Loomastiil

Loomastiil, ka zoomorfne stiil (kreeka keelest ζῷον zôon 'loom' ja μορφή morphḗ 'kuju')^[1] on enamasti loomamotiividest kujundatud ornament, vahel on seal ka stiliseeritud inimfiguure. Seda ornamenditüüpi on leitud varasel rauaajal Hiinast Põhja-Euroopani^[2]. Euroopa kunstiajaloo kontekstis kasutatakse mõistet loomastiil sageli kitsamas mõttes, see hõlmab Põhja-Euroopa päritoluga loomornamenti (nimetatud ka germaani loomornamendiks), mida kasutati 5. sajandist alates ja mille mõjud ulatusid romaani kunsti, aga mõnel juhul renessansiperioodini välja. Tugevaim on loomastiili mõju rahvasterännuaja kunstis, samuti kestab see romaani kunsti perioodil, sageli (iiri raamatumaal, vanaskandinaavia metallehistöö ja puunikerdus) on loomade kehad spiraal- või põimornamendiga vaheliti või lähevad üle ornamendiks.

Euroopas kujunes loomastiil välja Rooma provintside kohalike rahvaste, sh keltide kunsti ja Euroopasse liikunud idapoolsete rahvaste kunsti mõjul varasel rahvasterännuajal. Areng toimus suurema abstraktsuse ja ornamentaalsuse suunas^[2].

Tunnusjooned, mis on ühised nii Aasia rahvaste kui Euroopa varakeskaja zoomorfsele stiilile:

• Olendite kujutised pole realistlikud, vaid fantaasiaküllaselt stiliseeritud rohkem või vähem ornamentaalseks
• Hoolimata skemaatilisusest on loomakujud ilmekad, sageli jõulistes, ebaloomulikes poosides ja vägivaldsena või vihasena mõjuva ilmega (avatud lõuad vm)
• Kujud on kas ornamendi sees või lähevad üle ornamendiks

• 
  Katla katkend. Kasahstan, 5.–3. sajand eKr
• 
  Kreeka-sküüdi vaas hanedega 5.-4. sajand eKr
• 
  Hunt. Osa kuldkaelakeest. Altai, 4.–3. sajand eKr
• 
  Hobused võitlemas. Kasahstan
• 
  Hirvekujuline kuldnaast, 4.–3. sajand eKr
• 
  Vööpannal. Kaukaasia, 1.–2. sajand eKr

Rootsi arheoloog Carl Bernhard Salin oli esimene, kes jagas oma 1904. aastal publitseeritud töös loomornamendi kasutuses ajavahemikus 400.–900. aastail kolme stiiliperioodi. Tema periodiseering on ikka veel kohati vaidlusobjekt. Esimese ja teise stiiliperioodi jooned on märgatavad esemetel üle terve Euroopa. Skandinaaviapärase loomastiilis ornamendiga esemeid Eesti arheoloogiakogudes on uurinud Indrek Jets ning ta on perioode oma töös nimetatud Salini I, II ja III stiiliks^[3].

Eriti märgatav on see Loode-Euroopa kunstis (anglosaksidel) ning seda iseloomustab uudse kiillõiketehnika (inglise keeles chip carving) kasutusele võtt pronksi- ja hõbedatöötluses 5. sajandi paiku. Loomafiguuride kehad on vahedega jaotatud joonetaolisteks tükkideks ja nad paiknevad lintidel või servistel peaaegu abstraktsete mustritena^[4].

Selles stiilis ornamendid kaunistavad sarvede ja jooginõude pealistisi, relvi^[5], sõlgi ja kaelaehteid. Esimese stiiliperioodi objekte on leitud Läänemere piirkonnast, Inglismaalt, Merovingide aladelt, samuti tüüringlaste, gepiidide ja langobardidega seonduvast arheoloogilisest materjalist. Stiil hakkab hääbuma 6. sajandi keskpaiga ümber, kuid näiteks anglosakside aladel kestab selle populaarsus mõnevõrra kauem^[6].

