Maroko

Maroko looduse eripära määravad mägine pinnamood ja Atlandi ookeani ning Sahara mõju. Maroko varieeruv pinnamood sisaldab kirdest edelasse minevat maa keskosa läbivat Atlase kurdmäestikku, mille orud ja lavamaad jaotavad selle ala neljaks mägiseks piirkonnaks. Kolm tähtsamat mägist piirkonda, mis jooksevad üksteisega paralleelselt, on Kõrg-Atlas, kuni 4167 m kõrgune, Kesk-Atlas, mis on kuni 3343 m kõrgune, ja Anti-Atlas, mis on neist kõige madalam, kuni 2500 m. Kõrg-Atlasel asub ka Maroko kõrgeim punkt Jbel Toubkal, mis on kõrgeim ja ligipääsetavaim mäemassiiv Atlase ahelikus. Põhja-Aafrikas on ta kõrgeim tipp.

Maroko lõunaosas madalduvad mäed Sahara kõrbe platooks. Anti-Atlase eelmäed madalduvad lõunaosas ja kaguosas Sahara kõrbe lavamaadeks ning kivi- ja liivakõrbetasandikeks. Atlase mäestikust loodes asuvad Maroko keskplatoo Meseta ja kõrgtasandikud Tadla, Rehamna ja Haouz. Maa kirdeosa hõlmab Kõrgplatoo. Maa põhjaosa hõlmavad Vahemere rannikuga rööbiti asetsevad Er-Rifi ahelikud, mis on kuni 2452 m. kõrgused. Maroko edelaosas asub enamus Sahara kõrbe ala.

Maroko asub lähistroopilises kliimavöötmes. Kliima on kuiv, kuigi rannikupiirkondades sajab väikestes kogustes novembrist märtsini vihma.

Temperatuur varieerub olenevalt aastaajast ja asukohast. Samal ajal, kui lõuna ja kagu piirkonna kõrbealadel tõuseb suvel temperatuur ekstreemselt kõrgele, on mäestike kõrgematel aladel suveõhtutel jahe ja talvel väga külm. Atlase mäestik eraldab vahemerelise ja Sahara kõrbelise kliimaga ala, mistõttu vahemerelise kliimaga piirkonnale on iseloomulikud kuiv kuum suvi ja niiske soe talv. Ööpäevane temperatuur on väga muutlik. Rannikul on keskmine temperatuur juulis 23–28 °C, jaanuaris 9–12 °C, sademeid 600–800 mm aastas. Mägedes on kliima niiskem ja jahedam. Sademeid on üle 1000 mm aastas, kõrgemal kui 2000 m on 3–4 talvekuu keskmine temperatuur alla 0 °C, lumikate püsib 4–5 kuud. Maa lõuna- ja idaosas valitseb kuiv mandriline kliima, sademeid 100–200 mm, kohati 50 mm aastas.

Maroko kliima vaheldumises mängib väga suurt rolli külma Kanaari hoovuse jahutav toime, mis on üheks suuremaks kliima kujundajaks Atlase mägede ja Sahara kõrbe kõrval.

Kogu Maroko pindalast on vee all vaid 250 km².

Püsiva vooluga jõgesid on vähe, kuna paljud kuivavad suve jooksul ära. Suuremad jõed on Ummer-Rbia (pikkus 557 km), Sebu (458 km) ja Moulouya (520 km).

Jõed on tähtsad eeskätt veevarustuses, kuna Marokos on 15 veehoidlat, mis on enam kui 100 mln m³ suuruse mahutavusega. Marokos ei esine järvi, kuna on suhteliselt kuiv maa, riigis pole ka laevatatavaid siseveekogusid. Enamus riigi veest on veehoidlates.

Maroko peamised loodusvarad on põllumajanduslikud. Kõige olulisemal kohal on fosfaat, mille varudest kogu maailmas omab Maroko 75%. Fosforiiditoodangult ollakse maailmas teisel kohal, väljaveolt aga esikohal.

Palju leidub ka raua-, mangaani-, plii-, tsingi-, koobalti-, vase- ja tinamaaki, püriiti, hõbedat, kulda ja keedusoola.

Energeetilistest maavaradest toodetakse kivisütt, väheses koguses ka naftat ja maagaasi.

Kaldalähedased veed on kalarikkad. Maroko on maailma suurim sardiinikonservide tootja.

Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid: kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi- ja poolkõrbealadel. Kõrbes rändleb beduiine. Prantslaste ja hispaanlaste hulk on Maroko iseseisvumisest peale vähenenud.

