Vikipeedia

Kaitseseisukord

 See artikkel räägib Eesti Vabariigis 1918-1940 kehtinud sõjaseisukorrast; üldmõiste kohta vaata artiklist sõjaseisukord

Eesti Vabariigis kehtis sõjaseisukord 1918–1920, 1924–1926 ja 1934–1940. Tallinnas, raudteede läheduses ja Nõukogude Venemaaga piirnevatel aladel 1918–1940.

Kaitseseisukord Eestis enne Eesti Vabariigi tekkimist

muuda

Pidades silmas raudteeühenduste katkestamist ja segamist posti-telegraafi ühenduste loomisel, pandi korra jaluleseadmise otstarbel 9/22. detsembril 1905 Tallinnas ja Harjumaal, hiljem kogu Eestimaal sõjaseadus maksma. Keelati koosolekud ja rongkäigud (turu pidamine oli lubatud), relvade ja lõhkeaine kandmine ja hoidmine[1]. Liivimaal oli sõjaseadus kehtestatud juba novembris 1905, kuigi Liivimaa rüütelkond selle vastu protesteeris.

26. augustil/8. septembril 1908 sõjaseadus kaotati, kehtima jäi kõvendatud kaitseseisukord; välikohtud kaotati[2].

4/17. septembril 1911 kaotati kõvendatud kaitseseisukord Baltimaades, peale Riia ja Tartu. Kubernerile jäid erivolitused korra alalhoidmiseks, nii et tegelikult ei muutunud midagi[2].

18/31. juulil 1914 kehtestati seoses Esimese maailmasõja algusega taas sõjaseadus ja ka alkoholimüügi keeld, eraautod võisid liikuda ainult päevaajal, sõdurite perekondi keelati korterist välja tõsta, raudteel kehtestati sõiduload. Keelati kividega aknaid ja autosid pilduda ja tänaval naisterahvaid tülitada[2]. Sõjaseadust ei kaotanud ka revolutsioon, 27. jaanuaril 1918 kehtestasid enamlased piiramisseisukorra[3].

Saksa okupatsioonivõim ei kaotanud ega kinnitanud vene sõjaseadust, sisuliselt kehtis see edasi[3].

Kaitseseisukord Eesti Vabariigis

muuda

Kaitseseisukord aastatel 1918–1934

muuda

Eestis kuulutas välja sõjaseaduse kogu riigis Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus päev pärast Vabadussõja algust, 29. novembril 1918[4]. Päev varem, 28. novembril 1918, oli valitsus sõjaseaduse välja kuulutanud Virumaal, Narva linn ühes arvatud[5].

17. jaanuaril 1921 päris kokkutulnud I Riigikogu Eesti Sotsiaaldemokraatlise Tööliste Partei Riigikogu rühm (Anton Palvadre, August Rei, Hans Martna) Vabariigi Valitsuselt aru:

  • 1) Kas on Valitsusel teada, et sõjaseaduse edasikestmine Vabariigis maksvate seadustega, eriti ka Vabariigi põhiseadusega vastolus on?
  • 2) Mis mõtleb valitsus teha, et seadusevastast olukorda ära lõpetada ja seaduslikku olukorda jalule seada?[6]

18. jaanuaril 1921 nõudsid Riigikogu Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei rühma liikmed Hans Kruus, Karl Freiberg ja Martin Bleimann sõjaseaduse kaotamist: "Endiselt kestab edasi sõjaseadus, endiselt töötavad sõjavälja- ja sõjaväeringkonna kohtud, mõistes peaasjalikult töölisi surma ja sunnitööle tsaariaegse korra järele, endiselt tarvitatakse erakordseid volitusi väljakuulutatud vabaduste kägistamiseks, endiselt vangistatakse Vabariigi kodanikka ja toimetatakse läbiotsimisi poliitilistel põhjustel ilma kohtu otsuseta, mis on 21. detsembril 1920. a. maksmahakanud põhiseaduse jäme rikkumine." Samasisulise ettepanekuga esinesid samal päeval ka kommunistide rühma liikmed Johannes Allikso, Jaan Reinberg, Johannes Soans, Jaan Santa ja Johannes Vanja.[6]

Pärast Vabadussõda kaotas Konstantin Pätsi esimene valitsus järk-järgult sõjaseaduse kehtivuse eri maakondades. Siiski jäi see kuni 1940. aastani katkematult jõusse järgmistel maa-aladel:

Sõjaseaduse edasikehtimise põhjuseks oli 1920. aastate algul Eestis aktiivselt tegutsev illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei.

