Versailles' rahu

Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Konverentsist võttis osa 27 riiki, sõjast varem lahkunud Nõukogude Venemaad sinna ei kutsutud. Konverentsi alustamise päev valiti nimme, kuna samal päeval 48 aastat varem (1871) oli samas peeglisaalis välja kuulutatud Saksamaa keisririik Preisi-Prantsuse sõja ajal, mida Prantsusmaa pidas häbistamiseks, seega nägi Prantsusmaa selles head võimalust kättemaksuks. Saksamaa lubati koos liitlastega rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel. Nende sõna oli rahulepingu sõlmimisel ka kõige kaalukam. Kõigi kolme soov oli rahu saavutada, kuid nad ei jõudnud selles üksmeelele.

• USA president Woodrow Wilson soovis õiglast rahu, mille ta oli kavandanud oma 14 teesis. Ta soovis demilitariseerimist, enesemääramisõigust Ida-Euroopa riikidele ja Rahvasteliidu loomist, kus kõik riigid saaksid probleeme lahendada rahumeelselt, ilma sõjata;

• Suurbritannia peaminister David Lloyd George soovis Saksamaad õiglaselt karistada ja nõuda sisse sõjakulusid, samuti säilitada Suurbritannia kontrolli merede üle ning laiendada Briti impeeriumi;

• Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau soovis Saksamaad Prantsusmaale sissetungi eest põhjalikult karistada – ta väitis, et "sakslaste viga on see, et neid on 20 miljonit ülearu"^[2] – ning nõrgestada, et riik enam kunagi sissetungi ei kordaks. Tema soov oli Saksamaalt Reinimaa annekteerimine või 30 aastaks okupeerimine, samuti nõudis ta ränka reparatsiooni sõjakulude hüvitamiseks. Lloyd George ei pooldanud seda plaani, teades, et nii võib Saksamaa mõne aasta pärast uuesti sõja kuulutada. Reinimaa okupeerimist ei pooldanud ei Wilson ega ka Lloyd George, sest nad kartsid, et see võib Prantsusmaad Mandri-Euroopas ülearu tugevdada. Kompromissiks aga nõustus Clemenceau Lloyd George'i pakkumisega sõlmida kohene liiduleping, kui Saksamaa peaks uuesti ründama, ning Reinimaa demilitariseerimise ja okupeerimisega 15 aastaks. Clemenceau arusaama järgi olid USA ja Suurbritannia Prantsusmaa ees eelisseisundis – "Ameerika on kaugel ja ookeaniga kaitstud, ning isegi Napoleon ei suutnud Inglismaad puudutada. Teie olete mõlemad kaitstud, meie mitte." Rahu lõppversiooniga polnud rahul ka Antandi vägede ülemjuhataja marssal Ferdinand Foch. Ta väitis: "See pole rahu, see on 20-aastane vaherahu." Nii juhtuski – teine maailmasõda algas kõigest 20 aastat ja 64 päeva pärast rahulepingu sõlmimist.

Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette viis rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.

Rahulepingu järgi loovutas Saksamaa oma piirialad, mistõttu riigi territoorium vähenes kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon (vt Reinimaa okupeerimine). Saksamaa piirialad jagunesid alljärgnevalt:

• Prantsusmaa sai Alsace'i (saksa Elsass) ja Lorraine'i (saksa Lotring);

• Belgia Eupeni ja Malmedy;
• Tšehhoslovakkia osa Sileesiat (Hultesneri maad);
• Poola Poznańi, osa Lääne-Preisimaad ja Pommerit, nn Poola koridori;
• Gdańsk (saksa Danzig) kuulutati vabalinnaks;
• Klaipeda (Memel) läks võitjariikide valdusse ja liideti 1923 Leeduga;
• Schleswigi, Ülem-Sileesia ja Ida-Preisimaa lõunaosa riiklik kuuluvus määrati rahvahääletusega;
• Saarimaa läks 15 aastaks Rahvasteliidu haldusse. Saarimaa söekaevandused läksid Prantsusmaa kasutusse.

Peale selle pidi Saksamaa tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust. Asumaad, mille loovutamise järel loodi Rahvasteliidu mandaat, jagati suurriikide vahel:

• Suurbritannia sai Tanganjika, koos Prantsusmaaga jagati veel Togot ja Kameruni;
• Belgia sai Ruanda-Urundi;
• Portugal sai Quionga kolmnurga Kagu-Aafrikas;
• Lõuna-Aafrika liit sai Edela-Aafrika;
• Austraalia sai Uus-Guinea;
• Uus-Meremaa sai Samoa saared;
• Jaapan sai Saksamaale kuulunud Vaikse ookeani põhjapoolkera saared ja Saksamaa õigused Hiina Mandžuurias.

Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja riigi sõjaväel ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Armee tohtis koosneda kuni 100 000 mehest, vabatahtlikke võis olla kuni 15 000. Sõjasüüdlaseks kuulutamise tõttu pidi Saksamaa teistele riikidele tekitatud kahjude eest reparatsiooni maksma (223 miljardit kuldmarka).

Saksamaa jäi rahuläbirääkimistelt kõrvale ja kutsuti kohale ainult allakirjutamiseks. 28. aprillil 1919 saabus Saksamaa delegatsioon, eesotsas välisminister Ulrich krahv von Brokdorff-Rantzauga Versailles' lossi. 7. mail esitleti Brokdorff-Rantzaule rahuleping ja anti vastamiseks aega 15 päeva. Brokdorff-Rantzau vastas, et pole Saksamaa sõjasüüdlaseks kuulutamisega nõus, ning Saksamaa delegatsioon otsustas, et nad ei saa rahulepingut ilma parandusteta vastu võtta. Kuna Saksamaad ei lubatud nõupidamistele, esitas valitsus protestinoodi ebaõiglaste rahutingimuste tõttu, nimetades seda au rüvetamiseks. Sakslased olid olenemata poliitvaadetest vägagi rahulepingu tingimuste vastu, 15. mail 1919 toimus Berliinis Riigipäevahoone ees rahulepingu-vastane demonstratsioon.

Liitlasriigid ei olnud aga nõus suuremaid järeleandmisi tegema, 16. juunil nõuti Saksamaalt seitsme päeva jooksul rahulepingule tingimusteta allakirjutamist, keeldumise korral ähvardati sõjategevuse jätkumisega. Protestiks rahulepingu vastu astus 19. juunil 1919 Saksamaa esimene demokraatlikult valitud valitsusjuht, kantsler Philipp Scheidemann tagasi, sama tegi ka Brokdorff-Rantzau ja teised valitsuse liikmed, jättes Saksamaa nii ilma valitsuse ja ka delegatsioonita. President Friedrich Ebert teadis, et Saksamaa oli väljapääsmatus olukorras. Kuigi ta jagas rahva rahulolematust rahulepinguga, oli ta teadlik, et valitsus ei saanuks rahulepingust keelduda, arvates, et keeldumise korral võinuks liitlasriigid Saksamaad läänest rünnata ja polnud kindel, et sõjavägi suudaks nende vastu astuda. Ta pidas nõu peastaabi ülema kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgiga, kas sõjavägi suudaks konflikti jätkumise korral tähenduslikku vastupanu osutada. Kui leidunuks väiksemgi võimalus, et sõjavägi suudaks vastupanu osutada, soovitanuks ta rahulepingu ratifitseerimise vastu. Hindenburg aga ütles oma aseülema kindralleitnant Wilhelm Groeneri mõjutusel, et sõjavägi ei suudaks konflikti jätkumise korral sõdimist jätkata, kuid ta ei öelnud seda Ebertile, vaid laskis Groeneril seda teatada otse valitsusele. Seejärel soovitas valitsus rahulepingu tingimusteta aktsepteerimist. Uue kantsler Gustav Baueri juhtimisel hääletas Rahvuskogu lepingule allakirjutamise poolt 237-138, tulemus telegrafeeriti Clemenceaule, ta sai selle kätte 19 minutit enne tähtaja lõppu. 28. juunil kirjutasid rahulepingule alla välisminister Hermann Müller ja koloniaalminister Johannes Bell, 9. juulil ratifitseeris selle Rahvuskogu 209-116.

Rahulepingule kirjutasid alla 26 riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.

USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitseerinud 28. juunil 1919 allkirjastatud Versailles' rahulepingut.

25. augustil 1921 sõlmis USA Saksamaaga separaatrahu lepingu, hiljem sõlmiti sarnaseid lepinguid ka Saksamaa esimese maailmasõja liitlastega.

1924 koostatud Dawesi plaani alusel määrati reparatsiooni summaks 21 miljardit kuldmarka (2 miljardit marka aastas). Koostatud plaan võimaldas Saksamaal majanduse arendamiseks 800 miljonit kuldmarka laenu saada, 1929. aastal täiendati maksmise korda Youngi plaaniga. Saksamaa venitas reparatsioonimaksetega kuni 1931. aastani, mil loobus nende maksmisest Herbert Hooveri moratooriumi alusel.

1935. kehtestas Saksamaa üldise sõjaväekohustuse.

1936. aastal viis Saksamaa väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat, muutes sellega Versailles' rahulepingu kehtetuks, ning algatas teise maailmasõja.

• Peeter Treiberg, "Versailles’i rahu a. 1919 uuemate avalduste põhjal"., Ajalooline Ajakiri nr 3, 4/1924