Vladimir Putin

Putini isa Vladimir Spiridonovitš Putin (1911 Peterburi – 2. august 1999) töötas metroovaguneid tootvas Jegorovi-nimelises Leningradi vaguniehitustehases sõjaväelises valves, hiljem meistrina, ning oli tsehhi parteibüroo sekretär. Esimese maailmasõja ajal kolis ta nälja eest põgenedes vanematega ema kodukohta Tveri oblasti Pominovo külla. Vladimir Spiridonovitš oli küla komsomoliaktivist. 1930. aastate alguses teenis ta ajateenijana allveelaeval.

Suure Isamaasõja puhkedes läks ta vabatahtlikuna rindele ning oli NKVD hävituspataljonis, mille ülesandeks olid diversiooniaktid (ka põletatud maa taktika) vaenlase tagalas. Isa osales ühes niisuguses operatsioonis 28-liikmelise grupi koosseisus. Grupp paisati Kingissepa (Leningradi oblastis endine Jamburg) lähedale. Nad varjusid metsa ning lasksid õhku laskemoonarongi. Kui toidumoon otsa lõppes, said nad eestlastelt süüa ning seejärel andsid eestlased nad sakslastele välja. Osal grupist, nende hulgas Putini isal, õnnestus piiramisrõngast välja murda. Teel rindejoone poole kaotati mõned mehed, seejärel hargneti. Putini isa peitis end soolaukasse ja hingas pillirootoru kaudu. Koertega jälitajad jooksid temast mööda. Omade juurde välja jõudis neli meest, sealhulgas Putini isa^[viide?].

Jõudmata abikaasaga kohtuda, läks ta jälle 86. laskurdiviisi 330. laskurpolgu koosseisus rindele, seekord "Neeva kannasele" Neeva vasakkaldal, mis oli ainus sakslaste poolt vallutamata jäänud maalapp piirkonnas. Vaatamata massiivsele pommitamisele hoidis Punaarmee seda enda käes blokaadi lõpuni. Isale ja ühele teisele sõdurile tehti ülesandeks võtta keel. Nad läksid Saksa blindaaži juurde, kus ootamatult ilmus nähtavale sakslane, kes viskas nende pihta granaadi^[viide?]. Isa sai raskelt haavata, tema jalg oli granaadikilde täis, nii et ta jäi lonkama. Mõne tunni pärast viisid omad ta ära.^[8] Endine majanaaber tassis ta tule all mööda Neeva jääd tagalasse haiglasse. Isa oli haiglas mõne kuu. Ema käis teda seal iga päev vaatamas. Et ema oli näljast nõrkemas, laskis isa medõel oma toidu salaja emale anda. Et isa hakkas näljast teadvust kaotama, tuli see välja ning ema mõnda aega haiglasse ei lastud^[viide?].

Kuigi isa tugevasti lonkas, ei antud talle kaua aega invaliidsusgruppi.

Isa tegi sageli süüa, muu hulgas keetis sülti.

Putini klassijuhataja sõnul oli Putini isa karmi, tõsise ja vihase olekuga, kuigi hiljem selgus, et ta on hea südamega.^[9]

Ta oli veendunud kommunist. Ta suri vähki.

Vanaisa Spiridon Ivanovitš Putin töötas kogu elu kokana^[viide?]. Ta töötas ka Gorkis, kus elas Lenini ja kogu Uljanovite perekond. Kui Lenin suri, viidi ta üle ühte Stalini suvilatest. Pensionil olles oli ta kokaks ÜK(b)P Moskva linnakomitee puhkekodus Iljinskojes. Ta suri 1979. Tema abikaasa, Putini vanaema Olga Ivanovna suri samuti 1979. Mõlemad on maetud Moskva oblasti Krasnogorski rajooni Iljinski kalmistule. Spiridonil oli palju poegi, kes läksid kõik rindele. Mõned neist hukkusid.

Putini ema Marija Ivanovna Šelomova (17. oktoober 1911 Zaretšje küla Tveri oblastis Pominovo küla naabruses – 6. juuli 1998) töötas enne sõda tehases, pärast sõda muu hulgas sanitarina, kojamehena, kauba vastuvõtjana leivapoes ja koristajana laboratooriumis. Ta oli vähese haridusega. Ta elas üle Leningradi blokaadi.

Ema on iseloomustatud väga pehme, heasüdamliku inimesena. Ta oli õigeusuline.

Ta suri samuti vähki.

Vladimiri vanemad tutvusid Pominovos ja abiellusid 1928. Aastal 1932 kolisid nad maalt Peterhofi. Neil oli seal pool maja, millega nad olid väga rahul. Peaaegu kohe võeti isa sõjaväkke, ema läks tehasesse tööle.

Sõja puhkedes ei tahtnud ema Peterhofist lahkuda. Blokaadi alguses viis ema vend, mereväeohvitser Ivan Ivanovitš Šelomov (suri 1973), kes teenis Smolnõis mereväe staabis, Putini ema ja venna tule ja pommide all Peterhofist Leningradi. Ivan aitas ema oma pajuki arvelt. Kord kaotas ema Ivani äraolekul teadvuse ning teda peeti surnuks ja paigutati surnute juurde.

Pärast sõda sai isa tehase kaudu kohe toa vannitoata kommunaalkorteris kesklinnas Baskovõi põiktänaval (Баско́в переу́лок) viiendal korrusel sooja vee ja liftita majas. Algul seal kööki polnud, kitsas koridoris olid vaid gaasipliit ja kraanikauss. Trepikojas elutsesid rotid.

Putin sündis Leningradis.

Vladimir oli pere kolmas laps. Kaks vanemat venda, kes sündisid 1930. aastatel aastase vahega, surid lapsena. Esimene poeg suri mõne kuu vanuselt, teine poeg suri blokaadi ajal Leningradi lastekodus, kus püüti lapsi elus hoida, difteeriasse.

Putinite pere elas Leningradis 20 m² suuruses toas kommunaalkorteris. (Hiljem sai Putini isa sõjainvaliidina 27-ruutmeetrise korteri uusehitises Avtovos.)

Ema ja naabrinaine ristisid poisi isa teadmata.

Isa kasvatus oli range, ema oli leebe.

Ta õppis 1960–1968 Leningradi 193. 8-klassilises koolis Gribojedovi kanali ääres koduga samal tänaval. Kuni kuuenda klassini õppis ta halvasti, kuid käis saksa keele ringis, mida juhendas klassijuhataja. Isa soovil käis Putin algklassides vastu tahtmist bajaani õppimas.

Poiss veetis suure osa ajast õues ja kakles eakaaslastega, mistõttu teda kolmandas klassis veel pioneeriks ei võetud.