Uuesti kuulutati sõjaseadus kogu riigis välja Friedrich Akeli valitsuse poolt seoses 1. detsembri riigipöördekatsega 1. detsembril 1924[7] (RT 1924, 145), mille II Riigikogu samal päeval ka kinnitas (samas). Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks, kuid seda nimetamist Riigikogu ei kinnitanud.

Johan Laidoneri nimetamist kaitsevägede ülemjuhatajaks rahuajal on peetud ebaseaduslikuks. Siiski on see otsus sisuliselt kooskõlas siis kehtinud Venemaa seadustega, mille järgi võis rahu ajal määrata kindralkubernere ülemjuhataja õigustega[8]. Vabariigi Valitsuse otsusega 7. jaanuarist 1925 pandi kindralkuberneri kohuste täitmine Siseministri peale.

18. juunil 1926 (RT 1926, 54) kitsendati sõjaseisukorra kehtivus enne 1. detsembrit 1924 kehtinud piiridesse. Seni oli sõjaseisukord määratud tähtaega nimetamata. Kui Riigikohus tähelepanu sellele juhtis, muutis Jaan Teemanti teine valitsus 17. novembril 1926 (RT 1926, 89) sõjaseisukorra lõpptähtajaks 1. jaanuari 1928 ja seda pikendati regulaarselt igal aastal, kuigi sotsialistid selle vastu hääletasid. 21. oktoobril 1930 väitis Aleksander Jõeäär, et kaitseseisukorra kehtestamise otsus tuleb seaduse järgi Riigikogule esitada viivitamatult, aga valitsus on selle Riigikogule esitanud alles pooleteise kuu pärast; üleüldse ei olevat sõjaseadus vajalik, sest sõda pole karta ja sisemised õõnestajad pole hädaohtlikud[9].

Aja jooksul muutus riigi poliitilise eliidi ja avalikkuse silmis enesestmõistetavaks, et suurel osal riigi maa-alast (sealhulgas pealinnas) kehtib pidevalt kaitseseisukord, mis oma iseloomult peaks olema erandlik. Sellega võeti ühtlasi omaks, et põhiseaduses lubatud korralised vahendid on riigi vaenlaste vastu võitlemisel ebaefektiivsed. Kaitseseisukorraga harjuti ära ja ühtlasi peeti loomulikuks, et selles olukorras teostab valitsus demokraatlikke põhimõtteid täies ulatuses, millist praktikat järgisid ka valitsus ja kohtud oma tegevuses. Konstantin Trakmann märkis sel puhul 1931. aastal, et tõeliselt erakorralise ohu puhul tuleks seadusliku riigivõimu kaitseks rakendada mingeid veel erakorralisemaid abinõusid, mis ei ole seadusega ette nähtud[10].

Otsus kaitseseisukorra väljakuulutamiseks ja pikendamiseks oli enam poliitilist kui juriidilist laadi, kuna seadus kui üldakt ei saa piisava täpsusega ette näha kõiki mõeldavaid olukordi. (Kliimann 1935, lk 99).

10. juulil 1930 võttis IV Riigikogu vastu Kaitseseisukorra seaduse.

25. märtsil 1931 kaotas Vabariigi Valitsus kaitseseisukorra kehtivuse kitsaroopaliste raudteede piirkonnas[11].

