Urbanus VIII

• 1. juuli 1589 abbreviatore de parco maggiore
• 1589 signatura gratiae tribunali referent
• 13. veebruar 1592 Fano kuberner
• 24. oktoober 1593 apostellik protonotar
• Märts 1597 paavsti õukonna vaimulik
• Jaanuar 1598 kardinal Pietro Aldobrandini juhitava delegatsiooni koosseisus Ferraras
• 1601 erakorraline suursaadik Prantsusmaal
• 1603 president delle Strade
• 20. oktoober 1604 – 27. oktoober 1608 Naatsareti peapiiskop (pühitseti 28. oktoobril 1604)
• 4. detsember 1604 erakorraline suursaadik Prantsusmaal
• 11. september 1606 – 6. august 1623 kardinalpreester
• 12. november 1607 – 5. mai 1610 San Pietro in Montorio kardinalpreester
• 27. oktoober 1608 – 17. juuli 1617 Spoleto peapiiskop
• 8. jaanuar 1610 – 6. august 1623 Signatura gratiae kardinalprefekt
• 5. mai 1610 – 6. august 1623 San Onofrio kardinalpreester
• 31. august 1611 – 1614 legaat Bolognas
• 9. jaanuar – 6. august 1623 camerlengo

Urbanus VIII valiti paavstiks 6. augustil 1623 Vatikani paavstipalees ja krooniti mihklipäeval 29. septembril kardinal Alessandro d'Este poolt. Kroonimine lükkus edasi paavsti haiguse tõttu. 19. juulist 6. augustini 1623 toimunud konklaavil osales 55 kardinali, kuid 3. augustil lahkus kardinal Andrea Baroni Peretti Montalto konklaavilt ja kohale jäänud 54 kardinali seast valiti Urbanus VIII paavstiks 50 häälega, kuid et üks kardinal ei pannud oma skrutiiniumit teiste hulka, kaaluti ka uue vooru korraldamist. Konklaavil peeti soosikuks kardinal Ottavio Bandinit, kes ei saanud aga vajalikku toetust. Kardinal Scipione Caffarelli Borghese toetas Giovanni Garzia Millini valimist, kes sai varasemas voorus 22 häält.

Urbanus VIII sai võimule Kolmekümneaastase sõja ajal. Ta soovis katoliiklike valitsejate vahelise liidu sõlmimist, et saavutada sõdivate poolte vahel neutraliteeti ja pidas oma missiooniks kõigi kristlaste isana rahumeelsete suhete taastamist. Urbanus VIII toetas välispoliitikas rohkem Prantsusmaa huvisid, kuna ta ei soovinud Habsburgide mõju laienemist Itaaliasse.

  Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Urbanus VIII pühitses 1626 Praha peapiiskopi Ernst Adalbert von Harrachi kardinaliks ja sõlmis 1630 Saksa-Rooma keisri Ferdinand II konkordaadi, kuid ta ei toetanud keisri võitlust Rootsi kuninga Gustav II Adolfiga. Kui keiser nõustus 30. mail 1635 sõlmitud Praha rahulepinguga tegema protestantidele mööndusi, ei pooldanud paavst keisri otsuseid. Gustav II Adolfi surma tähistamiseks peeti Roomas 11. detsembril 1632 tänujumalateenistus ja järgmisel päeval lauldi Sixtuse kabelis Te Deumi.

Urbanus VIII keeldus 1624 ühinemast Prantsusmaa, Veneetsia ja Savoia vahel Hispaania vastu moodustatud liiduga. Ta taunis 1631 liidu sõlmimist Prantsusmaa ja Rootsi vahel. 1635 sekkus Prantsusmaa Kolmekümneaastasesse sõtta. Urbanus VIII lähetas 1634–1636 Giulio Raimondo Mazzarino erakorraliseks saadikuks Prantsusmaale, kuid pärast oma volituste lõppemist jäi Mazarin Pariisi. Mazarini asemele määras Urbanus VIII 30. septembril 1636 uueks saadikuks kardinal Guido Bentivoglio d'Aragona. 1631 kohustas Urbanus VIII Maillezais' piiskoppi resideerima Fontenay-le-Comte'is. Urbanus VIII keeldus vastu võtmast Prantsusmaa suursaadikut François Annibal d'Estréesi, sest too ei täitnud etiketireegleid.

1625–1626 peeti Hispaania ja Prantsusmaa vahel Valtellina sõda, kus osalesid ka paavsti väed, mille koosseisus tegid sõjaretke kaasa ka Mazarin ja tulevane kardinal Nicola Guidi di Bagno. Urbanus VIII vahendusel sõlmiti 5. märtsil 1626 Monzoni rahuleping, millega omandasid nii Hispaania kui Prantsusmaa Valtellina alale võrdsed õigused.

Kui Parma hertsog ründas Hispaania üksusi, saatis Urbanus VIII Imola piiskopi hispaanlaste juurde, et Hispaania teeks rahu Modena ja Parmaga.

Hispaania suursaadik lootis 1637 di precenza privileegiga saavutada teiste Rooma akrediteeritud suursaadikute seas paremat positsiooni. Selle privileegi järgi viibisid suursaadikud paavsti vastuvõttudel järgmises järjekorras: Saksa-Rooma keisri saadik, Prantsusmaa saadik, Hispaania saadik, Aragóni saadik, Portugali saadik, Inglismaa saadik, Sitsiilia saadik, Ungari saadik, Küprose saadik, Böömimaa saadik, Poola saadik ja Daakia saadik. Kuid Aragón ja Portugal kuulusid sel ajal Hispaania koosseisu, Inglismaa polnud aga üldse esindatud ja keisrile kuulusid mitmed alad. Pärast seda viibisid suursaadikud vastuvõttudel paavsti otsuse alusel järgmises järjekorras: keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Poola saadikud.