Ta oli enda sõnul esialgu mitteformaalne liider, kellel oli kohtuniku taoline staatus. Kui ta hakkas seda seisundit kaotama, selgus, et kaklemisoskustest ei piisa, ning ta hakkas 11- või 12-aastaselt spordiga tegelema. Ta tegeles algul poksiga, kuid jättis selle varsti maha, sest tal löödi nina lõhki. Seejärel hakkas ta treener Anatoli Semjonovitš Rahlini juures samboga tegelema. Putini sõnul mängis treener tema elus otsustavat rolli.^[9] Treeneri otsusel mindi sambolt üle judole. Putin tuli lõpuks linna meistriks judos. Kui selgus, et spordist ei piisa, hakkas ta hästi (neljadele-viitele) õppima. Alles siis võeti ta pioneeriks ja temast sai rühmanõukogu esimees.^[9]

Pärast 9. klassi õppis ta 281. keskkoolis Sovetski põiktänaval ning lõpetas selle 1970. See oli keemiakallakuga kool tehnoloogiainstituudi baasil.

Putin tahtis saada meremeheks, lenduriks või luurajaks. Lapsena innustus ta Nõukogude filmidest, mis rääkisid luurajatest (talle meeldisid Vjatšeslav Tihhonov ja Georgi Žžonov), ning unistas tööst riikliku julgeoleku organites. Enda väitel pakkus ta ennast juba üheksanda klassi alguses KGB Leningradi valitsuse peakorteris, ent sai sealt soovituse kõigepealt õigusteaduskond lõpetada.

Aastatel 1970–1975 õppis Putin Leningradi ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse osakonnas. Ta astus sinna hoolimata treeneri ja isa vastuseisust. Treener kartis, et poiss hakkab miilitsana inimesi püüdma, isa aga kartis, et poeg ei saa ülikooli sisse ja läheb sõjaväkke, ning soovitas selle asemel astuda Tsiviillennunduse Akadeemiasse. Seal kandideeris igale üliõpilaskohale umbes 40 inimest. Putin sai kirjandi eest nelja ning teistel eksamitel viied ning sai sisse. Sissesaamise nimel oli ta viimases keskkooliklassis jätnud unarusse kõik õppeained, milles sisseastumiseksamit ei olnud.

Putin õppis ülikoolis hästi, ühiskondliku tööga ei tegelnud, komsomoliaktivist ei olnud. Sport jäi õppimise kõrval teisejärguliseks, ometi ta treenis ja võistles palju ning tuli 1976 judos Leningradi meistriks. Ta täitis meistersportlase normi sambos ja sai meistersportlaseks judos.

Putini ema võitis loteriil sõiduauto Zaporožets ja kinkis selle pojale.

Õpingute ajal astus ta NLKP-sse. Üks tema õppejõududest oli Anatoli Sobtšak, kes õpetas majandusõigust. Putini väitel ei olnud nende vahel mingeid erilisi suhteid. Putini diplomitöö teema oli "Принцип наиболее благоприятствуемой нации" (juhendaja L. N. Galenskaja).

Kuna Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB (vene Кoмитет государственной безопасности, lühend КГБ CCCP) töötajate tegevus oli salastatud, siis on Putini ning teiste sellel ajal KGB-s töötanud isikute tegevuse kohta erinevaid andmeid – ametlik versioon ning mitteametlikud andmed.^[10]

Pärast Leningradi ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist suunati ta 1975. aastal Leningradi ja Leningradi oblasti KGB piirkondlikku valitsusse, kohustusliku kaheaastase suunamisjärgse töötamiskohustusega, olemata veel KGB kaadriohvitser. Ta vormistati tööle algul KGB Leningradi ja Leningradi oblasti valitsuse sekretariaati, see järel töötas umbes viis kuud (kaadriosakonnas) ja Teise osakonna süsteemis, Putini sõnul vastuluure allosakonnas.^[11]

1976. aastal õppis ta veebruarist juulini Leningradis Ohtas lühiajalistel operatiivkaadri ümberkoolituste kursustel ("401. kool"), kus valmistati ette (ametliku versiooni kohaselt) välisvaatlusega tegelevaid julgeolekutöötajaid. 2001. aastal aga avaldas ajaleht La Repubblica koos Putiniga kursustel viibinud endise julgeolekutöötaja andmed, mille kohaselt valmistati nende 25-liikmelist gruppi ette tööks "ideoloogiliste diversioonidega võitlemiseks" KGB 5. osakonnas – NSV liidu poliitilises politseis.^[12] Pärast seda töötas Putin ametliku versiooni kohaselt, mis loob talle venelaste jaoks positiivse luuraja imago 1977. aasta alguseni KGB Leningradi valitsuses enda sõnul vastuluure alal, tegeldes välismaalastega, endiste kolleegide sõnul aga "viiendas teenistuses", mis võitles ideoloogiliste diversioonidega. Ta tutvus seal Sergei Ivanoviga, kes töötas samas allosakonnas.

Putin viidi üle Esimese Peavalitsuse (välisluure) süsteemi. 1979. aastal lõpetas ta aastased ümberkoolituskursused Moskvas Dzeržinski-nimelises KGB kõrgkoolis. Kursusekaaslaste väitel oli KGB koolis tema hüüdnimi okurok (eesti keeles 'koni').^[4] Seejärel osales ta vahepeal ka Moskva 1980 olümpiamängude turvamisel ning töötas kokku neli ja pool aastat (1979–1983) NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Leningradi ja Leningradi oblasti valitsuse 1. (välisluure) osakonnas (luure oma territooriumilt).

Aastal 1984 sai ta majori auastme. Juulist 1984 juulini 1985 õppis ta varjunime Platov all Punalipulise Instituudi (Краснознаменный имени Ю.В. Андропова институт КГБ СССР) (KGB kõrgema kooli number 1 ehk 101. kooli, praegu Välisluureakadeemia) üheaastases teaduskonnas. See asus Moskva oblasti Zvenigorodi rajoonis ("objekt Jūrmala"). Seal spetsialiseerus ta saksakeelsetele maadele (Šveits, Austria, Lääne-Saksamaa, Ida-Saksamaa; KGB Esimese Peavalitsuse 4. osakond). Ta oli oma õppegrupi vanem.

  Pikemalt artiklis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene peavalitsus#Esimese peavalitsuse struktuur 1989. aastal

Sellest koolist saadud iseloomustus määras, kas lõpetaja saadeti välismaale tööle. Tema õppejõud Mihhail Frolov sõnul märgiti tema joontena iseloomustuses muuhulgas kinnisust ja akadeemilisust (viimane oli negatiivne joon)^[11] Putini sõnul kirjutati tema iseloomustusse ühes luurekoolis negatiivse joonena "alanenud ohutunne".^[13]

Putini sõnul oli tal valida^[küsitav], kas sõita kohe Ida-Saksamaale või teenida mõne aja NSV Liidu KGB keskaparaadis Moskvas, vastava suuna (Saksamaa) keskaparaadi osakonnas ning seejärel sõita Lääne-Saksamaale, ning ta otsustas kohe sõita. Ta teenis aastail 1985–1990 Saksa DV-s Dresdenis. Saksamaal oli Putin osakonna ülema vanemabi Dresdenis ja parteilises liinis Riikliku Julgeoleku Komitee SDV esinduse Dresdeni grupi parteiorganisatsiooni sekretär, ametlikult oli tema ametinimetus (kattealune töökoht) NSVL–SDV Sõpruse Maja direktor. Putini enda sõnul tegeles ta informatsiooni kogumisega Lääne-Saksamaa poliitikategelaste kohta ja potentsiaalse vaenlase (NATO) plaanide kohta.