2. juunil 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni neljas valitsus kaitseseisukorra Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes (RT 1933, 2, 18). 11. augustil 1933 kuulutas Jaan Tõnissoni valitsus kogu riigis välja kaitseseisukorra (RT 1933, 69, 531). Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu Vabariigi Valitsuse otsust, ka mitte tagantjärele[12]. 24. augustil 1933 esitasid Artur Sirk, Johannes Holland ja Arnold Jaks Riigikogu juhatusele rahvaalgatuse korras Kaitseseisukorra seaduse muutmise seaduse, mille järgi kaitseseisukorda oleks võidud välja kuulutada ainult sõja korral ja sõja hädaohu puhul[13]. Riigikogu korraline istungjärk algas 1933. aasta oktoobris. Pärast kaotust rahvahääletusel tühistas valitsus 19. oktoobril 1933 kaitseseisukorra kehtivuse kogu riigis (RT 1933, 83, 610), mille järel kaitseseisukord jäi kehtima enne 11. augustit 1933 kehtinud piirides:

  • Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes
  • raudtee piirkonnas
  • Tallinna, Narva, Petseri ja Nõmme linnas
  • Narva-Jõesuu, Mustvee, Kallaste ja Võõpsu alevis
  • Harjumaa valdades: Viimsi, Nehatu, Rae, Kurna, Harku, Naissaare, Saku ja Saue
  • Virumaa valdades: Naroova, Kose, Skarjatina, Peetri, Joala, Auvere, Mustajõe, Illuka, Vasknarva, Iisaku ja Tudolinna
  • Tartumaa valdades: Lohusuu, mustvee, Kasepää, Ranna, Peipsiäärne, Kavastu, Kastre-Võnnu, Avinurme, Võtikvere, Vara, Tammiste, Luunja, Mäksa, Ahja, Roela, Saare, Pala, Kokora, Alatskivi, Rasina ja Meeksi
  • Võrumaa valdades: Räpina, Kahkva, Orava, Veriora, Toolamaa ja Moisekatsi
  • Petserimaa valdades: Petseri, Irboska, Järvesuu, kulje, Mikitamäe, Satserinna, Senno ja Vilo ning Rootova ja Laura valdade pindalal idapool Panikovitsa-Laura-kudepi maanteed, viimane ühes arvatud.

Kaitseseisukord aastatel 1934–1940

muuda

12. märtsil 1934 kuulutas riigivanem Konstantin Päts oma otsusega nr 173 kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis[14], mille V Riigikogu ka kinnitas[15]. Uus kaitseseisukord oli suunatud esmajärjekorras vabadussõjalaste liikumise vastu, kuid tõi kaasa laiema demokraatlike vabaduste piiramise. Kaitseseisukorra väljakuulutamise järel suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit, sellega seotud organisatsioonid ja ajalehed, keelati poliitiliste koosolekute pidamine, peatati erakondade tegevus ja piirati ajakirjandusvabadust.[16] See üleriigiline kaitseseisukord jäi kehtima kuni 1940. aastani, kuigi mõningaid algselt sellega kaasnenud piiranguid aja jooksul leevendati.

Eesti taasiseseisvumisajal on pidevalt esile kerkinud küsimus, kas just märtsis 1934 kehtestatud kaitseseisukord oli seaduslik. 1930. aastail pidasid kohtud, sealhulgas riigikohus, ja suur osa avalikkust kaitseseisukorda seaduslikuks valitsemisabinõuks[17]. Toonaseid ametlikke seisukohti illustreerib jurist Artur-Tõeleid Kliimanni tõlgendus 1935. aastast: "Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määratleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub."[18] Tänapäeval nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 üldiselt riigipöördeks, mis peab näitama selle akti ebaseaduslikkust.

Kaitseseisukorra iga-aastane pikendamine aastatel 1934–1937 – vastavalt 1930. aasta kaitseseisukorra seadusele sai kaitseseisukorra kehtestada korraga ainult kuni üheks aastaks – oli aga igal juhul juriidiliselt küsitav, sest lisaks riigivanemale pidi selle pikendamise kinnitama ka Riigikogu. Kuna Riigikogu sellel perioodil istungeid ei pidanud, olles nn "vaikivas olekus", ei saanud Riigikogu ka kaitseseisukorra kehtivust pikendada. Riigivanem Konstantin Päts saatis küll iga aasta septembris oma otsuse Riigikogule kinnitamiseks ja sai sellele Riigikogu esimehe Rudolf Penno heakskiidu, kuid otsust arutama pidanud Riigikogu riigikaitsekomisjon ja üldkoosseis kokku ei tulnud.[16]

11. aprillil 1938 andis Riigihoidja dekreedina uue kaitseseisukorra seaduse (RT 1938, 40, 365). Selle alusel pikendati kaitseseisukorda edasi, viimati Vabariigi Presidendi otsusega 12. septembrist 1939 nr 188 (RT 1939, 74, 586).

