Emo

Emo (tuntud ka kui emotional hardcore või emocore) on muusikastiil, mis sai alguse hardcore punk'i ja post-hardcore alamstiilina 1980. aastate keskel.

Emomuusika põhitunnuseks on poolenisti karjuv, enamasti väga emotsionaalne vokaal ja meloodilisus, mida saadab hästi kombineeritud kiire trummitagumine. Esineb ka progressiivse roki elemente nagu laulude pikad ja raskekoelised sissejuhatused.

Kuna sõnale on tekkinud aja jooksul mitmeid tähendusvarjundeid, siis on termini tähendus saanud paljude arutelude ja vaidluste allikaks.

Emo sai algse vormi Washingtonis aastal 1985. Žanri algatajaks loetakse Guy Picottot (Rites of Spring) ja Ian MacKaye'd (Embrace). Nende mõlema asutatud bändid püsisid koos küll vähe aega, aga siiski panid nad aluse Washingtoni algsele emoskeenele, millest said mõjutatud paljud. Bände hakati kutsuma emotional hardcore'iks ilmselt just asjaolu tõttu, et nad olid laval üliemotsionaalsed ning laulusõnad olid rohkem individualistliku suunaga.

Nagu võiski arvata, levis uus asi USA-s ka teistesse linnadesse peale Washingtoni, kus osati hardcore punk'i hinnata. Uus värske suund, millel nimeks emo, oli olemas ja sellega eksperimenteeriti. Aastat 1991 võib lugeda emo alaliigi screamo sünniaastaks ja selle stiili alusepanijaks bändi, millel nimeks Heroin. Screamo-bändid võtsid enda mõjutused Washingtoni algsetelt emobändidelt, mis olid 1990ndate alguseks juba paljuski laiali läinud ning tegid nende stiili veel kaootilisemaks ja emotsionaalsemaks. Screamo saavutas 2000. aastatel peavoolu edu selliste bändidega nagu Hawthorne Heights, Silverstein, Story of the Year, Thursday, the Used ja Underoath.

1990ndate alguses sai Ian MacKaye' ja Guy Picotto uus bänd Fugazi ja Dischord Records järjest populaarsemaks indie rock'i bändide seas ning emo hakati kombineerima indie rock'iga, mille tagajärjel see muutus meloodilisemaks.

Sajandivahetuse ajaks oli emostiil saanud ülemaailmse tähelepanu osaliseks. Kuna enamik emobände olid väga antikommertslikud, siis üritasid mõned bändid oma seosed emoga kaotada. Näiteks Sunny Day Real Estate liikus oma muusikaga rohkem progressiivse roki suunas, Jejune, The Get Up Kids ja The Promise Ring läksid järgnevate albumitega rohkem soft-rock' rada. Kuna aga emo maine jäi enamikule neist bändidest külge, siis on tekkinud palju arusaamatusi, kust jookseb piir emo ja muu sarnase muusika vahel.

Emo ja selle alamstiil emo pop sisenesid peavoolukultuuri 2000. aastate alguses koos Jimmy Eat Worldi ja Dashboard Confessionali eduga ning paljud artistid sõlmisid lepingud suuremate plaadifirmadega. Taking Back Sunday 2002. aastal ilmunud albumit "Tell All Your Friends" peetakse üheks emo mõjukaimaks albumiks. Sellised bändid nagu The Used, AFI, Fall Out Boy ja The Red Jumpsuit Apparatus jätkasid stiili populaarsust ka ülejäänud kümnendil. AFI 2003. aasta album "Sing the Sorrow" saavutas plaatinum staatuse ja nende järgnev album "Decemberunderground" jõudis Billboard 200 tabelis esimesele kohale. Emo pop, pop-punk suunaga emo alamstiil, sai 2000. aastate keskpaigast kuni lõpuni peamiseks emostiiliks. Paramore'i 2007. aasta album "Riot!" saavutas topelt-plaatinum staatuse. 2010. aastate alguseks oli emo populaarsus langenud, mõned emo-bändid muutsid oma kõla ja teised läksid laiali.

Emo subkultuurist rääkides räägitakse tihti ka sinna juurde kuuluvast moest. Emo välimuse stereotüüp – liiga kitsas sviiter, pisut väljakasvanud sassis soeng, paksude raamidega prillid. Enamasti mitte puhtad, segunenud pruunikates toonides värvid, retrostiilis kitsas ning kulunud logoga T-särk ja harilikust kulunumad teksapüksid. Emostiili kohta on öeldud tihtipeale, et see on mood, mis taotleb täiesti mittemoekas olemist. Seda eriti 1990. aastate keskpaigas, mil emomood oli täielik vastand kõigele sellele, mis noorte seas populaarne oli.

Emosoeng kui selline sai laiemale avalikkusele tuntuks Refusedi videost "New Noise" aastal 1998. Bändi kolmel liikmel oli seal siis mustaks värvitud ja silmini ulatuvad juuksed. Nimetatud soeng sai väga populaarseks ning sellest tehti mitmesuguseid variatsioone.