Putin:

„"Tavaline luuretegevus: teabeallikate värbamine, teabe saamine, selle töötlus ja keskusse saatmine. Jutt oli teabest parteide kohta, tendentsidest nende parteide sees, liidritest – nii tänastest kui ka võimalikest homsetest, inimeste edutamisest teatud ametikohtadele nii parteides kui ka riigiaparaadis. Tähtis oli teada, kes, kuidas ja mida teeb, mis toimub meid huvitava riigi välisministeeriumis, kuidas see riik ehitab üles oma poliitikat erinevates küsimustes erinevates maailmajagudes. Või missuguseks kujuneb meie partnerite positsioon desarmeerimisläbirääkimistel." Suurem osa tööst tehti Ida-Saksamaa kodanike kaudu. Putini väitel dubleeris KGB tegevust Stasi oma ning Lääne-Saksamaa vastuluurele oli kõik teada. "Ma ei töötanud Saksamaa huvide vastu."“

– ^[11]

Putin otsis idasakslasi, kellel professorite, ajakirjanike, teadlaste või tehnikutena oli usutav põhjus näiteks ärireisile või konverentsile Lääne-Saksamaale sõita, et nad võtaksid sideagentidena ühendust nõukogude luureagentidega Lääne-Saksamaal. Selliste ülesannetega – välisluure illegaalsete residentuuride agentide töö materiaal-tehnilise kindlustamisega tegelesid EPV S-valitsuse 3. osakonna töötajad.

Saksamaa luurespetsialistide väitel oli eesmärgiks varastada Lääne tehnoloogiat või NATO saladusi. Teda võis huvitada NATO sõjaväeelektroonika. On teada, et ta püüdis värvata agente, kes tunnevad "traadita sidet". Arvatakse, et Putin värbas eriti Saksa DV elektroonikafirma Robotroni töötajaid ning Robotroni külastavaid Siemensi ja IBM-i töötajaid.^[14] Putin on vihjanud, et luure poolt hangitud saladusi polnud Nõukogude Liidus tehnilise mahajäämuse tõttu võimalik kasutada. Luurespetsialistid ja politoloogid on öelnud, et Putinil võis olla poliitiline ülesanne kontakteeruda Ida-Saksamaa režiimi langemise puhuks Mihhail Gorbatšovile sümpaatsete idasakslastega, näiteks Dresdeni parteijuhi Hans Modrowiga^[viide?]. Putini väitel ei osalenud ta töös Ida-Saksamaa juhtkonnaga (operatsioon Lutš). Samuti eitab ta kohaliku parteijuhi Hans Modrowi jälgimist, mida talle on omistatud: "Ma kohtusin temaga paar korda ametlikel vastuvõttudel. Ta suhtles teise tasandi inimestega – armee komandöriga, meie vanema sideohvitseriga. Ja üldse me ei töötanud parteifunktsionääridega. Sealhulgas muide ka meie omadega. Oli keelatud." Samuti eitab ta hävitaja Eurofighter kohta dokumentide hankimist.^[11]

Saksamaale sõitis Putin vanemoperatiivvolinikuna. Seal edutati ta osakonnaülema abiks ning seejärel osakonnaülema vanemabiks. Samuti sai ta KGB Saksamaa esinduse parteikomitee liikmeks.

Perekond elas Stasi majas. Hea elu, sealhulgas istuva eluviisi, kehalise aktiivsuse puudumise ja massiivse õllejoomise tõttu võttis Putin 12 kg juurde ning tema kehakaal kasvas 85 kg-ni. Töökoht Dresdenis asus villas künkal Angelikastrasse 4^[15] Elbe jõe ääres linna Stasi peakorteri vastas, elukoha vahetus läheduses. Saksamaal teenitud raha eest ostsid Putinid kodumaal Volga.

Ta kutsuti tagasi, kui Saksa DV Saksamaa Liitvabariigiga ühines. Kõik kontaktid ja operatiivvõrgud hävitati. Jaanuaris 1990 naasis Putin kodumaale. Putin väidab, et talle pakuti tööd KGB keskaparaadis, kuid ta keeldus, sest nägi, et Nõukogude Liidul ei ole tulevikku. Ta oli pettunud asjatu töö pärast, sest nende informatsiooni ei kasutatud ja nõuandeid ei arvestatud.^[16] Teine seletus Moskvasse minekust keeldumise kohta on tahtmatus perekonda Moskvasse viia. Ametlikult lahkus Putin KGB tegevteenistusest 1992. aasta algul alampolkovniku auastmes.^[14] Kuni selle ajani sai ta KGB-st ka töötasu, mis ületas tema töötasu Leningradi nõukogus. KGB-st lahkus ta enda sõnul sellepärast, et üks Leningradi nõukogu saadik, kes teadis, et ta töötab KGB-s, hakkas teda šantažeerima saavutamaks temalt teenet.

Putin pidas otsust lahkuda KGB-st, kus tal oli stabiilne positsioon, Anatoli Sobtšaki ebakindla poliitilise tuleviku tõttu riskantseks. "Mul tuli teha küllap kõige keerulisem otsus oma elus."^[17] Selle kohta väidab Jeltsini lähikondlane ja Putini naaber Rubljovkal 1990. aastatel (oligarh S. Pugatšov), et Putin pole KGB-st kunagi lahkunud ning oli KGB sidemees Sobtšaki juures.^[18]

Putin sai 1990 Leningradi Ülikooli rektori Stanislav Merkurjevi abiks välissuhete alal. See ametikoht kuulus traditsiooniliselt NSV Liidu riikliku julgeolekuametkonna esindajale, kus töötasid Riikliku Julgeoleku Komitee aktiivreservi kuuluvad julgeolekuohvitserid, kes kontrollisid ülikooli välissidemeid ja ülikooli poliitilist tegevust, endise KGB kindralmajori Oleg Kalugini hinnangul oli Putin KGB resident (agentuurvõrgu juht) Leningradi ülikoolis.^[19] Ülikooli rektor oli sellest teadlik. Putin tahtis ühtlasi ülikoolis rahvusvahelise eraõiguse alal Valeri Mussini juhendamisel väitekirja kirjutada.^[20]

Mais 1990, varsti pärast Anatoli Sobtšaki valimist Leningradi linnanõukogu esimeheks asus Putin tööle tema nõunikuna. Sisuliselt oli ta ka abi, referent, sekretär ja usaldusisik. On oletatud, et see üleminek toimus tema ülemuse soovitusel.^[21] Putin ise väidab, et ta teatas sellest oma vahetule ülemusele KGB-s, kui kokkulepe tema määramise kohta oli juba olemas, ning sai temalt loa. Putini sõnul ei teinud KGB kordagi katset teda operatiiveesmärkidel kasutada. "Arvan, et saadi aru, et see on mõttetu. Peale selle, tol hetkel oli kõik, sealhulgas õiguskaitseorganid, lagunemise seisundis." Kord taheti Putinilt siiski Sobtšaki allkirja ühele dokumendile, kuid ta lükkas ettepaneku tagasi, viidates Sobtšaki usaldusele (Sobtšak oli ära sõites jätnud talle kolm tühja paberit oma allkirjaga). Sobtšak lõi Putini tunnistuse peale, et ta töötab KGB-s, pärast järelemõtlemist käega: "Noh, ... sellega!"). Putini sõnul läks ta Sobtšaki juurde tööle ühe sõbra soovitusel, kelle meelest Sobtšakki ümbritsesid sulid. Sobtšak olevat Putinile öelnud: "Mul on tarvis abilist. Kui ausalt öelda, siis ma kardan vastuvõtutuppa minna. Ma ei tea, mis inimesed seal on." Putin kommenteeris seda nii: "Poisid, kes Sobtšaki juures vastuvõtutoas istusid ning sel hetkel just nagu tema lähima ümbruse, käitusid jäigalt, jämedalt, komsomoli-, nõukogude koolkonna parimates traditsioonides. See tekitas saadikutekorpuses muidugi tugevat ärritust ja viis väga kiiresti konfliktini Sobtšaki ja Leningradi nõukogu vahel."^[22]

