosseisus kolm eskadroni, kuulipilduja- ja töökomando. Ratsapolgu ülemaks oli A. Stolzen, adjutandiks lipnik B. Viitak, 1. eskadroni ülemaks alamleitnant Andrejev, 2. eskadroni ülemaks staabirittmeister Gustav Jonson, 3. eskadroni ülemaks leitnant Boris Jakob Leeman, kuulipildujakomando ülemaks alamleitnant J. Palitser ja töökomando ülemaks lipnik Puusepp. Polgu formeerimist ei õnnestunud lõpule viia ja 1918. aasta jaanuari algul saadeti esimene eesti ratsaväeosa enamlaste survel laiali^[4]. Saksa okupatsiooni ajal oli laialisaatmiseni polguülemaks baltisakslane alampolkovnik Adolf Rosenberg.

Eesti Rahvaväe esimene ratsaüksus moodustati 20. novembril 1918, kui algas 11. novembril 1918, moodustatud Kaitseliidu ratsaosakond reorganiseeriti ratsapolguks, mille ülemaks sai rittmeister Gustav Jonson. Polguks ümbernimetamise ajal oli polgus 149 ratsaväelast ja kaheksa hobust. Novembrikuu viimase nädala jooksul formeeriti 1. eskadron (keskmine eskadroni suurus 120–170 meest). 1. ratsapolgu eskadron – 117 sõdurit ja ohvitserid leitnant Aksel Tammanni juhtimisel jõudsid 4. polgu käsutusse 10. detsembril Viru rindele.

Vabadussõjas osales kokku 6 ratsaväe üksust: 1. ratsapolk, 2. ratsapolk (staabirittmeister Artur Stolzen^[5] kapten Richard Uritam), Ratsa-tagavara divisjon, Tallinna üksik-eskadron, Soomusrongide diviisi eskadron ja Balti pataljoni eskadron ((rittmeister Georgi Bibikov^[viide?]) ning igasse jalaväepolku kuulus üks ratsaluurekomando. 1. septembril 1919 nimetati ratsapolkude tagavara eskadron ümber Ratsapolkude tagavara divisjoniks.

9. detsembril andis Eesti Ajutise Valitsuse sõjaminister Konstantin Pätsi käsu saata eskadron rindele ja 10. detsembril sõitiski 1. eskadron Tallinnast välja, koosseisus 6 ohvitseri, 105 ratsaväelast ja kuulipildujate rühm kahe kuulipildujaga "Maksim". Juba mõne päevaga kandis eskadron lahingus suuri kaotusi, Viru rindel.

15. detsembril 1918 oli polgus 448 ratsaväelast ja 110 hobust, kellest formeeriti ka polgu 2. ja 3. eskadron.

Narva vabastamise järel sai 1. ratsapolk lühemat aega Narva ümbruses oma ridu kohendada, kuid 1919. aasta märtsi algul paigutati ta ümber Lõunarindele Võru alla. 1919. aasta maikuus asusid 1. ratsapolgu osad Võru ja Vastseliina vahelisel maa-alal, kust ka algas Kreutzburgi-Jakobstadti retk.

Jaanuaris 1919 tegi sõjavägede ülemjuhataja rittmeister Artur Stolzenile ülesandeks formeerida 2. ratsapolk asukohaga Viljandis. 2. ratsapolk osales kaitselahingutes Lõunarindel 17. aprillil alanud Punaarmee järjekordse suurpealetungil, mille siht oli Võru, Vastseliina ja Mõniste^[6].

1. ratsapolgu ülem oli retke ajal rittmeister Gustav Jonson, abi alamrittmeister Konstantin Reitel. Eskadronide ülemad: 1. leitnant Boris Jakob Leemann, 2. ltn. Johan Holberg, 3. ltn. Aleksander Maiste, 4. ltn. Johann Erik ja kuulipildurite eskadron ltn. Eduard Kukeinsmann ning side ülem lipnik Karl Riisikamp.

1919. a. 27. mai varahommikul alustas 1. ratsapolgu 1. eskadron liikumist avangardina. Eskadronil oli esimene kokkupõrge vastasega põhja pool Riia-Pihkva kiviteed Voronkina küla juures ning vastane löödi Voronkina külast välja. Taganevat punaväge jälitades jõudis 1. eskadron Laura aleviku lähedusse. Osa eskadronist liikus nooremleitnant Valfried Krastini juhtimisel vasakult Laura aleviku põhjapoolsele küljele, eskadroni 3. rühm aga suundus läänest aleviku suunas. Laura vallutati ja jälitati vastast kuni metsa servani, mis asus Laurast umbes kolm kilomeetrit kagus. Sakala partisanide pataljoni osade saabumisel andis 1. eskadron positsioonid neile üle ja jätkas ise edasiliikumist Marienburgi (Alūksne) suunas lõunasse ja vallutas, Laurast umbes kümne kilomeetri kaugusel Alūksnesse kulgeval teel asuva Charlottenburgi mõisa.

28. mail alustas 1. ratsapolk operatsiooni Alūksne linna vallutamiseks, mille teostasid 2. ja 4. eskadron, 1. eskadron toetas ja kattis nende liikumist vasakult (ida)suunalt. Linna eel hargnesid 2. ja 4. eskadron ja jätkasid liikumist Alūksne suunas eraldi teid mööda iseseisvalt. 2. eskadron jõudis Alūksne alla ja õhtuks oli Alūksne linn on vastase vägedest puhastatud. 1. eskadron liikus Charlottenburgi mõisast, üle Beja (Brenči) ja jõudis õhtuks teedesõlmele Alūksnest umbes kaksteist kilomeetrit kagu suunas.

30. mai varahommikul alustas polk liikumist Alūksnest Neu-Annenhofi suunas, mis kiire rünnakuga vallutati ning seejärel liikus Lettini mõisa ja asula ümbrusse, Sita raudteepeatuse (:lv) piirkonnas.

• Mati Kröönström, Eesti ratsaväe juhid Vabadussõjas. Tuna, 2/ 2005
• Mairi Laanetu. Eesti ratsarügement hobustel, ratastel, suuskadel. Horisont 2/ 2008
• Ratsarügemendi rinnamärk
• Mälestustahvel talli seinal meenutab ratsarügementi. Postimees, 18. veebruar 2011
• Raavo Raadik. Ratsarügement sai mälestustahvli. Postimees, 25. veebruar 2011
• Boris Leeman. Võrust ratsapolguga Jakobstadti