Urbanus VIII mõistis 1626 taas hukka Inglise parlamendi otsuse truudusvande andmise kohta. Ta saatis 1624 Inglismaale vikaariks Robert Smithi, kes sattus tülli jesuiitidega, sest ta soovis endale saada piiskoplikku autoriteeti. Seetõttu pidi paavst 6. mail 1631 avaldatud dekreedis kinnitama, et ülempreestri volitused ei laiene jesuiitidele. Vahepeal sätestas Inglismaa valitsus uued meetmed katoliiklaste represseerimiseks ja Smith pidi 1631 Inglismaalt põgenema. 1634 saatis Urbanus VIII Inglismaale Gregorio Panzani ja 1638 George Conni, kes peatselt asendati Carlo Rossettiga. 1642 alustas Urbanus VIII eelneva saja aasta jooksul Inglismaal märtrisurma surnud isikute süüdimõistvate otsuste läbivaatamist.

24. oktoobril 1630 määras Urbanus VIII Mikołaj Toroszewiczi Lvivi peapiiskopiks. Paavst kinnitas 1640 Włocławeki piiskopkonna laienemise.

Kirikuriigil jätkusid Veneetsiaga piiritülid Ferrara alade pärast. Urbanus VIII ajal eemaldati Sala Regias asunud ornamendid, mis kujutasid Aleksander III ja Friedrich I Barbarossa lepingu sõlmimist Veneetsias.

  Pikemalt artiklis Mantova pärilussõda

Kui 1627 suri Mantova hertsog Vincenzo II Gonzaga lastetult, olid suurriigid huvitatud tema troonist. Urbanus VIII toetas puhkenud pärilussõjas Prantsusmaa kandidaati Nevers'i hertsogi Carlo Gonzagat, kelle Vincenzo II oli määranud oma pärijaks, kuid Felipe IV ja Ferdinand II ei tunnustanud hertsogi otsust, vaid toetasid Guastalla hertsogi Ferrante II Gonzaga nõudlusi. 1628 piirasid hispaanlased Casalet ja Savoia hertsog Carlo Emmanuele I vallutas Monferrato, kuid järgmisel aastal vabastati alad prantslaste poolt. Kui prantslased pidid La Rochelle'i piiramiseks Mantovast tagasi tõmbuma, sattus Casale uuesti hispaanlaste piiramisrõngasse. 1630 vallutasid prantslased Mantova uuesti ja keisri väed loovutasid hertsogiriigi, sest nad olid sunnitud võitlema Kolmekümneaastase sõjas rootslastega. Mantova pärilussõjast võttis osa ka Mazarin, kes 26. oktoobril 1630 osales Regensburgis vaherahu sõlmimisel. Mantova pärilussõja lõpetas 19. juunil 1631 sõlmitud Cherasco rahuleping.

Urbanus VIII inkorporeeris 1625–1631 Kirikuriigi koosseisu Urbino hertsogkonna, sest viimane hertsog Francesco Maria II della Rovere loobus pärast poja Federico Ubaldo della Rovere mõrvamist 1624 oma tiitlist. Urbanus VIII volitas piiskop Berlinghiero Gessit tema valdusi üle võtma ja Gessi määrati Urbino kuberneriks.

1626 kinnitas ta Pius V otsuse, mille alusel on keelatud võõrandada Kirikuriigi maid.

1633 avastati kardinal Felice Centini di Accolti sugulase Giacinto Centini juhitav vandenõu paavsti vastu. Centini soovis oma onu saamist paavstiks ja oli vandenõu korraldamiseks õppinud maagiat.

Urbanus VIII andis 1636 Urbania linnale linnaõigused.

1639 läksid paavsti onupojad etiketireeglite pärast tülli Roomat külastanud Castro hertsogi Odoardo Farnesega. Nad veensid paavsti hertsogi vaenulikkuses, mille tulemusena vallutasid paavstiväed 13. oktoobril 1641 Taddeo Barberini ja Luigi Mattei juhtimisel Castro. 13. jaanuaril 1642 ekskommunitseeris paavst hertsogi. Orvietos sõlmiti esialgne rahuleping, kuid paavst ei tunnustanud seda, vaid pooldas sõja jätkamist. Sõja jätkudes toetasid Farneset Prantsusmaa, Veneetsia, Toscana ja Modena, kelle ühisjõududega oli hertsog valmis vallutama Roomat. Urbanus VIII pöördus abisaamiseks Hispaania poole, kuid see ei saanud talle piisavalt abi pakkuda, sest oli sõjas Prantsusmaaga. 1644 said paavsti väed Lagoscuro lahingus hävitava kaotuse osaliseks ja 31. märtsil 1644 sõlmiti rahu, mille järgi pidi paavst vabastama hertsogi kirikuvande alt ja pidi hertsogile loovutama kõik paavstivägede poolt Castros vallutatud alad.

Urbanus VIII kinnitas 25. jaanuaril 1625 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Ad romani pontificis" Gregorius XV otsused konklaavi toimumise kohta.

22. juunil 1626 avaldatud bullas "Inscrutabile" sätestas Urbanus VIII immuniteedi.

1627 avaldatud dekreedis "Sacra congregatio" uuendas Urbanus VIII sätteid noviitside vastuvõtmise kohta.