Juba siis ületas Putini reaalne mõju Sobtšakile formaalse mõju (mida ei eita ka Putin ise). Dmitri Lenkov, kes oli linnanõukogus fraktsiooni Demokraatlik Venemaa koordinaator, meenutab, et Putini suhetel saadikutega oli "täiesti positiivne iseloom". Sobtšak saatis sageli Putini rahulolematute linnanõukogu liikmetega asju klaarima. Just Putin algatas läbirääkimised Demokraatliku Venemaa fraktsiooni ja Sobtšaki vahel 1991. aasta alguses, kui nende suhted olid väga teravad.^[23]

Kui Anatoli Sobtšak juunis 1991 Leningradi linnapeaks valiti, sai Putinist 12. juunil või 28. juunil 1991 linnavalitsuse välissidemete komitee esimees. See komitee arendas suhteid välismaa firmadega. Putin riputas oma Smolnõi kabineti seinale Peeter I hilisperioodi portree. Komitee alustas sellest, et Peterburis avati Nõukogude Liidu esimesed lääne pankade esindused. Püüti ligi tõmmata lääne investeeringuid. Selleks loodi "investeerimistsoonid". Samuti hakati moderniseerima Peterburi infrastruktuuri. Viidi lõpule Peterburi ja Kopenhaageni vahelise valguskaabli rajamine. See tagas kvaliteetse telefonside välismaaga. Välissuhete spetsialistide väljaõpetamiseks loodi Putini algatusel ja Sobtšaki toetusel Leningradi ülikoolis rahvusvaheliste suhete teaduskond, mis alustas tööd 1994. Et võtta hasartmängud kontrolli alla, loodi munitsipaalettevõte, mis kontrollis 51% linna hasartmänguasutustes aktsiatest. Seal olid FSB, maksupolitsei ja maksuinspektsiooni esindajad. Asutused aga näitasid ainult kahjumeid. (1996. aasta valimiste ajal heideti linnavalitsusele ette osalust hasartmänguäris.)

Augustiputši ajal oli Putin puhkusel. Ta jõudis Leningradi 20. augustil. Kui Sobtšak augustiputši ajal Moskvast Leningradi sõitis, oli Putin tal KGB-st saadud ihukaitsjate meeskonnaga vastas. Koos Sobtšaki ja teistega sõitis ta mööda linna ettevõtteid ja esines töölistele. 20. jaanuaril esitas ta teist korda raporti KGB-st lahkumiseks. Sobtšak helistas Putini sõnul 20. augustil Vladimir Krjutškovile ning Peterburi KGB juhile Viktor Tšerkessovile ning sai järgmisel päeval teada, et tema raportile on alla kirjutatud.^[22]

1992. aasta alguses arvati Putin KGB reservalampolkovnikuna tegevreservi. Ta kirjutas juba enne augustiputši ise raporti sooviga KGB-st lahkuda, sest üks linnaduuma saadik hakkas teda šantažeerima, püüdes saavutada temalt üht teenet. Ta andis Igor Šadhanile teleintervjuu, kus ta "jutustas üksikasjalikult oma tööst KGB-s". Pärast seda ei olnud teda enam võimalik šantažeerida.

Linnas ei olnud toiduaineid, ja neid vahetati välismaalt metallide vastu. Peterburi Linnaduuma toidukomitee liige Marina Salje pani tähele, et lepingutes oli metallide hind liiga kõrge ja toidu hind liiga madal. Lõpuks ei jõudnudki toit kohale. Salje kahtlustab välissidemete komitee esimeest Putinit osaluses manipulatsioonides.^[20] Aastal 1992 esitas Leningradi nõukogu saadikute töörühm eesotsas Marina Salje ja Juri Gladkoviga (nn Salje komisjon) Putini kui välismajandussidemete komitee esimehe vastu süüdistuse mahhinatsioonides seoses Peterburi toiduainetega varustamisega tooraine vastu. Töörühma järelduse kohaselt^[24] müüdi toorainet turuhinnast palju madalamate hindadega (haruldast metalli skandiumi tuhat korda odavamalt, toiduaineid aga osteti kallimalt; tehinguid tehti kahtlaste ühepäevafirmadega ning firmadega, mille eesotsas olid kriminaalsed tegelased, lepingud sõlmiti reegleid jämedalt rikkudes ning soovi korral sai neid hõlpsasti kehtetuks tunnistada. Peterburi nõukogu kiitis 8. mail 1992 töörühma ettekande heaks ning soovitas Anatoli Sobtšakil Putin erru saata ning anda materjalid üle prokuratuurile. Putin kommenteeris asja nii: "Tõepoolest, 1992. aastal, kui riigis oli faktiliselt toitluskriis, olid Leningradil suured probleemid. Ja siis panid meie ärimehed ette järgmise skeemi: neil lubatakse müüa välismaale kaupu, peamiselt toorainegrupist, ja nemad kohustuvad selle eest tarnima toiduaineid. Teisi variante meil ei olnud. Sellepärast nõustus Välissidemete Komitee, mida ma juhtisin, selle ettepanekuga. Saadi valitsuse esimehe luba, vormistati vastav ülesanne. Skeem hakkas toimima. Firmad vedasid toorainet välja. S.o toll ei lasknud midagi välja ilma vastavate saatedokumentideta, mida selleks tavaliselt nõutakse. Siis räägiti palju, et olevat välja veetud mingeid haruldasi muldmetalli. Ühtki grammi mitte mingit metalli välja ei veetud. Seda, mis vajas eriluba, toll läbi ei lasknud. Kahjuks jätsid mõned firmad täitmata lepingu peamise tingimuse – ei toonud välismaalt sisse toiduaineid või ei toonud täies mahus. Nad rikkusid kohustusi linna ees. ... Ja seal ei olnud faktiliselt mingit uurimist. Ega saanudki olla. Kriminaalkorras jälitada ei olnud mitte millegi eest ja mitte kedagi. ... Arvan, et seda skandaali püüdis osa saadikuid kasutada Sobtšaki mõjutamiseks, et ta mind vallandaks. ... Selle eest, et ma olen endine KGB-lane. Kuigi arvan, et selle taga olid ka teised motiivid. Mõned saadikud töötasid otseselt nende firmadega, mis tahtsid nendelt tehingutelt teenida, aga nendele midagi osaks ei langenud, nii nad leidsidki kurja KGB-lase, kes segas, ja teda tuli ära ajada. Ja sellele ametikohale tahti panna oma inimene. Leian, et linn muidugi ei teinud kõike, mida oleks võinud. Oleks tulnud teha tihedamat koostööd õiguskaitseorganitega ning nendest firmadest lubatu kepiga välja peksta. Kuid kohtusse anda oli neid mõttetu – nad lahustusid kohe. Õigupoolest polnudki neid millegi eest kohtu alla anda. Tuletage seda aega meelde – siis tekkisid alatasa mingid kontorid, finantspüramiidid, MMM... Me lihtsalt ei oodanud seda. Saage aru, meie ju ei tegelnud kaubandusega. Välissidemete komitee ise ei kaubelnud millegagi, ei ostnud midagi, ei müünud midagi. See ei ole ju väliskaubandusorganisatsioon. ... Litsentsi ei olnud meil õigust anda. Selles asi ju ongi. Litsentse andsid Välismajandussidemete Ministeeriumi allosakonnad. See on föderaalstruktuur, millel ei olnud linna administratsiooniga mingit pistmist."^[22]