• 
  Snartemost leitud mõõk, maetud hauapanusena u 500. aasta paiku.
• 
  Taplow'st leitud anglosaksi joogisarved 6. sajandist
• 
  Anglosaksi kaarsõlg. Linton Heath, pärast 5. saj.
• 
  Anglosaksi kaarsõlg. Wighti saar, 500. ja 600. aasta vahel
• 
  Ripats looma- ja linnupeadega. U 500. Västergötland
• 
  Reljeefornamendiga kaarsõlg kotkapeadega ja näpitsornamendiga

Ajavahemikus ligikaudu aastail 560–570 hakkas abstraktne stiil taanduma uue kujutusviisi ees. Loomade kehasid ei kujutatud enam fragmentidena, vaid katkematuina ning pikendatuna lõpmatuna näivateks lintideks, mis mitmekaupa omavahel või iseendaga põimusid sümmeetrilisi mustreid moodustades. Kuigi loomade pead säilitasid ühe või teise looma tunnused, oli keha sageli kujutatud ilma vähimagi realismitaotluseta ja isegi ilma jäsemeteta, nii et see sarnanes maokehaga^[7]. Sage oli kahe looma kombineerimine peegelsümmeetrilise kujundina (näiteks Sutton Hoo kukrukaunistuse paarikaupa karud).

On arvatud, et see stiil sai oma kuju Skandinaavia maades ja kohatuna esemetel väljaspool seda piirkonda on seda interpreteeritud skandinaavlaste vallutuste või migratsiooni tulemusena. Teise stiiliperioodi ornamendid kaunistavad sageli militaarvaldkonnaga seotud esemeid, eelkõige relvi ja kiivreid. Merovingide dünastiast mõjutatud piirkondades on seda ornamenditüüpi kohandatud ka kristliku ikonograafiaga, näiteks kuldfooliumristidel, mida on leitud hauapanustena^[6].

• 
  Langobardi jooginõu kullatud hõbedast ääris. 6.-7. sajand, Ungari
• 
  Langobardi sõrmiksõlg ajast 600. aasta paiku
• 
  Kukruklapi kaunistus Sutton Hoo laevmatusest 7. sajandist
• 
  Vööpannal Sutton Hoo laevmatusest
• 
  Kiiver Sutton Hoo laevmatusest. Rekonstruktsioon
• 
  Kilbikaunistus Sutton Hoo laevmatusest
• 
  Mõõgakinnitus. Staffordshire'i aare, 600–800. a
• 
  Kuldrist langobardi 6.-7. sajandi hauast, nn Attila kalmistult. Cividale del Friuli

Ligikaudu 700. aasta paiku arenevad Euroopa eri piirkondades välja paikkondlikud stiilisuunad, nii et enam ei saa rääkida ühtsest üle Euroopa levinud loomastiilist. Salin keskendub oma töös Skandinaavia arheoloogiale, nii et tema periodiseeringu kolmandat osa võib nimetada ka viikingite kunstiks, milles omakorda 12. sajandini eristatakse kuus stiiliperioodi^[8]. Endiselt on kasutusel loomakujude põimornamendilaadne deformatsioon, kuid see minetab oma regulaarsuse ja muutub keerukamaks. Loomad on kahedimensioonilistena kujutatud profiilis, ent väändununa ja väljavenitatuna nii, et nende keha osad ja jäsemed täidavad iga vaba ruumi kaunistataval pinnal. Harjumata silmale on looma kuju väljalugemine ornamendist keeruline: üsna tavaline on "haarava looma" motiiv – looma lõuad haaravad kinni millestki, mis on tegelikult sama looma mõni kehaosa, ühendades nii ornamendi eri osad üheks tervikuks. Just see loomastiili suund eriti on oluliselt mõjutanud iiri-anglosaksi raamatumaali ja nende vahendusel ka kogu Euroopa keskaja kunsti.^[2]

• 
  Hõbedaga inkrusteeritud kirves. Hauapanus 970–971. aastast, Mammen, Taani
• 
  Detail Osebergi laevast
• 
  Üks hauapanustest Osebergi laevas
• 
  Pronksnaast Hedebyst
• 
  Sümmeetrilise kujundusega hõberipats
• 
  Viikingimõõga käepide. 9. sajand, Šotimaa
• 
  Ärentuna ruunikivi
• 
  Puunikerdus Urnesi püstpalkkiriku põhjapoolsel portaalil. 12. sajand, kuid võimalik, et pärineb varasemast ehitisest