Marokos elab 2007. aasta seisuga 33 757 000 inimest. Riigi rahvastik on pidevalt kasvanud ja 2025. aasta eeldatav rahvaarv on 42 000 000 inimest. Maroko rahvastik on demograafilise ülemineku esimeses etapis, kuna sündimus on suur ja suremus väike. Rahvastiku tihedus on keskmiselt 68 in/km². Kõige tihedam on asustus linnastunud rannikualadel. Maroko lõunaosa ja mäestikualad on asustatud väga hõredalt. Linnades elab 58% inimestest.

2011. aastal toimunud referendumi tulemusena sai üks berberi keeltest, tamasikti keel, riigikeele staatuse.

Maroko on üks Aafrika jõukamaid riike, mille majandust mõjutab esmajoones riigi geograafiline asend. Maroko on kuigivõrd läänestunud ja teatud edusamme saavutanud arengumaa, mis arendab koostööd Euroopa Liiduga. Majandus on võrdlemisi mitmekülgne. Nafta, maagaas ja puuvill võivad selles mängida olulist rolli, kui loodusolud on selleks soodsad, ent kuigivõrd on arenenud ka teraviljakasvatus ja aiandus, käsitöö ning töötlev tööstus.

Majanduskasvu annavad oma panuse ka rahvusvaheliste ettevõtete investeeringud telekommunikatsioonisektorisse ning väljaspool kodumaad elavate marokolaste rahasiirded. Hinnanguliselt saadetakse kodumaale igal aastal 2 miljardi väärtuses välismaal teenitud dollareid. Marokol on kehtiv vabakaubandusleping Euroopa Liidu^[4] ja Ameerika Ühendriikidega.^[5]

Üldine elatustase on siiski madal, ühiskonnasisesed kontrastid aga mitte väga teravad. Maailmamajandusega on Maroko seotud nõrgalt, aga tuleb vähemalt oma probleemidega toime.

Rändkarjandus hääbub, kõrbed tühjenevad sellestki vähesest rahvastikust, mis seal oli.

Maroko põllumajanduse osa SKT-s on suhteliselt väike – vaid 15,1% ja hõivatud vaid 44,6%^[6] tööealisest rahvastikust, selle majandusharu roll riigi majanduses on suur, pool tööealisest rahvastikust tegeleb põllumajandusega.

Marokole on iseloomulikud mitu loodusvööndit ja mägine pinnamood. Maroko põllumajandust mõjutavad Sahara kõrb ning Atlandi ookean. Maroko asub lähistroopilises kliimavöötmes. Kliima on kuiv, kuigi rannikupiirkondades sajab väikestes kogustes novembrist märtsini vihma. Maroko loodustingimused ja -ressursid on eriti soodsad põhja- ja lääneosas ning ebasoodsad ida- ja lõunaosas.

2011. aasta seisuga hõlmab põllumaa üle poole Maroko pindalast (64,6%),^[7] sellest 17,5% on haritav maa ja 47,1% on rohumaad. Mitmeaastaste põllukultuuride all on vaid 2,9% riigi territooriumist. Metsaga on kaetud 11,5% Marokos pindalast. 21% maast on muud maad – peamiselt mäestikud.

Kõige rohkem Marokos kasvatatakse nisu (3,9 mln t).^[8] Samuti kasvatatakse kartulit (1,7 mln t), suhkrupeeti (1,6 mln t), õlipuid (1,3 mln t), tomateid (1,2 mln t) jms.

Marokos peetakse palju koduloomi. Loomade arv seisuga 2013. aasta FAO andmetel: lambad – 20 mln,^[8] kodukitsed – 6,2 mln, veised – 3,2 mln, eeslid – 944 tuhat, muulad – 453 tuhat ja hobused – 139 tuhat.

Marokos toodetakse põllumajandustooteid, mille hulka kuuluvad näiteks suhkur (269 tuhat t), melass (108 tuhat t), oliiviõli (120 tuhat t) ja odraõlu (40 tuhat t).^[8]

Ka toodetakse Marokos mune (5,1 mln t), lehmapiima (2,5 mln t) ja veiseliha (204 tuh t).

Samuti toodetakse Marokos rasvata piima (1 mln t) ja juustu (32 tuhat t).

Kõige rohkem imporditakse Marokosse nisu (3,7 mln t), maisi (1,5 mln t), suhkrut (851 000 t), sojaubasid (551 000 t) ja sojaõli (351 000 t).^[8]

Kõige rohkem eksporditakse Marokost tomateid (392 000 t), mandariine (349 000 t) ja apelsine (172 000 t).^[8]

Marokos on arenenud teedevõrk, eriti põhja ja lääne keskuste vahel. Põhja-Maroko suuremaid linnu ning ka veel Marrakeshi ühendab raudtee, mis on mugavaim viis suuremate linnade vahel reisimiseks. Bussiühendus tähtsamate linnade vahel toimub korralike bussidega. Lähimate linnade ja külade vahel sõidavad ka taksod.