10. juunist 1630 hakati kardinalide, vaimulikest kuurvürstide ja Malta ordu suurmeistri poole pöördumisel kasutama tiitlit eminents (eminentissimus). Kardinalidele sätestati etiketireeglina eesõigus viibida audientsidel väärikamatel kohtadel kõikide isikute, väljaarvatud kroonitud peade ees.

20. detsembril 1631 avaldatud bullas "Alias felicis" sätestas ta privileegide määramise.

1633 kinnitas ta bullas "Plantata" Downside'i kloostri rajamise.

1634 rõhutas Urbanus VIII Trento kirikukogu otsust, et prelaadid peavad resideerima oma ametikohtadel.

Ta sätestas paavsti õukonnas majordoomuse kohustused.

Annuntsiaadid

Ta kinnitas 1631 Maria Vittoria Fornari rajatud annuntsiaatide privileegid.

Bartolomiidid

1640 määras ta kardinal Stefano Durazzo bartolomiitide patrooniks.

Basilius Suure ordu

Ta tunnustas 20. augustil 1631 Basilius Suure ordut.

Ta andis Nocera dei Pagani kiriku basiliaanide käsutusse.

Benediktlased

8. oktoobril 1634 tunnustas ta Prantsusmaa benediktiini kamalduleeslaste kongregatsiooni (Notre-Dame de Consolation). 1634 ühendas ta Camaldoli ja Monte Corona kongregatsioonid.

Foillandid

Urbanus VIII eraldas 1630 foillandid (Notre-Dame des Feuillans) kaheks kongregatsiooniks.

Frantsisklased

Ta restruktureeris 1. oktoobril 1625 Prantsusmaal asunud frantsisklaste neli provintsi.

5. mail 1628 kinnitas ta frantsiskaani konventuaalide konstitutsiooni.

13. jaanuaril 1643 annetas ta Porziuncola privileegi frantsiskaanide kolmanda ordu kirikutele.

Halastuse Emanda nunnaordu

1642 tunnustas ta Halastuse Emanda nunnaordut.

Kaputsiinid

Urbanus VIII oli kaputsiinide patroon ja kinnitas 1643 nende privileegid. 30. aprillil 1627 nimetas ta kaputsiine „Franciscuse tõelisteks poegadeks.” 28. juunil 1627 avaldatud bullas "Salvatoris et Domini" kinnitas ta Paulus V otsuse, millega tunnustas kaputsiinide konstitutsiooni. 15. aprillil 1631 pühitseti Roomas sisse kaputsiinidele kuuluv Neitsi Maarja pärispatuta saamise kirik. 1636 suri Franche-Comtés nii palju kaputsiine katku, et Urbanus VIII lubas ordul ordineerida nooremaid, kui kanoonilise õiguse järgi oli lubatud.

Mauristid

1644 eraldas ta mauristid Cluny kongregatsioonist, kuigi Richelieu oli selle vastu.

Rüütliordud

Urbanus VIII tunnustas 1623 Mantova hertsogi rajatud rüütliordut.

Tsistertslased

1633 tunnustas ta tsistertslaste ordu Calabria ja Lucania kongregatsiooni.

Ta kinnitas l'Institut du Saint-Sacrementi (jansenism) sõltumatuse Cîteaux abti jurisdiktsioonist.

Visitatsiooni ordu

Urbanus VIII tunnustas 1626 Jeanne-Francoise de Chantali rajatud visitatsiooni ordut (salesiaani õed, l'Ordre de la Visitation).

Muud institutsioonid

4. jaanuaril 1628 tunnustas ta Nicolas Sanguini rajatud kongregatsiooni.

1628 tunnustas ta Pierre Fourier' rajatud kongregatsiooni (Congrégation Notre-Dame).

Ta tunnustas 1630 Melki kongregatsiooni.

Ta tunnustas 1631 Claudia Mouy rajatud institutsiooni.

Urbanus VIII ei tunnustanud Mary Wardi rajatud liikumist, vaid 31. mail 1631 saatis selle apostellikus konstitutsioonis "Pastoralis" sõnakuulmatuse pärast laiali.

Ta saatis 1633 laiali ka Paulus V poolt tunnustatud Surmavendade kongregatsiooni.

12. jaanuaril 1632 (või 1633) avaldatud bullas "Salvatoris nostri" tunnustas ta Vincent de Pauli lazariste.

1633 tunnustas ta Jeanne Chézard de Mateli rajatud ordut (l'Ordre du Verbe Incarné).

1634 tunnustas ta Marie-Élisabeth de la Croix de Jésuse rajatud nunnaordut.

Urbanus VIII andis 1624 välja korralduse vaimulike riietumise kohta.

1625. aastat tähistati juubeliaastana.

1627 avaldatud bullas "In coena domini" kinnitas ta Paulus V otsuse ekskommunikatsiooni määramiseks 20 juhul.

12. septembril 1628 reguleeris Urbanus VIII pihireegleid.

Urbanus VIII määras 1629 breviaariumi revideerimiseks ametisse komisjoni, kuhu kuulusid ka Maciej Kazimierz Sarbiewski ja Anthony Hickey. Ta kirjutas ümber mitmed hümnid ja komponeeris Eliisabeti tunnipalved. Revideeritud breviaarium avaldati 19. septembril 1631.

Urbanus VIII sätestas 29. aprillil 1631 idariituse kasutamise.

Ta revideeris 2. septembril 1634 avaldatud bullaga "Si quid est" missaali.

Urbanus VIII vähendas 13. septembril 1642 avaldatud bullas "Universa per orbem" kiriklike suurpühade arvu 34 päevani (v.a. pühapäevad). Ta piiras ka piiskoppide õigust uute suurpühade sisseseadmiseks, mida ei tohi teha ilma paavsti loata.