Ajakirjanduses on ka juttu olnud Putini sidemetest aastatel 1992–1999 Vene-Saksa firmaga SPAG (Санкт-Петербургское общество недвижимости и долевого участия), mida välismaa luureteenistused on kahtlustanud rahapesus ja sidemetes Colombia narkokartelliga. Putin oli selle firma konsultatiivnõukogu või vaatlusnõukogu liige ja esimehe asetäitja ning tal on tihedad sidemed Vladimir Smirnoviga, kes mõnda aega juhtis firma tegevust Venemaal. Need sidemed tekkisid neil ühise sõidu ajal Frankfurti 1991 ning nende najal sai Smirnov SPAG-i peamiseks Venemaa-poolseks kaasasutajaks ning SPAG-i Peterburi operatsioonide täitevdirektoriks. Smirnov ja Putin said sõpradeks ning ostsid endale Peterburi lähedal kõrvuti suvilad. 2000. aastal kutsus Putin Smirnovi tööle Venemaa presidendi asjadevalitsusse kinnisvara eest vastutajaks. Putini ja veel kolme ametniku osalus firma konsultatiivnõukogus oli vajalik, et investorid võtaksid ettevõtteid tõsisemalt. Firma presidendi Markus Rese sõnul oli Putin "üks kontaktidest" ning tema tasustamata tööd konsultatiivnõukogus märtsini 2000 võib pidada põhiliselt "auametiks". Aastal 2000 eitas Putini suhtekorraldaja, et Putin oleks selle firma heaks kunagi nõunikuna töötanud või et talle oleks selle eest makstud. Ent Newsweeki andmetel on alust arvata, et Putinil olid vähemalt regulaarsed (ja mõnikord väga tihedad) kontaktid SPAG-i mõningate Venemaa ja välismaa direktoritega ning et ta kirjutas isegi Venemaa linnavalitsuse nimel selle firma tähtsatele dokumentidele alla. Detsembris 1994 kirjutas Putin Peterburi linnavalitsuse nimel alla volitusele, millega Smirnovile usaldati käsutada 200 SPAG-i aktsiat, mis kuulusid linnale. Augustis 1996 allkirjastas Putin linnavalitsuse nimel korralduse, millega anti Smirnovile kuuluvale Peterburi kütusefirma PTK praktiliselt monopoolne õigusbensiini jaemüügile linnas, sealhulgas lepingud bensiini tarnimiseks kiirabi- ja miilitsaautodele ning bussidele ja taksodele. Newsweeki järgi on Putini ülikooliaegsel sõbral jurist Viktor Hmarinil suur pakk kütusefirma aktsiaid. Firma asepresidendiks sai väidetav Tambovi organiseeritud kuritegeliku grupeeringu juht Vladimir Barsukov (hilisema nimevahetuse tulemusena Vladimir Kumarin). On avaldatud arvamust, et Putini toetus USA-le pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi on seotud George W. Bushi lubadusega mitte avaldada Putinit kompromiteerivaid luureandmeid seotuse kohta kuritegelike rühmitustega.^{[25][26][27][28][29]}

Paljud neist, kes koos Putini kui välissidemete komitee esimehega oli tegelenud firmade asutamisega ja nende tegevuse juhtimisega (nt Aleksei Kudrin, German Gref, Mihhal Lessin jt), asusid 2000. aastatel Venemaa valitsuses vastutavatele ametikohtadele.

Märtsist 1994 oli Putin ühtlasi linnavalitsuse esimehe (1995. aastast Peterburi linnapea) esimene asetäitja. Aselinnapeana hoidus Putin avalikkuse eest varjule. Putin tegeles diplomaatiliste esindustega, hotellidega, hasartmänguäriga ja ühiskondlike ühendustega ning kureeris kõiki jõustruktuure.

1995. aastal korraldas Putin kohapeal partei Meie Kodu On Venemaa Riigiduuma valimiste kampaaniat. Aastatel 1995–1997 oli ta liikumise Meie Kodu On Venemaa Peterburi osakonna nõukogu esimees.

Mitte keegi Sobtšaki 1991. aasta kaastöölistest peale Putini ja Vitali Mutko ei jäänud Sobtšaki lähikonda kuni 1996. aastani, mil Sobtšak kaotas 3. juulil linnapeavalimised Vladimir Jakovlevile. Putin astus ametitest linnavalitsuses tagasi. Ta aitas presidendivalimistel Boriss Jeltsini kohalikku valimisstaapi.

Augustis 1999 süüdistasid ajakirjanikud Oleg Lurje ja Inga Saveljeva Putinit korruptsioonis erastamise käigus, eelarvevahendite riisumises, sidemetes kuritegeliku maailmaga jne. Need süüdistusid kattusid paljus anonüümsete kompromiteerivate materjalidega Putini kohta, mida levitati Moskvas. Mingit ametlikku reaktsiooni neile süüdistustele ei järgnenud.

Kui Anatoli Sobtšak 1996 valimistel lüüa sai, asus Putin augustis tööle Venemaa Presidendi administratsiooni varustusosakonna juhataja Pavel Borodini asetäitjana. Märtsist 1997 oli ta presidendi administratsiooni juhi asetäitja ja büroo revisjonikomisjoni esimees. Mais 1998 sai ta presidendi administratsiooni juhi esimeseks asetäitjaks.

27. juunil 1997 kaitses Putin Peterburi Mäeinstituudis 218-leheküljelise kandidaaditöö "Стратегическое планирование воспроизводства минерально-сырьевой базы региона в условиях формирования рыночных отношений. Санкт-Петербург и Ленинградская область)" ("Regiooni mineraalsete toorainete baasi taastootmise strateegiline planeerimine turusuhete kujunemise tingimustes. Peterburi ja Leningradi oblast"). Väitekiri tegeles suures osas Peterburisse sadama ja teede ehitamise tõhususega. Retsensentide seas olid Valeri Serdjukov, Sergei Glazjev ja Mihhail Mednikov. 25. märtsil 2006 teatasid Washingtoni mõttekoja Brookings Institution uurijad, et väitekirjas oli 16 lehekülge peaaegu sõna-sõnalt maha kirjutatud 1978. aastal ilmunud USA professorite William Kingi ja David Clelandi artikli "Strategic Planning and Policy" venekeelsest tõlkest, mille üks KGB-ga seotud instituut oli teinud 1982. Kuus diagrammi ja graafikut on peaaegu täpselt üle võetud. Plagiaadi avastajate Clifford Gaddy ja Igor Dantšenko arvates on Putin nende tööd hoolega lugenud ning rakendab seda Venemaa juhtimisel.^[30][31]

Boriss Jeltsini valitsusajal juhtis Putin esimese tsiviilisikuna FSB-d juulist 1998 märtsini 1999. Ta sai ka Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu esimeheks.