Transpordi infrastruktuuri arengut takistavad Atlase kurdmäestik ja Sahara kõrbealad. Marokol on pikk merepiir, mis võimaldab kasutada meretransporti. Laevatatavad siseveekogud aga puuduvad.

Maanteid on 57 493 km, sealhulgas kõva kattega teid 32 716 km. Teedevõrgu tihedus on suurem Maroko loodeosas, kuna seal paiknevad tähtsamad linnad ja rahvastiku tihedus on suur. Hõredam on riigi lõunaosas, kuna seal on kõrb.

Raudteede kogupikkus on 1907 km, sellest 1003 km on elektriraudtee.

Meretransport on tähtsal kohal, kuna mereteed pidi on Maroko ühendatud Euroopaga. 98% kauba- ja reisijateveost toimub meretransporti kasutades. Marokos on 27 sadamat, millest 11 on rahvusvahelised reisi- ja kaubasadamad, 11 regionaalsed sadamad (peamiselt kohalikuks liikluseks ja kalasadamad) ja 5 jahisadamat. Tähtsaimad sadamad asuvad Agadiris, Casablanca ja Tangeris.

Lennujaamu on 60, neist kõvakatteradadega 26.

Maroko on tuntud turismimaa. Regiooniliselt võistleb ta Tuneesia, Egiptuse ja Türgiga. Turismi soodustab Euroopa ja Aafrika vahel sidelüliks olemine. Turism meelitab Marokosse palju investoreid. Riiki külastab üle 3 miljoni turisti aastas, kes toovad sisse umbes 4 miljardit USA dollarit.

Tänapäeval on Agadir Maroko populaarseim sihtkoht. Linna eeliseks on vaieldamatult enam kui 7 km pikkune liivarand. Kuurortlinn pakub võimalusi tegelda enamiku veespordialadega ning suurepäraseid rannahotelle, mille juures asuvad ka tennise- ja võrkpalliväljakud. Palju on imelisi restorane, kus on esindatud erinevate rahvaste köögid. Kaubeldakse kõikvõimalike maitseainete, ehete, lõhnade ja nahktoodetega. Kohalik käsitöö on värvikirev, eriti kaunid on hõbedast ja poolvääriskividest valmistatud berberite kaelakeed.

Populaarseks sihtkohaks on ka Casablanca, mille peamine vaatamisväärsus on Hassan II mošee. Mošee on linna kõige kõrgem hoone ning ühtlasi ka kõige grandioossem XX sajandi moslemite tempel ja suuruselt teine mošee maailmas.

Maroko on halduslikult jaotatud 12 piirkonnaks, mis omakorda jagunevad 62 provintsiks ja 13 prefektuuriks.

Piirkonnad:

1. Béni Mellal-Khénifra piirkond
2. Casablanca-Settati piirkond
3. Dakhla-Oued Ed Dahabi piirkond
4. Drâa-Tafilaleti piirkond
5. Fès-Meknèsi piirkond
6. Guelmim-Oued Nouni piirkond
7. Laâyoune-Sakia El Hamra piirkond
8. Marrakech-Safi piirkond
9. Orientali piirkond
10. Rabat-Salé-Kénitra piirkond
11. Souss-Massa piirkond
12. Tanger-Tétouan-Al Hoceïma piirkond

  Pikemalt artiklis Maroko ajalugu

Marokot on eri aegadel valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik jätsid endast maha midagi oma uskudest, arhitektuuristiilidest ja keeltest.

Tänapäevase Maroko territooriumi asustasid vähemalt 8000 aastat eKr berberi hõimud, kes tegelesid valdavalt maaviljeluse ja karjakasvatusega.

7. sajandil jõudsid Maroko ja Põhja-Aafrika aladele muslimitest araablastest vallutajad ning juba 711. aastaks liideti kogu Maroko territoorium Araabia kalifaadiga. Suurem osa berberi hõimudest pöördus islami usku, kuigi araablaste tulek ja islami levitamine ei kulgenud verevalamisteta kodusõdade näol. 8. sajandil vallutasid berberi moslemid (maurid) lühikese aja jooksul (711–718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada.