Kuna emoskeene on väga isemeisterdamisele (DIY-le) orienteeritud, teeb emosoengu kandja selle endale enamasti ise või laseb sõbral teha.

Pärast sajandivahetust, mil emožanr laiema avalikkuse eest põhimõtteliselt kadus, kadus ka algne emomood. Tänapäeval seostatakse emo tihtipeale üldise hardcore-muusika moega ning seeläbi ka bändidega, mis sellist moodi esindavad (tihti nimetatud ka fashioncore-bändideks).

Subkultuurisiseselt eristatakse scene kidi (scenester) kui inimest, kes käib moega kaasas, ning paljude emode arvates on emode subkultuurile surmaks ja emo kidi (emo), kes esindab siis tegelikku emomuusika austajaskonda. Scenesteri stereotüübile omistatakse enamasti rohkem post-hardcore'i kui emomuusikat ning screamo- ja emomuusika austajate seas on scenesterid enamasti vihatud ning suures ebasoosingus. Scenesterid on enamasti tuntud enda soengu ning fashioncore-kalduvuse poolest. Scene on väga populaarne stiilsete noorte hulgas ning paljud kuulsaimad "scenesterid" töötavad modellidena.

Erinevaid hardcore-muusika stereotüüpe pilaval saidil [1] on emo kidi näitena tegelane prehistoric emo. Tegelase nimi on humoorikas viide sellele, et emomood kui selline on suuresti oma identiteedi minetanud ehk teisisõnu väljasuremise äärel. Asjaolu, et üldiselt ei tehta scenesteridel ja emodel vahet, on põhjustanud palju vaidlusi seoses teemadega, et milline siiski on emomuusika ja -välimus.

Seoses emo-subkultuuri levikuga on avalikkuses kujunenud välja stereotüüpne kujutlus emost, millel pole enam otsest seost muusika ega subkultuuriga.

Vastavalt laienenud tähendusele peetakse emo all silmas teatud tüüpi introvertset ja eemaletõmbunud noorukit, kes erineb eakaaslastest nii pooldatavate väärtuste kui välimuse poolest. Selleks, et teenida ära emo nimetus piisab ainult mõne emo-subkultuurile omase tunnuse omamisest. Sageli peetakse emo all sellises tähenduses silmas lihtsalt ülitundlikku ehk üliemotsionaalset isikut.

Emo stereotüüpi võib kõrvutada selliste traditsiooniliste iseloomutüüpidega nagu romantik, melanhoolik, flegmaatik, mille teatud tänapäevaseks ja noorukite seas laialt levinud kombinatsiooniks seda pidada võib.

Kollektiivis vastandutakse emodele sageli sellega, et nimetatakse end antiemoks, millega osutatakse sellele, et ei aktsepteerita emo-stereotüübile omistatavaid väärtusi. Peamiseks vastandumise aluseks on ilmselt emode "kurvameelsus", mida iseloomustab soovimatus võtta osa heaoluühiskonnas tavaks olevate pealiskaudsete väärtuste ja eeskujude poole püüdlemisest. Sestap kujutletakse emosid iga asja peale nutvat, tegelevat enese lõikumisega ja kalduvat suitsiidsusele, kirjutavat halba luulet, tihti üksinduses masturbeerivat, olevat biseksuaalsed, kasutavat ajast-arust tehnikat, sh mängivat halva graafikaga arvutimänge ja kuulavat muusikat helikassettidelt või vinüülplaatidelt.

Antiemod on enamasti mõne väärtuseliselt sobimatu subkultuuri (nt hiphopi) esindajad, aga sageli vastanduvad emodele ka ilma subkultuurilise suunitluseta kaaslased, kes ei saa neist aru või taha neist aru saada.

On väidetud, et antiemokäitumine vastab ise samuti emo kirjeldusele, kuna kaldub samuti liigsesse emotsionaalsusesse, kui teemaks on emod. Sellest lähtuvalt oleks antiemo emokäitumise üks vormidest.

Emo-stereotüüpi on selle enesehävitusliku külje tõttu peetud aktsepteerimatuks ka täiskasvanud üldsuse poolt. On avaldatud arvamust, et emo olemine väljendab probleeme kasvatuses, perekonnas jne.

Feministlikult positsioonilt on emobändide sõnumit peetud seksistlikuks, kuna objektiveerib naissoo esindajaid ning sunnib emokultuuriga seotud naisisikutele märkamatult peale enda-objektiveerimise ideaali.

• Emobändide loend
• Straight Edge
• DIY
• Screamo
• Post-hardcore
• Indie rock
• Hardcore punk
• Emoräpp
• Romantik
• Melanhoolik

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Emo

• Emo päritolu
• Emotsionaalse Pungi Liikumine
• Punk & Hardcore
• Emo-stiil