  Pikemalt artiklis Vladimir Putini esimene valitsus

Augustis 1999 nimetas Jeltsin ta Venemaa peaministriks.

Ajal, mil Putin oli nimetatud Venemaa peaministriks, toimusid Venemaal septembris 1999 terroriaktid Buinakskis, Moskvas ja Volgodonskis (1999. aasta Venemaa korteripommitamised), mille organiseerimises süüdistas endine Venemaa JM-FSK-FSB töötaja Aleksandr Litvinenko FSB-d.

Teise Tšetšeenia sõja käigus Venemaa õhujõudude poolt tsiviilobjektide pommitamist kommenteerides teatas Putin Venemaa peaministrina Venemaa televisioonikanali esinemises, kriminaalkurjategijate žargooni kasutades, et Venemaa relvajõud hävitavad tšetšeene/terroriste igal pool valimata aega ja kohta:

„Venemaa lennukid teostasid ja teostavad ka edaspidi rünnakuid Tšetšeenias ainult terroristide baaside suhtes, ja see jätkub kus ka terroristid ei asuks. …Me jälitame terroriste kõikjal. Kui lennujaamas – siis lennujaamas. Tähendab, Te vabandage mind aga kui tabame tualetis, siis lööme nad peldikus kasti (сортире их замочим "leotame neid peldikus"), lõppude-lõpuks. Kõik, küsimus on suletud, lõplikult.“

– ru:Мочить в сортире

Tšetšeenia sõja eduka lõpuleviimisega võitis Putin Venemaa elanikkonna poolehoiu ning valimistehnoloogiaid kasutades saavutas, et kui 31. detsembril 1999 astus Jeltsin tagasi, nimetas ta Putini presidendi kohusetäitjaks.

26. märtsil 2000 valiti Vladimir Putin Venemaa presidendiks. 7. mail astus ta ametisse. 14. märtsil 2004 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. See ametiaeg algas 7. mail 2004.

Venemaa presidendina alustas Vladimir Putin NSV Liidu idealiseerimist ning nimetas NSV Liidu lagunemist, millega üks kahest maailma üliriigist varises ootamatult kokku ja jõudude vahekord maailmas muutus radikaalselt, 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks^[32] ja Vene inimeste jaoks tõeliseks tragöödiaks, mille tagajärjel "kümned miljonid meie kaasmaalased ja kaaskodanikud leidsid end elavat väljaspool Venemaad".

2. märtsil 2008 toimunud presidendivalimistel Vladimir Putin ei kandideerinud, sest Venemaa põhiseadus piirab presidendi järjestikust võimulolekut kahe ametiajaga ja vaatamata erinevatele spekulatsioonidele teatas Putin juba aegsasti, et ta ei kavatse võimulejäämiseks seadusemuudatust algatada.

Presidendivalimised võitis tema soosik, asepeaminister Dmitri Medvedev (teiseks Putini kandidaadiks oli FSB-lane Sergei Ivanov), kes võttis Putinilt võimu üle 7. mail 2008 ja nimetas Putini peaministriks.

  Pikemalt artiklis Vladimir Putini teine valitsus

Putin kinnitati peaministriks 8. mail 2008.

24.–25. juulil 2008 süüdistas ta kaevandusfirmat Mechel oma toodangu müümises Venemaale kallima hinnaga kui teistele riikidele ja maksudest kõrvale hiilimises. Selle tagajärjeks oli Mecheli aktsiahinna järsk langus, mis aitas kaasa Venemaa 2008. aasta finantskriisile.^[33]

Detsembris 2008 protesteerisid Kaug-Ida elanikud välismaalt imporditud autodele uute maksude kehtestamise vastu ja nõudsid Putini tagasiastumist.

Peaministri ja presidendina on Putin pooldanud ja teostanud Venemaal juhitava demokraatia põhimõtteid,^[34] kasutades selleks valitseva partei Ühtne Venemaa ja riigiaparaadi administratiivressurssi.

Peaministrina on ta läbi viinud Venemaa jaoks enneolematuid PR aktsioone, avalikult ja demonstratiivselt rõhutanud oma machomehelikku külge – lennanud hävituslennukiga, sõitnud miniallveelaevaga Mir-1 Baikali järves, teinud laialt kajastatud kalapüügiretki paljastatud torsoga; külastas looduskaitseala, kus ta "päästis" televisiooni võttegrupi, tehes "juhuslikult" käepärast olnud uinutirelvaga kahjutuks neid ähvardava ussuuri tiigri; külastades Kaug-Ida piirkondi Vaikse ookeani ääres osales ta vaaladele satelliitjälgimisanduri kinnitamisel, mis võimaldab teaduslikult uurida vaalade liikumisteid; andis välja oma DVD, kus õpetab koos olümpia- ja maailmameistri Yasuhiro Yamashitaga judot; laste vastu suunatud hoolitsusega (viieaastase poisi Nikita Konkini paljastatud kõhu suudlemine Moskva Kremli lähedal), Siberi külastamisel John Wayne'i stiilis poseerimine hobuse seljas,^[35] vaalapüük Kamtšatkal,^[36] lumeleopardide elu uuriv ekspeditsioon Tõva autonoomses piirkonnas,^[37] 2010. aasta augustis toimunud metsapõlengute ajal istus ta lenduriväljaõpet mitteomavana lennuki Be-200, lennukitüüri taha ning teostas kustutamiseks vajaliku vee võttu lennuki kustutussüsteemi ja põlengupaigale heitmise jne.

23. veebruaril 2012 toimus Moskvas Lužniki staadionil relvajõudude pidupäeva puhul rahvapidu, mis oli ametlikult mõeldud poliitilise kogunemise ja meeleavaldusena. Moscow Newsi poliitilise osakonna vanemreporter Anna Arutunyan kirjeldas seal toimunud Putini esinemist nii:

""Me mäletame oma lapsepõlvest neid sõnu, mäletame sõdalasi, kes vandusid ustavust oma isamaale ning kes igatsesid selle eest surra!" …

"Meiegi sureme Moskva eest

Nagu kõik, kes surid sel lahinguteel!

Võitlus ja surm, hüüdsime taas!

Ja sel üleni verisel maal

täitsime vande surra kodumaa raal!"

Ühelt poolt ähvarduse ja teisalt lubadusega pikitud kõne kulmineerus morni hoiatusega: "Võitlus Venemaa eest jätkub. Võit jääb meile!" … Ta kutsus meid surema iseenda kui Venemaa kehastaja nimel … , manipuleerides ürgse igatsusega jagada oma pühade esiisade saatust.