Ta tunnustas palverännakud püha Sernini seitsme altari juurde Toulouse'is samaväärseks palverännakutega Rooma Püha Peetruse basiilika seitsme altari juurde.

Urbanus VIII lõpetas 1633 Sorbonnes tekkinud vaidluse John Floydi teeside üle.

Juunis 1643 (koostatud 6. märtsil 1641 või 1642) avaldatud bullas "In eminenti" mõistis ta hukka Michael Baiuse teesid ja Cornelius Janseniuse "Augustinuse".

Üks Hiinasse saadetud preester kinnitas, et ilmikud pole kohustatud osalema pihisakramendil. Urbanus VIII määras küsimuse uurimiseks ametisse komisjoni, kes otsustas, et pihisakrament on ilmikutele kohustuslik ja seda peavad läbi viima vähemalt preestripühitsust omavad vaimulikud.

Kardinal Maffeo Barberini oli aastaid Galileo Galilei isiklik tuttav ja patroon. 1616 oli Barberini vastu inkvisitsiooni poolt Galileile määratud ettekirjutusele. 1624 külastas Galilei jälle Roomat ja käis kuuel korral paavsti audientsil. Urbanus VIII jättis 1616 langetatud otsuse tühistamata, aga lubas Galileil siiski kirjutada raamatu "Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta". 1630 määras Urbanus VIII Galileile 40 skuudo suuruse pensioni. 1632 avaldaski Galilei eelmainitud teose, kuid Urbanus VIII keelas teose levitamise ja määras selles sisalduvate väidete uurimiseks ametisse komisjoni ning kohustas septembris 1632 inkvisitsiooni uurima Galilei juhtumit. Kuna inkvisitsiooni väitel oli Galilei 1616 lubanud enam mitte õpetada Mikołaj Koperniku vaateid, pidi ta oma vaadetest pärast teose ilmumist uuesti inkvisitsiooni ees aru andma. Vanusele ja põdurale tervisele viidates soovis Galilei istungi pidamist Firenzes. Urbanus VIII eesistumisel peetud istungil lükati Galilei ettepanek tagasi ja ta pidi tulema Rooma, kus Urbanus VIII lubas tal resideerida Toscana saatkonnas. 22. juunil 1633 inkvisitsiooni otsusega määrati Galilei määramata ajaks vangistusse ja ta pidi 3 aasta jooksul lugema korra nädalas seitset patukahetsuspsalmi. Galilei 5 teost lisati keelatud raamatute indeksisse, kuhu need jäid 1835.aastani. 10 kardinalist pooldasid 7 seda otsust ja karmimast karistusest päästis Galileid arvatavasti varasem tutvus valitseva paavstiga, samuti jäi inkvisitsiooni otsus paavsti allkirjaga kinnitamata. Karmile otsusele vaatamata asendati vanglakaristus kohe koduarestiga. Kuigi Urbanus VIII saatis hiljem põdurale Galileile oma õnnistuse, ei lubanud ta pärast Galilei surma rajada talle hauamonumenti.

Urbanus VIII võttis vastu Konstantinoopoli patriarhi ja Kongo valitsejate saadikud.

Ta saatis Egiptuse katoliiklastele kirja, et need võimaldaksid kaputsiinidel Põhja-Aafrikas misjoneerida.

1626 nõustus Etioopia valitseja Sūsinyōs saama koos poegadega katoliiklaseks, kuid tema poeg Fāsīladas korraldas 1632 riigipöörde.

Urbanus VIII lubas 1633 Jaapanis ja Hiinas misjoneerida kõikidel katoliku kiriku vaimulikel.

Ta saatis 1637 teatiinid Bijapuri Indias.

Urbanus VIII toetas Jean-Jacques Olieri ja Jérôme de la Dauversière misjonit Kanadas.

  Pikemalt artiklis Kristlik eetika

20. oktoobril 1626 ja 17. septembril 1627 tunnistas Urbanus VIII Lõuna-Ameerikas praktiseeritava paganliku kooselu kehtetuks.

22. aprillil 1639 avaldatud bullas keelas ta indiaanlaste orjastamise Paraguays, Brasiilias ja Lääne-Indias.

• 12. oktoober 1629 Pärsias Esfahāni piiskopkond
• 1630 Ukrainas Lvivi suureparhia
• 28. november 1630 Marokos Marocco o Marruecose apostellik prefektuur
• 6. september 1632 Bagdadi piiskopkond
• 1633 Süürias Damaskuse piiskopkond
• 18. veebruar 1636 Itaalias Urbania-Sant' Angelo in Vado piiskopkond

22. aprillil 1625 avaldatud bullas "Sedes apostolica" tunnistas Urbanus VIII Portugalis elavad juudid ketseriteks. 20. augustil 1626 avaldatud bullas "Injuncti nobis" määratles ta privileegid katehhumeenide kloostrile. 18. oktoobril 1635 avaldatud bullas "Cum sicut acceptimus" sätestas ta kohustuse vaeste juutide toitmiseks, kes olid vangistatud võlgade pärast. 17. märtsil 1636 avaldatud bullas "Cum allias piae" määras ta 10 eküü suuruse maksu sünagoogidele Ferrara ja Urbino hertsogkondades.

Urbanus VIII sätestas 1634 kanoniseerimis- ja beatifikatsiooniprotsessi üksikasjad, keelates pühakuna või õndsana austada isikuid, keda kirik pole tunnustanud. Ta avaldas 14. märtsil 1625 dekreedi María de Ágreda nägemuste kohta.