757. aastal asutati Tuneesias asuva Kairouani (ka Qayrawani) järel teise Põhja-Aafrika islamilinnana Sijilmassa. Järgneva viie sajandi jooksul õitses ja rikastus linn karavanisadamana. Sool, kuld ja vandel rändasid Malist ja Sudaanist Sijilmassa kaudu Fesi ning sealt edasi Euroopasse. Vastupidises suunas liikusid tekstiili-, naha- ja relvakaravanid.

8. sajandil saabus Marokosse Abbassiidide Kalifaadist pagenud sõjamehi ja ülikuid, kes moodustasid esimese Maroko riigi – Idrisiidide riigi ning Idris I asutas 789. aastal oma riigi uue pealinnana Fèsi. Järgneval kolmel sajandil moodustasid araablased Põhja-Aafrikas väikesearvulise valitseva eliidi. Ent 11. sajandil leidis aset suur araablaste sisseränne, mille tulemusel berberid assimileerusid, kuigi nad olid juba varem suurelt jaolt omaks võtnud araabia kultuuri, sealhulgas islami.

  Pikemalt artiklis Almoraviidid

Almoraviidide berberi dünastia ((1056)1060–1147), valitses Marokos, Mauritaanias, Lääne-Alžeerias ja Hispaanias (al-Andalus), asutasid Marrakechi (1062–1070) ja tegid sellest oma pealinna. Almoraviidid ühendasid enda võimu alla lisaks Marokole ka tolleaegse Ghana kuningriigi (ligikaudu tänapäeva Mali ja Mauritaania territooriumi) ning suurema osa Hispaaniast.

  Pikemalt artiklis Almohaadide riik

Almohaadide berberi dünastia valitses (1133–1269) Magribis Põhja-Aafrikas: Marokos, Alžeerias, Tuneesias, Liibüas ja Hispaanias. Almohaadid rajasid esimese berberite riigi Tinmelis Atlase mägedes umbes 1120. aastal.

Alistades valitseva Almoraviidide dünastia, suutsid nad 1147. aastaks kogu Marokos võimule saada. Abd al-Mu'min (1130–1163) vallutas Marrakechi ja kuulutas iseenda kaliifiks. 1159. aastal olid nende kontrolli all kõik Magribi alad. Ka Al-Ándalus sai sama saatuse osaliseks, ning oli 1172. aastaks Almohaadide võimu all.

Almohaadide võim Ibeeria poolsaarel kestis kuni 1212. aastani, kui Muhammad "al-Nasir" III Las Navas de Tolosa lahingus Sierra Morenas Kastiilia, Aragóni, Navarra ja Portugali kristlike kuningate liidult rekonkista käigus lüüa sai. Mauride võim Ibeerias taandus peagi peaaegu täielikult, kui Córdoba ja Sevilla vastavalt aastatel 1236 ja 1248 kristlaste kätte langesid.

Almohaadide valitsusaeg jätkus kuni mitmete hõimude ja piirkondade ülestõusud võimaldasid nende ohtlikemate vaenlaste, Mariinide esiletõusu 1215. aastaks. Dünastia viimase valitseja kätte jäi lõpuks vaid Marrakech, kus ta orja poolt 1269. aastal mõrvati.

Mariinide väed piirasid Marrakechi, millega lõpetati Almohaadide valitsusaeg Lääne-Magribis ning rajati Mariniidide riik. 13.–15. sajandil valitsesid riiki (1244–1465) Mariniidid ja (1472–1554) Wattasiidid.

1415. aastal vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Portugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alžeerias ja Tuneesias.

Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri lahingus ning selleks ajaks oli Hispaania juba kaotanud suurema osa oma tugipunktidest Aafrikas. Võitudele Marokos järgnesid sisetülid, mille tõttu hispaanlased ja portugallased kaotasid mõju Vahemere-kaubanduse üle. Mariniidide riik säilitas oma sõltumatuse türklastest, vaatamata sellele, et Osmanite riik vallutas 1453 Konstantinoopoli ja 1517 Egiptuse, kust neil oli 1519–1551 kontroll ka Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli üle.

16.–17. sajandil (1549–1659) valitsesid Maroko alasid Saadiidid ning 17. sajandist tänapäevani valitsevad Alaviidid.

  Pikemalt artiklis Alawi Sultanaat

1666. aastal võimu haaranud Alaviidide dünastia valitseb riiki tänapäevani. Tafilalti sultan (1631–1636) Sharif ibn Ali haaras võimu Tafilalti aladel, pärast Saadiidide dünastia viimase valoitseja Ahmad al-Mansur (1578–1603) surma. Tema poeg Al-Rashid saavutas ülemvõimu kogu Maroko aladel mida valitses aastatel (1666–1672). Alaviidide saavutuseks võib pidada edukat riigi stabiliseerimist ning Rabat-Salé mereröövlite alistamist. Maroko sultan Moulay Ismail Ibn Sharif (1672–1727) pikal valitsusajal tõrjuti Euroopa riigid rannikualalt ja taastati kontroll Larache, Asilahi, Mehdya ja Tangeri sadamate üle.