• 
  Durrow' evangeliaar. Aastaist 650–700
• 
  Initsiaal Kellsi evangeliaaris (Dublin Trinity College MS 58, fo 200r)

Karolingide kunst lähtus varasemale vastandudes väga palju antiikeeskujudest, niipalju kui neid tunti. Ornamentikasse tulid tagasi meander, pärlvööt, akantuse-, palmeti- ja muud taimemotiivid. Loomastiiliga sarnanevaid avatud lõugadega loomapäid, konksnokkadega linde ja põimornamenti leiab karolingide-aegsest raamatuillustratsioonist, arvatavasti iiri-anglosaksi käsikirjakoolkonna mõjuna.

• 
  Põimornamendi ja loomapeadega initsiaal Q Folchardi psaltris, psalm 51, u 870
• 
  Iiri-anglosaksi stiilis initsiaal evangeeliumis aastast u 800
• 
  Looma- ja linnupeadega raamistus Ludwig Sakslase psaltris, 9. sajand
• 
  Haaravate loomapeadega initsiaal. Corbie psalter, u 800–810
• 
  Loomornamendist paunadega B-majuskel. Corbie psalter

Skandinaavias kestis kohalik loomornamendi traditsioon puunikerduskunstis edasi ka pärast viikingiaja lõppu ja esineb püstpalkkirikute puitdetailidel, märkimisväärseimalt portaalidel, kuni 13. sajandini. Romaanipärase elemendina on põimornamenti lisandunud taimemotiivistik. Inglismaa vararomaanikas on loomastiili mõjud väga märgatavad, head näited on 11. sajandi ristimiskivi Melbury Bubbi Maarja kirikus Dorsetis^[9] või Leominsteri Peetruse ja Pauluse kiriku portaali kapiteelid Herefordshire'is^[10]. Loomastiili mõjuks romaani kunstis loetakse võitlevate, haaravate ja omavahel põimuvate loomade motiive, mis esinevad kapiteelidel või mõnikord sambatüvesel. 12. sajandist on säilinud unikaalne pronksist valatud küünlajalg, ainuke omataoline, mis on tervenisti kujundatud taimeväätide ja loomakehade põimingust. Raamatuillustratsioonis on suured initsiaalid, mis on kaunistatud taimemotiividest ja loomade kehadest kombineeritud põimornamendiga.

• 
  Åli püstpalkkiriku portaal, u 1150
• 
  Fåvangi kiriku portaal muuseumis Oslos, u 1300
• 
  Morsaluust ristrelikviaar, millel kristlike sümbolite vahele jääva osa täidab madudest, lindudest ja taimeväätidest põiming. 11. sajand
• 
  Kullatud pronksist Gloucesteri küünlajalg. U 1104–1113. Detail
• 
  Bestiasammas 11.–12. sajandi Souillaci kloostrikirikus
• 
  Bestiakapiteel Aubeterre-sur-Dronne'i Jakobi kirikus (1130)
• 
  Kapiteel madudega. Rosheimi Peetruse ja Pauluse kirik Alsace'is, u 1150
• 
  Kapiteel põimunud lohedega, kellest üks haarab oma sabast. Sauve-Majeure'i kloostrikirik, Gironde, 12. sajandi algus

• Viikingite kunst
• Iiri-anglosaksi kunst
• Rahvasterännuaja kunst

• George Zarnecki. Germanic Animal Motifs in Romanesque Sculpture. Artibus et Historiae Vol. 11, No. 22 (1990), lk 189–203

• Migration Period between Odra and Vistula. Animal style
• Blogipostitus Salini periodiseeringust (inglise keeles)
• Decoding Anglo-Saxon art. Khan Academy loeng (inglise keeles)
• M. Mägi. Uue ajastu algus. – Viikingiaegne Eesti. Argo, 2017. lk 27–29 (Proosa kalme Salini I stiilis leidudest)