Urbanus VIII kanoniseeris 4 isikut:

1. Portugali Isabel 24. juuni 1625
2. Raimundo Nonnato 5. november 1625
3. Peetrus Nolasco 30. september 1628
4. Andrea Corsini 29. aprill 1629

Urbanus VIII kuulutas õndsaks 37 isikut:

1. Andreas Avellino 10. juuni 1625
2. Francisco de Borgia 23. november 1624
3. Felice Cantalice 1. oktoober 1625
4. Matteus Carreri 2. detsember 1625
5. Rita da Cascia 1. oktoober 1627
6. Gaetano 8. oktoober 1629
7. Josafat 16. mai 1643
8. Jumala-Johannes 21. september 1630
9. Giacomo della Marca 12. august 1624
10. Maria Magdalena de' Pazzi 8. mai 1626
11. Rieti Columba 25. veebruar 1625
12. Paulus Miki ja tema kaaslased 14. september 1627
    1. Martin Ascension
    2. Peetrus Baptist
    3. Franciscus Blanco
    4. Antonius Deynan
    5. Gabriel de Duisco
    6. Caius Franciscus
    7. Gonzalo García
    8. Johannes Soan de Goto
    9. Louis Ibaraki
    10. Paulus Ibaraki
    11. Jeesuse-Filippus
    12. Leo Karasumaru
    13. Jakob Kisai
    14. Johannes Kisaka
    15. Michael Kozaki
    16. Toomas Kozaki
    17. Bonaventura Miyako
    18. Matteus Miyako
    19. Nagasaki Franciscus
    20. Giacomo Saccachibara
    21. Franciscus di San Michele
    22. Peetrus Sukejiroo
    23. Paulus Suzuki
    24. Cosmas Takeya
    25. Toomas Xico

Ta kinnitas Gregorius XV poolt läbi viidud kanoniseerimised ja kinnitas 1625 Rosalia ja 25. oktoobril 1634 Martina austamise. 1627 tunnustas ta Roberto Bellarmino austamist (venerabilis). Ta lubas frantsisklastel austada Piacenza Konradit. Louis XIII palus paavstil uurida Lotringi Margareeta imetegusid.

Kaheldes sugulastele osutatud soosingu õigsuses, määras Urbanus VIII kahel korral ametisse komisjoni, mis pidi uurima tema otsuste õigsust kanooniliselt ja mõlemal juhul leidis komisjon, et paavst pole valesti käitunud.

Urbanus VIII vend Carlo Barberini sai 1627 Monterotondo hertsogiks. Carlo abiellus Costanza Magalottiga. Nende poeg Francesco Barberini sai 1623 kardinaliks ja 1632 asekantsleriks. Carlo poeg Taddeo Barberini abiellus Anna Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V. Taddeo sai kindraliks, pärast isa surma 1630 sai temast Monterotondo, Montelibretti ja Collalto hertsog

Carlo poeg Antonio Barberini sai 1627 kardinaliks, 1638 camerlengoks ja ta oli paavsti vägede komandör.

Urbanus VIII vend Marcello Antonio Barberini sai 1624 kardinaliks.

Carlo naisevend Lorenzo Magalotti sai 1624 kardinaliks.

Magalottide sugulane Francesco Maria Macchiavelli sai 1641 kardinaliks.

Urbanus VIII pühitses oma valitsemisajal 74 kardinali 8 konsistooriumil. See oli suurim hulk ühe paavsti poolt pühitsetud kardinale pärast Paschalis II. Urbanus VIII ajal sai kardinaliks hilisem paavst Innocentius X. Tema ajal sai 1641 kardinaliks Jules Mazarin. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 4 hispaanlast, 1 sakslane, 1 poolakas ja 1 ungarlane. Ta rajas 6. oktoobril 1627 San Carlo ai Corso titulaarkiriku, asendades sellega San Carlo ai Catinari tiitli, kuid 5. septembril 1639 taastas endise tiitli.

18. novembril 1626 pühitses Urbanus VIII ümberehitatud Püha Peetruse basiilika. Tema ajal ehitati Castelfranco, Palazzo Barberini, Barberini raamatukogu (Biblioteca Barberini), kuhu 1640 oli koondatud 6458 ladinakeelset koodeksit. Urbanus VIII käsul kindlustati Civitavecchia sadam, Monte Cavallo ja Sant' Angelo kindlus. Sant' Angelo kindluse varustamiseks kahuritega kasutati Panteonis olevat materjali, mille tõttu oli Roomas käibel väljend quod non fecerunt barbari, fecerunt Barberini (mida ei teinud barbarid, tegid Barberinid). Roomas taastati tema ajal Santa Martina kirik. Alates 1626 oli paavsti suveresidentsiks Clemens VIII poolt omandatud Castel Gandolfo. 1630 tegi Urbanus VIII palverännaku Gennazanosse. Pietro Berrettini dekoreeris paavsti käsul Santa Bibiana kabeli. Kardinalina käskis Barberini taastada Spoleto katedraali.

Ta oli Benedetto Castelli, Cavaliere Giovanni Baglioni, Nicolas Poussini, Athanasius Kircheri, Gian Lorenzo Bernini, Francesco Borromini ja Claude Lorraini patroon. Tema sõber oli teoloog Fra Dominicus Andrijasevic. Bartolommeo Gavantus pühendas talle 1628 oma teose "Thesaurus sacrorum rituum". Denis Pétau pühendas talle oma 1637 avaldatud teose. Urbanus VIII käsul koondati Thomas a Jesu kirjutised köidetesse.