Alaviidide dünastia valitsemise ajal on tehtud esimesed olulised välispoliitilised kokkulepped. Maroko oli esimeseks maailma riigiks, kes 1777. aastal tunnistas Ameerika Ühendriike iseseisva riigina ning kindlustas Ameerika kaupmeeste laevadele kaitse mereröövlite vastu. Ameerika ja Maroko vaheline sõprusleping jõustus 1786. aastal ning see on ühtlasi Ameerika Ühendriikide vanim kehtiv sõprusleping. Ameerika Ühendriikide valitsuse soetatud esimene kinnisvara välismaal on Tangeris asuv konsulaat.

Mitme sajandi kestel oli Maroko suhteliselt tugev riik, kuid selle mõju ja rikkus vähenes ning juba 20. sajandi alguses koloniseerisid selle vana Euroopa riigid. Koloniseerimisõiguse pärast rivaalitsesid Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa keisririik. 1904. aastal jõustunud enfente'iga tunnustas Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik muuseas Prantsuse domineerivat mõju Marokos, mille eest prantslased loobusid lõplikult nõudlustest Egiptuses. Saksamaa ägeda vastuseisu tõttu Prantsusmaa kannakinnitamisele Marokos tekkis nn esimene Maroko kriis, mille lahendamiseks kutsuti 1906. aastal kokku Algecirase konverents. Viimase otsustega rõhutati küll "avatud ukse" põhimõtte rakendamist Marokos, kuid Prantsuse esivõimu kaotamist seal ei õnnestunud Saksamaal saavutada.

Pärast seda, kui prantslased okupeerisid Fès'i, vastas Saksamaa sellele oma kahurpaadi saatmisega Agadiri. Nii puhkes 1911. aasta teine Maroko kriis, mis lahendati Saksa-Prantsuse vahelise kokkuleppega. Saksamaa tunnustas Prantsuse eriseisundit Marokos ja sai vastutasuks mõned alad Prantsuse Kongost.

Maroko kriiside tulemusena muutus nii siis vormiliselt 1912. aasta lepinguga täiesti valdav osa Marokost Prantsusmaa protektoraadiks, kuna väike põhjapoolne osa (28 000 km) siirdus Hispaania kaitse alla. Tanger aga muudeti 1923. aastal rahvusvaheliseks neutraalseks tsooniks.^[9]

1942. aasta sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses koos Ameerika vägedega. USA ja Briti dessant maabus Operatsioon Tõrvik raames Marokos ja Alžeerias.

Maroko territoorium jagati aastakümnete jooksul riikide vahel ümber, kuid 1956. aastal sai Maroko sultan Mohammed V pool sajandit kestnud vastupanuliikumise toel esimeseks iseseisva Maroko valitsejaks (1927–1961).

Maroko kuningas (1961–1999) Hassan II kehtestas 1965 Casablancas puhkenud rahutuste järel diktatuuri ja elas üle kaks riigipöördekatset. 1976. aastal okupeeris Maroko endise Hispaania Lääne-Aafrika, Lääne-Sahara alad. Pärast Hispaania lahkumist Lääne-Saharast allkirjastasid Hispaania, Maroko ja Mauritaania Madridi kokkuleppe, millele järgnes Maroko ja Mauritaania sisenemine Lääne-Sahara aladele eesmärgiga liita see enda riigiga. Järgnes sõda iseseisvust pooldava Polisario rindega, kellega sõlmiti 1991. aasta relvarahu. SADR-i valitsuse kontrolli all on praegu 20–25% Lääne-Saharast, neid territooriume nimetab valitsus vabastatud aladeks või vabaks tsooniks. Maroko administreerib ülejäänud osa vaidluse all olevast alast ja nimetab neid maid oma Lõunaprovintsideks. 2020. aastal tunnustas USA Lääne-Saharat Maroko osana.^[10]

• Maroko Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Maroko jalgpallikoondis
• Argaaniapuu
• Maroko linnade loend
• Maroko sihtnumbrite loend
• Maroko supermarketikettide loend

• Morocco Travel
• Morocco Channel
• Maroko maavärina ohvrite arv tõusis üle 2000. ERR, 10. september 2023