Seisin seal tardunult, …, sest ma tajusin toimuva salakavalat loogikat. Kuuldu oli otsekui kahvatu minevikupeegeldus ajast, kui inimesed igatsesid surra Stalini eest. Kurnatud, ületöötanud koduperenaisele, kes heitles igapäevaelu labaste pisiasjadega: nõelumata sokkidega, tilkuvate kraanidega, läbipõlenud elektrikorkidega ja kõige muuga, ning kes kulutas veelgi rohkem energiat selleks, et külmal ajal sooja saada, ning niisuguses maailmas laste kasvatamisega lausa Heraklese vägitegusid korda saatis, võis tunduda kuulsusrikas surm lausa ahvatlev. Praegu ei tunnistaks ta seda iialgi, isegi iseendalegi mitte, rääkimata juba valjusti väljaütlemisest, kuid just niisugust paganlikku tungi, Jumal teab mis eesmärgil, kasutaski ära Putin." ^[38]

  Pikemalt artiklis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahistamismäärused Vladimir Putini ja Marija Lvova-Belova kohta

17. märtsil 2023 esitas Rahvusvaheline Kriminaalkohus Putini kohta vahistamismääruse, väites, et Putin vastutab isiklikult Venemaa sissetungi ajal Ukrainasse toimunud laste küüditamise eest Ukrainast Venemaale.^{[39] [40]} Vahistamismäärus esitati ka Venemaa laste õiguste volinikule Maria Lvova-Belovale.

Lisaks vene keelele oskab Putin ka saksa keelt.^[41] 2000. aastal presidendiks saades hakkas ta võtma inglise keele tunde. Eraviisilistes vestlustes kasutab president inglise keelt, ametlikes olukordades aga tõlgi abi. Tema esimene ametlik ingliskeelne sõnavõtt koosnes mõnest kaastundeavalduseks öeldud fraasist 2003. aastal Buckinghami palees. Esimese täismahus, soravas inglise keeles kõne pidas Putin 119. ROK-i istungjärgul 4. juulil 2007 Guatemalas Sotšile taliolümpia korraldamisõiguse kinnitamise puhul.

Eesti keeles oskab ta öelda "tere-tere vana kere".^[42]

2007. aastal avaldatud majanduslike huvide deklaratsioonis teatas Putin oma varanduseks 3,7 miljonit rubla pangakontodel, 77,4-ruutmeetrise korteri Peterburis ja 260 panga Saint Petersburg Bank aktsiat turuhinnaga 5,36 USA dollarit aktsia kohta ja kaks 1960. aastate autot Volga M21, mis ta oma isalt päris. Tema 2006. aasta sissetulek oli umbes 2 miljonit rubla. Väidetavalt hinnati CIA 2007. aasta salajases aruandes Putini varanduslikku seisu umbes 40 miljardile dollarile.^[43][44]

Arvatakse, et Putini tegelik varandus on palju suurem ning ta on üks Euroopa või maailma rikkamaid inimesi.^[45] Endise Riigiduuma esimehe Ivan Rõbkini ja politoloog Stanislav Belkovski väitel kontrollib Putin offshore-firmade kaudu 4,5% osalust (umbes 13 miljardit USD) Gazpromis, 37% (umbes 20 miljardit USD) Surgutneftegazis ja 50% naftafirmas Gunvor. Neid väiteid ei ole siiski tõestatud ja Putin ise on seda eitanud.^[46]

19. jaanuaril 2021. aastal avaldas Aleksei Navalnõi Youtube'is uurimuse "Putini loss. Kõige suurema altkäemaksu lugu". Paleed hakati ehitama 2004. aastal. See asub Musta mere kaldal, Gelendžiki linnast mööda randa 19 km lõuna suunas.

28. juulil 1983 abiellus ta Ljudmila Aleksandrovna Škrebnjovaga. Nad tutvusid Leningradis Arkadi Raikini etendusel ja abiellusid kolme ja poole aasta pärast. 6. juunil 2013 teatasid nad ühisintervjuus telekanalile Rossija-24 oma abielu lõppemisest. 1. aprillil 2014 teatas Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov, et abielu on ametlikult lahutatud.^[47]

Ljudmila Aleksandrovna on saksa keele õpetaja, varem töötas Kaliningradi lennurühmas stjuardessina. Ta on avalikkuse ette ilmunud harva. Anatoli Voropajev on Putini ja tema abikaasa elu ainetel teinud mängufilmi "Potselui ne dlja pressõ", mis ilmus DVD-na 14. veebruaril 2008. Kinodes seda näidatud ei ole.^[48]

Neil on kaks tütart: Marija Vorontsova (sündinud 1985, kui Putin õppis Moskvas) ja Katerina Tihhonova^[49] (sündinud 1986 Dresdenis). Tütred käisid Moskva saksa koolis ning õppisid Peterburi ülikoolis. Nendest on avaldatud vähe fotosid.^[50]

Seoses Malaisia reisilennuki allatulistamisega Ida-Ukrainas 17. juulil 2014 ütles Hollandi Hilversumi linnapea Pieter Broertjes sama aasta 23. juuli hommikul raadiojaamale antud intervjuus, et Voorschotenis oma hollandlasest poiss-sõbraga elav Vladimir Putini 29-aastane tütar Marija Putin tuleks riigist välja saata.^[51] Hiljem vabandas Broertjes Twitteri kaudu, öeldes et tema märkus polnud tark.^[52][53][54]

Ajaleht Moskovski Korrespondent on teatanud, et Putin on 2008. aasta alguses Ljudmilast lahutatud ning 15. juunil 2008 oli tal plaanis abielluda Alina Kabajevaga. Viimane on seda eitanud.^[55] 18. aprillil lükkas ka Putin pressikonverentsil Itaalias selle kuulujutu ümber ning ka ajalehe omanik vabandas kontrollimata andmete avaldamise pärast.^[56][57]

Tal on olnud hulk koduloomi, kellest enamik on talle kingitud: kolm koera (must labradori retriiver Konni^[58] ja kaks puudlit), kodukits tallega, poni, hobused, küülikud, kalkunid, kuked, kanad ja pardid.

Ta innustus lapsena võitluskunstidest ning tuli lõpuks linna meistriks judos, milles tal on must vöö. Ka Kremlis treenib ta dōjō's. Putin valdab ka poksi ja sambot. Ta on meistersportlane sambos (1973) ja judos (1975). Samuti meeldib talle suusatada.

Ta on tegutsenud treenerina. Osalemise eest kahekordse maailmameistri Tagir Abdulajevi ettevalmistamises pälvis ta 1998. aastal Venemaa teenelise treeneri aunimetuse sambos.^[59]

Putin rõhutab oma õigeusu juuri (tema ema oli õigeusklik). Ema ja naabrinaine ristisid poisi isa eest salaja.

Ta on presidendina avalikult osalenud õigeusu jumalateenistustel, teinud ristimärke ja süüdanud küünlaid. Näiteks on televisioonis näidatud, kuidas ta osales 2006. aasta jõulujumalateenistusel Istras Uus-Jeruusalemma kloostris. Ei ole teada, et ta oleks armulaual käinud.