6. detsembril 1629 määras ta Gregorio Allegri ametipostile Sixtuse kabeli kooris. Ta kinnitas Regia Accademia di Santa Cecilia privileegid, mille järgi ei tohi ühtki muusikateost avaldada ilma selle akadeemia akadeemikute loata. Samuti ei tohi ühtki muusikakooli rajada ilma akadeemia loata.

1624 keelas Urbanus VIII ekskommunikatsiooni ähvardusel nuusktubaka kasutamise kirikus ning keelas 30. jaanuaril 1642 avaldatud bullas "Cum Ecclesiae" ekskommunikatsiooni ähvardusel igaühel tuua tubakat ja nuusktubakat Sevilla peapiiskopkonna kirikutesse.

Tema palvel vabastas Hispaania kuningas Felipe IV 15. mail 1626 Napoli vanglast Tommaso Campanella.

Ta rajas 10. novembril 1625 kardinalide kolleegiumi arhiivi.

Ta rajas Tivoli relvatehase.

Ta kinnitas 1631 Sixtus V otsuse astroloogia hukkamõistmisest.

Ta kinnitas 10. juulil 1626 avaldatud bullas "Piis Christi fidelium" Mandri-Euroopas asuvatele iiri kolleegiumite privileegid. Ta rajas 1627 Urbanuse kolleegiumi (Collegio Urbano), millest sai järgnevatel sajanditel oluline institutsioon misjonäride ettevalmistamisel. Ta kinnitas 14. oktoobril 1627 Pedro de Continho poolt Lissabonis rajatud inglise kolleegiumi. Ta rajas 9. septembril 1629 Münsterisse akadeemia. Ta rajas 1636 Vatikani seminari (Seminario Vaticano).

Tema ajal eemaldati Sala Regias asunud ornamendid, mis kujutasid Aleksander III ja Friedrich I Barbarossa lepingu sõlmimist Veneetsias.

Pietro da Cortona ja Gian Lorenzo Bernini on teda kujutanud oma maalidel.

Teose "Catholic Encyclopedia" andmetel olevat Urbanus VIII pärast tulemuste selgumist konklaavil palvetanud altari ees, kus ta soovis, et Jumal laseks tal ennem surra, kui et tema valitsemisaeg ei oleks kirikule meelepärane.

Urbanus VIII suri 29. juulil 1644 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse. Ta oli valitsenud 20 aastat 11 kuud ja 23 päeva, mis oli pikim valitsemisaeg pärast Aleksander III.