4. aprillil 1939 esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule riigi julgeoleku ja avaliku korra seaduse eelnõu, mille vastuvõtmine oleks andnud Vabariigi Valitsusele senisest avaramad varuvolitused riigi sisemise korra alalhoiuks, muutes kaitseseisukorra ainult erakorralisel ajal kehtestatavaks erakorraliseks vahendiks[19].

Kaitseseisukorra kehtimist riigis ja kaitseseisukorra seadust kasutas mitmesuguste piirangute kehtestamise juriidilise alusena ära juunipöörde järel võimule tulnud Johannes Varese valitsus ning selle poolt ametisse määratud sisekaitseülem Maksim Unt, samuti tema ametijärglased Harald Haberman ja Paul Vihalem. Sellel juriidilisel alusel suleti võimule ebasoovitavaid organisatsioone ja vahetati jõuga välja organisatsioonide juhatusi, näiteks Eesti Loomakaitse Seltsis ja Noorte Meeste Kristlikus Ühingus. Seda kasutati ka alusena uue võimu suhtes kriitiliste isikute jälgimisel ning mitmesuguste poliitiliste arvamusavalduste eest karistamisel.[20]

Kaitseseisukorra kehtivus aegus septembris 1940 ja mingit teadet selle pikendamise kohta toonase Eesti NSV võimud enam ei avaldanud.[20]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk 38
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk 40
  3. ↑ 3,0 3,1 Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk 41
  4. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.9:86 Ajutise Valitsuse otsus 29. novembrist 1918 nr II.
  5. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.9:83 Ajutise Valitsuse otsus 28. novembrist 1918 nr II.
  6. ↑ 6,0 6,1 http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=119179[alaline kõdulink]
  7. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700256844&img=era0031_002_0000023_00380_t.jpg&tbn=1&pgn=19&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=35198319cb31e086b4a4d3e702d82198
  8. ↑ http://et.wikisource.org/wiki/Kaitseseisukord lk 5 joonealune märkus 1
  9. ↑ Pisteid ja purelusi riigikogust. Rahvaleht, 23. oktoober 1930, nr 125, lk 1.
  10. ↑ http://et.wikisource.org/wiki/Kaitseseisukorra_%C3%A4ramuutmise_tingimustest lk 31
  11. ↑ Vabariigi Valitsuse otsus 25. märtsist 1931 nr V
  12. ↑ Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk 26
  13. ↑ Uus seaduseelnõu rahvaalgatuse korras. Vaba Maa, 25. august 1933, nr 198, lk 1.
  14. ↑ Riigi Teataja, 1934, nr 22, art 156; Riigivanema otsus nr 173 Rahvusarhiivi digiarhiivis Saaga
  15. ↑ Riigi Teataja, 1934, nr 23, art 169.
  16. ↑ 16,0 16,1 Kenkmann, Peeter. "Universaalne valitsemisvahend": kaitseseisukord Eesti Vabariigis aastatel 1938–1940. – Tuna, 1/2018, lk 24–25.
  17. ↑ Riigikohus ütleb: kaitseseisukord ja 1934. a. valimiste edasilükkamine on kooskõlas põhiseadusega
  18. ↑ Kliimann, Artur-Tõeleid. Sisekaitse. – Õigus, 3/1935, lk 99.
  19. ↑ Suuremad volitused riigivõimule. Rahvaleht, 5. aprill 1939, nr 81, lk 5.
  20. ↑ 20,0 20,1 Kenkmann, Peeter. "Universaalne valitsemisvahend": kaitseseisukord Eesti Vabariigis aastatel 1938–1940. – Tuna, 1/2018, lk 34–36.

Kirjandus

muuda
  • Artur-Tõeleid Kliimann. Sisekaitse. – Õigus, 3/1935, lk 97–117. Ilmunud ka separaadina: Tartu, 1935.
  • Konstantin Trakmann. Kaitseseisukord. – Õigus, 1/1930, lk 3–16.
  • Konstantin Trakmann. Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest. – Õigus, 1/1931, lk 29–37; 2/1931, lk 77–83.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaitseseisukord&oldid=6625404"