Alates eluohtlikust tulekahjust suvilas 1990. aastate alguses on Putin Vene Õigeusu Kiriku liige.

Aastal 1993 sõitis Putin ametliku delegatsiooniga Iisraeli. Ema andis pojale kaasa tema ristimisristi, et poeg laseks selle Issanda Hauakirikus pühitseda. Putin tegi seda ning kannab sellest ajast seda risti.^[60]

1999. aastal kaalus Putin 75 kg. Ta on eri andmeil 165–170 sentimeetrit pikk.

Endine abikaasa pidas Putinit heaks anekdoodivestjaks.

Väidetavalt pole Putin siiani õppinud internetti kasutama (eelistab eritoimikuid, mille asetavad tema lauale eriväljaõppe saanud inimesed).^[61]

On väidetud, et Putin sündis tegelikult 1950, tema tegelik ema on Vera Nikolajevna Putina (sündinud 1926 Permi oblasti Terehhino külas (praegu Otšorõ linna koosseisus)) ja tema tegelik isa oli Platon Privalov. 1960. aasta paiku anti laps algul ema vanematele Mihhail Illarionovitš Putinile ja Anna Iljinitšna Putinile ning hiljem olevat ta antud nende kaugele sugulasele Vladimir Spiridonovitš Putinile, kelle perekond olevat lapse sünnitunnistust muuta lasknud. Putini väidetav ema (praeguse perekonnanimega Osepašvili) elab Gruusias Metehhi külas (kus ka Putin ise olevat 3–9-aastaselt elanud) ning tal on veel kaks tütart ja poeg. Putin on väidetava emaga väliselt sarnane ning Vera Nikolajevna poega tundnud inimesed, sealhulgas ema ise, arvavad teda hilisemas presidendis ära tundvat.

Seda versiooni on levitanud teiste seas Vladimir Pribõlovski ja Juri Felštinski.^[62]

Selle oletuse vastu räägib asjaolu, et Otšorõ lastekodus säilinud dokumentide järgi oli kasvandik Vladimir Spiridonovitš Putin sealses lastekodus 1968. aastani. 15. jaanuaril 1968 asus ta elama Tšernuška linna 62. ametikooli ühiselamusse. Pärast kooli lõpetamist asus ta tööle luurepuurimiskontori nr 7 puurija abina. Tal oli pere kahe lapsega. 1991. aasta paiku lahkus ta töö lõppemise tõttu linnast.^[63]

• 1988 – orden Austuse märk^[viide?]
• 1996 – Austuse orden^[viide?]
• 1998 – Venemaa teeneline treener (sambos)^[59]
• 2001 – Hồ Chí Minhi orden (Vietnam)
• 2002 – valiti Venemaa Kunstide Akadeemia auliikmeks^[64]
• 2004 – rahvusvaheline auhind "Usk ja ustavus"
• 2007 – Ahmat Kadõrovi orden (Tšetšeenia)
• 2010 – Vabastaja orden (Venezuela)
• 2011 – Konfutsiuse rahupreemia (Hiina RV)^[65]
• 2013 – Taekwondo ausuurmeister
• 2014 – OCCRP aasta inimene organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vallas
• 2017 – Hugo Chávezi rahupreemia (Venezuela), tema rolli eest Süüria kodusõjas^[66]
• 2019 – Tsinghua Ülikooli audoktor^[67]
• 2024 – Kim Il Sungi orden (Korea RDV)
• 2024 – suurvürst Aleksander Nevski I järgu orden (орден благоверного князя Александра Невского I степени), mille annetas Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirill

• Venemaa mängufilm "Presidendi puhkus" ("Каникулы президента"; režissöör Ilja Šerstobitov, Vladimir Putini osas Dmitri Gratšov; 2018).^[68]

2002. aastal pandi Venemaal tomatisordile nimeks "Vova Putin". Ametliku kaubamärgina pole see registreeritud.^{[69] [70]}

5. oktoobril 2008 nimetati Groznõi linnas Tšetšeeni Vabariigis paiknev Võidu prospekt Vladimir Putini auks ümber V. V. Putini prospektiks.^[71]

2011. aastal nimetati Kõrgõzstanis Tjan-Šanis asuv 4446 m kõrgune mäetipp Vladimir Putini tipuks.

• "President", ametlik dokumentaalfilm Putinist
• Putin – huilo
• Putinism
• "Sõjalise erioperatsiooni läbiviimisest"
• Tucker Carlsoni intervjuu Vladimir Putiniga
• Putler

• Sergei Kovaljov, "Putini sõda". Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga – Vikerkaar 2000, nr. 2/3, lk. 152–168
• Natalya Givorkyan, Andre Kolisnikov, Natalya Timakova, "Kes te olete, härra president?" (vestlusi Vladimir Putiniga). Vene keelest tõlkinud Tanja Mänd. Sinisukk, Tallinn 2001
• Alexander Rahr, "Vladimir Putin. "Sakslane" Kremlis". Saksa keelest tõlkinud Toomas Huik. Olion, Tallinn 2002
• Anna Politkovskaja, "Putini Venemaa". Kirjastus Eesti Päevaleht, Tallinn 2006 ISBN 9985-9747-2-7
• Ben Judah, "Vladimir Putini päev" / tõlkinud Marek Laane. – Diplomaatia, november 2014, nr 11 (135), lk 5–7.
• Gulnaz Sharafutdinova. Alexei Navalny vs. Vladimir Putin: When Politics Enter the Epic Realm. – Russian Review, 2022, kd 81, nr 3, lk 561–565.
• Dan Dungaciu. Religie, politică și "corectitudine politică" în Europa. De ce lasă Bruxelles-ul liber spațiul valorilor tradiționale pentru Vladimir Putin? – Revista de Știinţe Politice şi Relaţii Internaţionale, 2002, kd XIX, nr 1, lk 8–19.
• Ian Hill. Putin's tragic miscalculation. – New Zealand International Review, 2022, kd 47, nr 3, lk 2–5.
• Dmitry Shlapentokh. Putin and Ukraine: power and the construction of history. – New Zealand International Review, 2022, kd 47, nr 3, lk 6–9.
• Rouben Azizian The path to war. – New Zealand International Review, 2022, kd 47, nr 3, lk 10–12.
• Corina Filipescu. Synthetic personalization and the legitimization of the Crimean annexation: A discourse analysis of Vladimir Putin's March 2014 presidential address. – Discourse & Society, 2022.
• Natasha Lewis. On Ukraine. – Dissent, 2022, kd 9, nr 2, lk 4–5.
• Hillel Schenker. Russia-Ukraine, Israel-Palestine? – Palestine-Israel Journal of Politics, Economics & Culture,

2022, kd 27, nr 1/2, lk 106–112.

• Thomas Sherlock. Post-Soviet Affairs, 2022, kd 38,

lk 175–205.

• Taras Lesiv. Putin's Descent: Iconography of the Last Judgment and Politics in Contemporary Ukraine. – Material Religion, 2022, kd 18, nr 2, lk 182–202.
• Russia versus the West: Facing the long‐term challenge. – Economic Affairs, 2022, kd 42, nr 2, lk 385–394.

• Venemaa presidendi koduleht