• Quintín Aldea Vaquero: La neutralidad de Urbano VIII en los años decisivos de la Guerra de los Treinta Años. "Hispania Sacra" 21, 1968: 155–178.
• Jean Robert Armogathe: La fábrica de los santos: causas españolas y procesos romanos de Urbano VIII a Benedicto XIV (siglos XVII-XVIII). M. Vitse, "Homenaje a Henri Guerreiro". Madrid, 2005: 149–168.
• Melissa Beck: The evolution of a Baroque chapel: Pietro da Cortona's "Divine wisdom", Urban VIII, and Bernini's adoration of the Sacrament. "Apollo" 150, 449 (1999): 35–45.
• Andrea Benedetti: La fastosa ambasceria di Gio. Antonio Eggenberg presso Urbano VIII. "Studi Goriziani" 34, 1963: 9–30.
• Luca Bianchi: Urbain VIII, Galilée et la toute-puissance divine. Francesco Beretta, "Galilée en procès, Galilée réhabilité?" Saint-Maurice, 2005: 67–90.
• Pierre Blet: Un futur pape, nonce en France auprès d'Henri IV. "Études" 300, 1959: 203–220.
• Lina Bolzoni: I "Commentaria" di Campanella ai "Poemata" di Urbano VIII. "Rinascimento" 28, 1989: 113–132.
• Francesco Borri: Odoardo Farnese e i Barberini nella guerra di Castro. Parma, 1933..
• Francesco Bracciolini: L'elettione di Urbano papa VIII. Trento, 2006.
• Joseph Brown: Maphaei S.R.E. Card. Barberini postea Urbani PP. VIII Poemata, praemissis quibusdam de vita auctoris et annotationibus adiectis. Oxford, 1726.
• Isidoro Carini: Il conclave di Urbano VIII. "Spicilegio Vaticano di Documenti Inediti e Rari" 1, 1893: 333–375.
• Marina Castagnetti: I "Poemata" e le "Poesie toscane" di Maffeo Barberini. Stampe e problemi di cronologia. "Atti dell'Accademia di Scienze, Lettere e Arti di Palermo" 39, 1979–1980: 283–388.
• Hermann Conring: De Electione Urbani IIX Et Innocentii X Pontificum Commentarii historici duo. Helmstedt, 1651.
• Mario Costanzo: Critica e poetica del primo Seicento, II, Maffeo e Francesco Barberini. Roma, 1970: 13–31.
• Howard Davis: Bees on the tomb of Urban VIII. "Source. Notes in the history of art" 8/9 (1989): 40–48.
• Lamberto Donati: Dubbi e pentimenti di Francesco Bracciolini quando fece uscire l'"Elezione di Urbano VIII" (1628). "La bibliofilia" 57, 1955: 203–213.
• Massimo Faggioli: Urbano VIII e la riforma del procedimento di nomina dei vescovi. "Cristianesimo nella Storia" 23, 2002: 79–121.
• Philipp Fehl: L'umiltà cristiana e il monumento sontuoso: la tomba di Urbano VIII del Bernini. M. Fagiolo, "Gian Lorenzo Bernini e le arti visive". Roma, 1987: 185–207.
• Gianfranco Formichetti: Campanella critico letterario. I "Commentaria" ai "Poemata" di Urbano VIII. Roma, 1983.
• Marc Fumaroli: Cicero Pontifex Romanus. "Mélanges de l'École Française de Rome. Moyen Âge-Temps Modernes" 90, 1978: 806–809, 812–816.
• Marc Fumaroli: Cicéron pape: Urbain VIII Barberini et la seconde Renaissance romaine. M. Fumaroli, "L'âge de l'éloquence". Genève, 1980: 202–226.
• B. de Gaiffier: L'édition du martirologe romain de 1630 sous Urbain VIII. "Rivista della Storia della Chiesa in Italia" 36, 1982: 111–115.
• Oskar Garstein: Rome and the Counter-Reformation in Scandinavia, 1622–1656. Leiden, 1982.
• Severino Gori: Le lettere inedite di Luca Wadding ad Antonio Caracciolo e la riforma liturgica di Urbano VIII. "Archivum Franciscanum Historicum" 66, 1973: 110–122.
• Miguel Gotor: I decreti di Urbano VIII e il culto di Caterina Vigri dalle carte del Sant'Uffizio di Roma. C. Leonardi, "Caterina Vigri: la santa e la città". Firenze, 2004: 155–158.
• Richard Gray: Ingoli, the Collector of Portugal, the "gran gusto" of Urban VIII, and the Atlantic Slave Trade. W. Henkel, "Ecclesiae Memoria. Miscellanea in onore del R.P. Josef Metzler". Roma, 1991: 179–186.
• Ferdinando Gregorovius: Urbano VIII e la sua opposizione alla Spagna e all'imperatore: episodio della Guerra dei trent'anni. Roma, 1912.
• Josef Grisar: Päpstliche Finanzen, Nepotismus und Kirchenrecht unter Urban VIII. "Miscellanea historiae pontificiae" 7, 1943: 205–365.
• L. Grottanelli: Il ducato di Castro: i Farnese ed i Barberini. "La Rassegna Nazionale" (RN) 56, 1890: 476–504, 824–838; RN 57, 1891: 58–75, 554–585, 793–817; RN 58, 1891: 261–289;.
• Felice Guglielmi: L'elogio di Castel Gandolfo in un carme di Urbano VIII. "Castelli romani" 26, 1981: 82–83.
• Federick Hammond: Music & Spectacle in Baroque Rome. Barberini Patronage under Urban VIII. New Haven, 1994.
• Georg Hofmann: Der Metropolit von Chios, Parthenios, (später Patriarch von Konstantinopel) an Papst Urban VIII. "Ostkirchliche Studien" 1, 1952: 297–299.
• Judith A. Hook: Urban VIII. The Paradox of a Spiritual Monarchy. A. G. Dickens, "The Courts of Europe". London, 1977: 212–231.
• Alessandro Ippoliti: Gli interventi promossi da Urbano VIII per il Battistero di S. Giovanni in Laterano (1624–1635). "Rendiconti. Pontificia Accademia Romana di Archeologia" 72 (1999–2000): 269–319.
• Norbert Jung: Sine delectu? Die Aufhebungsbulle Urbans VIII. gegen das Institut Mary Wards. "Münchener Theologische Zeitschrift" 60, 2009: 168–177.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Andreas Kraus: Das päpstliche Staatssekretariat unter Urban VIII. 1623–1644. Roma, 1964.
• Andreas Kraus: Die auswärtige Politik Urbans VIII. "Studien und Texte zur Kirchengeschichte" und Geschichte 234, 1964: 407–426.
• Andreas Kraus: Der Kardinal-Nepote Francesco Barberini und das Staatssekretariat Urbans VIII. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 64, 1969: 191–208.
• Andreas Kraus: Das päpstliche Staatssekretariat unter Urban VIII: Verzeichnis der Minutanten und ihrer Minuten. "Archivum Historiae Pontificiae" 33, 1995: 117–168.
• Marilyn Aronberg Lavin: Seventeenth-Century Barberini Documents and Inventories of Art. New York, 1975.
• Auguste Léman: Urbain VIII et la rivalité de la France et de la maison d'Autriche de 1631 à 1635. Lille, 1920.
• Auguste Léman: Urbain VIII et les origines du congrès de Cologne de 1636. "Revue d'Histoire Ecclésiastique", 19, 1923, pp. 370–83.
• Vincent Lenti: Urban VIII and the revision of the Latin hymnal. "Sacred music" 120, 4 (1993): 30–33.
• Georg Lutz: Kardinal Giovanni Francesco Guidi di Bagno. Politik und Religion im Zeitalter Richelieus und Urbans VIII. Tübingen, 1971.
• Georg Lutz: Rom und Europa während des Pontifikats Urbans VIII. R. Elze, "Rom in der Neuzeit". Wien, 1976: 72–167.
• Kevin Maguire: The revision of the Breviary Hymnal under Urban VIII. "Papers of the Liverpool Latin Seminar" 1, 1976: 203–205.
• Aldobrandino Malvezzi: Papa Urbano VIII e la questione della Valtellina. "Archivio Storico Lombardo" 7, 1958: 5–113.
• Gian Lodovico Masetti Zannini: Agricoltura e bonifiche sotto Urbano VIII. "Rivista di Storia dell'Agricoltura" 4, 1964: 59–73.
• Silvo Giuseppe Mercati: Laudo cantato dal clero greco di Candia per il Pontefice Urbano VIII e l'Arcivescovo Luca Stella. Bessarione. "Rivista di studi orientali" 38, 1922: 9–21.
• Paolo Negri: Urbano VIII e l'Italia. "Nuova Rivista Storica" 6, 1922: 168–190.
• Andrea Nicoletti: Vita di Papa Urbano VIII. Biblioteca Apostolica Vaticana, Codice Barberini Lat. 4730–4738.
• Enrique Nieves Sanz: Tres rescriptos para dispensa por defecto de edad otorgados por Urbano VIII, conservados en el "Bulario" del Archivo Catedralicio. "Boletín. Instituto de Estudios Giennenses" 48, 180 (2002): 437–475.
• Laurie Nussdorfer: Civic politics in the Rome of Urban VIII. Princeton, 1992.
• Sergio M. Pagano: Una visita apostolica alla Cappella dei cantori pontifici al tempo di Urbano VIII (1630). "Nuova Rivista Musicale Italiana", 16, 1982: 40–51.
• P. Palazzini: Le origini della Congregazione dei Riti e l'evolversi della legislazione e prassi per le cause dei Santi fino ad Urbano VIII. "Bessarione" 7, 1989: 27–35.
• Pio Pecchiai: I Barberini. Roma, 1959.
• Sante Pieralisi: Urbano VIII e Galileo Galilei: memorie storiche. Roma, 1875.
• Giulio Pisano: L'ultimo prefetto dell'Urbe. Don Taddeo Barberini e le relazioni tra la corte di Roma e la Repubblica Veneta sotto il pontificato di Urbano VIII. "Roma", 9, 1931: 103–120, 155–164.
• Oskar Pollak: Die Kunsttätigkeit unter Urban VIII. Wien, 1928–1931.
• Romolo Quazza: L'elezione di Urbano VIII nelle relazioni dei diplomatici mantovani. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 46, 1923: 5–47.
• Osvaldo Raineri: La versione etiopica del Breve Onerosa pastoralìs officii di Urbano VIII. "Miscellanea Bibliothecae Apostolicae Vaticanae" 13. Città del Vaticano, 2006: 581–612.
• Konrad Repgen: Fabio Chigis Instruktion für den Westfälischen Friedenskongress. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 48, 1953: 79–116.
• Konrad Repgen: Der päpstliche Protest gegen den Westfälischen Frieden und die Friedenspolitik Urbans VIII. "Historisches Jahrbuch" 75, 1956: 94–122.
• Konrad Repgen: Finanzen, Kirchenrecht und Politik unter Urban VIII. Eine unbekannte Denkschrift aus dem Frühjahr 1631. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 56, 1961: 62–74.
• Konrad Repgen: Die Römische Kurie und der Westfälische Friede, I/1: Papst, Kaiser und Reich 1521–1644. Tübingen, 1962.
• P. Romano: Quod non fecerunt barbari.... Roma, 1937.
• Sebastian Schütze: "Urbano inalza Pietro, e Pietro Urbano". Beobachtungen zu Idee und Gestalt der Ausstattung von Neu-St. Peter unter Urban VIII. "Römisches Jahrbuch der Bibliotheca Hertziana" 29, 1994: 213–287.
• Sebastian Schütze: Kardinal Maffeo Barberini später Papst Urban VIII. und die Entstehung des römischen Hochbarock. München, 2007.
• John Beldon Scott: Papal Patronage in the Seventeenth Century: Urban VIII, Bernini, and the Countess Matilda. R. Mousnier, J. Mesnard, "L'âge d'or du mécénat (1598–1661)". Paris, 1985: 119–127.
• Aemilius Springhetti: Urbanus VIII P.M. poeta latinus et hymnorum Breviarii emendator. "Archivum Historiae Pontificiae" 6, 1968: 163–190.
• Giuseppe dalla Torre: Santità ed economia processuale. L'esperienza giuridica da Urbano VIII a Benedetto XIV. "Archivio Giuridico 'Filippo Serafini'", 211, 1991: 9–34.
• Carlota Miranda Urbano: Maffeo Barberini, Urbano VIII, ou o Papa Poeta. "Humanitas (Coimbra)" 59, 2007: 165–184.
• G. Wallner: De poematis latinis Urbani VIII. "Latinitas" 33, 1985: 267–275.
• William Nassau Weech: Urban VIII. London, 1905.
• Jolanta Wiendlocha: Die Jugendgedichte Papst Urbans VIII. Heidelberg, 2005.

• Artikkel Urbanus VIII kohta. (inglise keeles)
• Urbanus VIII elulugu. (inglise keeles)
• 1623. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Urbanus VIII määratud kardinalid.
• Urbanus VIII dokumendid.
• Piiskopkonnad.
• Barberini suguvõsa.
• Artikkel annuntsiaadi ordust. (inglise keeles)
• Artikkel bartolomiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel birgitiinidest. (inglise keeles)
• Artikkel foillantidest. (inglise keeles)
• Artikkel frantsiskaani konventuaalidest. (inglise keeles)
• Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
• Artikkel Galileist. (inglise keeles)
• Artikkel kamalduleeslastest. (inglise keeles)
• Artikkel kanoniseerimisest. (inglise keeles)
• Artikkel magdaleenidest. (inglise keeles)
• Artikkel Mary Wardi instituudist. (inglise keeles)
• Artikkel mauristidest. (inglise keeles)
• Artikkel Melki kongregatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
• Artikkel orjusest. (inglise keeles)
• Artikkel paulistidest. (inglise keeles)
• Artikkel Porziuncolast. (inglise keeles)
• Artikkel regulaarkanoonikutest. (inglise keeles)
• Artikkel rüütliordudest. (inglise keeles)
• Artikkel slaavi liturgiast. (inglise keeles)
• Artikkel tsistertslastest. (inglise keeles)
• Artikkel tsistertslastest. (inglise keeles)